_page-0001.jpg)
Rahvusvahelise nüüdismuusika ühing (ISCM) korraldab igal aastal “Maailma muusika päevi” (“World Music Days”, WMD), mis sel kevadel viiakse läbi Eestis, kõlamas üle 170 helitöö poolesaja riigi viimase kümnendi nüüdismuusika paremikust, sh üle 20 esiettekande Eesti autoreilt. Suure ühise rännakuga “Läbi laulude metsa”, mis keskendub lugude ja laulude kaudu loodusele ja koorilaulule, tähistavad selle korraldajad Eesti heliloojate liit ja Eesti muusika päevad oma suuri tähtpäevi, esimene 95. ning teine 40. tegevusaastat. Kontserdid toimuvad peamiselt Tallinnas – Lennusadamas, Kultuurikatlas, Estonia kontserdisaalis, Jaani kirikus, Niguliste muuseumis, Mustpeade majas, ERR-i 1. stuudios, Kanuti Gildi saalis –, aga ka Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses, Tartu Jaani kirikus ja mujal. Lisaks antakse tasuta kontserte ja tehakse helikunstiga seonduvaid näitusi. Täpsemalt vt https://www.worldmusicdays2019.ee/et/
Iga-aastane WMD on kujunenud üheks olulisemaks rahvusvaheliseks uue muusika suursündmuseks maailmas. 2017. aastal korraldati festival Kanadas Vancouveris, mullu Hiinas Pekingis ning pärast Eestit rändab see Uus-Meremaale, leides aastal 2020 kõlapinna Christchurchis ja Aucklandis. Tänavuse festivali kunstilised juhid on Märt-Matis Lill (EHL) ja Timo Steiner (EMP). Muusika palus festivalist kõnelda EHL-i esimehel.
Kuulasite Timo Steineriga festivali kava kokku pannes läbi suure hulga muusikat – välja pakuti üle pooletuhande nüüdismuusikateose 50 riigist ja kõikidest maailmajagudest. Küllap avanes mitmekesine pilt, aga kas välja joonistusid ka mingid (valdavad) suunad?
Märt-Matis Lill: Pigem on see pilt ikkagi hästi kirju. Laias laastus eristub kaks tendentsi, mis on ka üsna loogiline. Ühel on rahvusvaheline, abstraktsem helikeel, mis ei ole nii riigipõhine, ja teisel spetsiifilisem, mingi konkreetse maa või kultuurikontekstiga seonduv esteetika. Tihtipeale on need kaks veel omavahel ühendunud ja nii suure geograafilise haarde puhul – suurim, mis ühel nüüdismuusika festivalil üldse – on võibolla huvitavam just see pool, kuidas oma kultuuri kontekstiga suhestatakse mingeid rahvusvahelisemaid trende.
Kuidas sobitub avanevasse panoraami eesti muusika, kas ja millega eristub või esile tõuseb?
Eks Eestiski on see pilt läinud väga kirjuks – üha raskem on rääkida mingist ühtsest eesti muusikast. Üks joon, mida eesti muusikas siiski võib paljude heliloojate töös täheldada, on looduskeskkonnaga suhestumine. See on miski, mida näiteks Kesk-Euroopa heliloojate puhul näeb hämmastavalt vähe. Lisaks on osal meie heliloojatest aktiivsem suhe rahvamuusikaga. Ja kolmandaks võib välja tuua suuna, mida mina olen enda jaoks mõtestanud kui 1970-ndate ja Hortus Musicuse esilekerkimisega kaasnenud religioosset mõõdet muusikas. See on üsna spetsiifiline joon, mida täheldab küll mõnevõrra Ameerikas või ka Ida-Euroopas, aga Lääne-Euroopa on pigem üsna ilmalik või lausa religiooni välistav.
Festivali tänavune teema “Läbi laulude metsa” valikul oletegi siis tõukunud sellest, et peame suhestumist looduskeskkonnaga oluliseks?
Jah, just. Ega väga spetsiifilist ja kitsast teemat ei olekski sellise festivali puhul võimalik võtta, sest kohustus hõlmata nii suure haardega erinevaid maid, kultuure ja helitöid seab paratamatult oma piirid. Võibolla isegi täpsem oleks öelda, et ei lase neid piire seada.
Üks kõige olulisemaid põhjusi, miks üldse seda festivali siin Eestis teha, oli ikkagi soov presenteerida eesti muusikat nii globaalses kontekstis ja lisada sündmusele ka mingi temaatiline perspektiiv. Ühelt poolt on see looduse ja metsa teema, teiselt poolt koorilaul – need tundusid väga selged ja loomulikud seosed. Ja mis puudutab viimast, siis nii suure fookusega koorilaulule ei mäleta ma oma kogemusest ühtki rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu festivali ega ole sellise toimumisest ka kuulnud, nii et ees seisab kindlasti midagi eelmistest festivalidest selgelt eristuvat.
Korraldajamaal on eelis näidata oma heliloomingut laiemalt – meilt seekord 22 esiettekannet. Mis annab selle rahvusvahelise kõlapinna, kas siia kogunevad ISCM-i liikmed või ka (raadio)ülekanded liikmesmaadesse?
Üks on tõesti see, et siia tuleb väga palju külalisi üle kogu maailma ja nende hulgas on ka palju muusikaelu korraldajaid, inimesi, kes on seotud mingite ansamblite, orkestrite ja festivalidega. Lisaks on WMD kavas eraldi üritus, kuhu kogunevad eri maade muusika infokeskuste juhid, mis loob samuti väga hea ja loogilise platvormi. Kui tavaliselt nähakse Eestis kõvasti vaeva, et viia oma muusikat kuskile, kus seda tüüpi inimesed koos on, siis nüüd on nad väga hea meelega tulemas siia, et sedasama asja siin ja suuremas mahus kuulata. Nii et külalised on tõesti väga hea potentsiaalne väljund. Lisaks on meil hea koostöö Klassikaraadioga ning väga hea meel selle üle, et mitmed kontserdid jõuavad EBU ülekannetena üle kogu Euroopa.
Festival on väga suur – lugesin kokku 32 kontserti, kavas üle 170 helitöö – ja valiku tegemine keeruline. Kas saad kuidagi aidata meie lugejail selles külluses orienteeruda?
Maht on, jah, tohutult suur. Üldiselt on nii, et eesti muusikat ei ole kontsertide lõikes palju – teos või paar – ning ülejäänud kava on kõik mujalt. Ega ma ei oskagi muud soovitada, kui et mis žanr või milline koosseis rohkem huvitab. Kui köidab orkestrimuusika, siis minna ERSO-t või kammerorkestrit kuulama, kui koorimuusika, siis valida koorikontserte.
Nimetasid akadeemilisemaid žanrivalikuid, aga kontsertide skaala on märksa laiem ja viib kokku ka teiste kunstiliikidega.
ISCM-i festivalidel ongi pakutud pigem akadeemilisemat formaati, mistõttu arvan, et eristume kindlasti ka sellega, et meil on eksperimentaalseid kunste ühendavaid projekte selgelt rohkem. Ühelt poolt on mul endal juba pikemat aega olnud sügav huvi kaardistada muusika ja teiste kunstialade ühisjooni. Tänapäeval on ju kunstide vahelised piirid kohati väga liikuvad ja seda ühisosa ei ole sugugi rasked leida. Aga teisalt on ikkagi värskendav tuua sellesse väga suurde ja paljude kontsertidega festivali mingit teist perspektiivi ja ka lihtsalt vaheldust.
Kui eesti helitööd kõlavad (peamiselt) esiettekandes, siis mujalt valitu on mitte üksi eri komisjonides läbi kuulatud, vaid ka publikuristsed saanud?
Jah, just, teisiti oleks selle valiku tegemist üldse raske ette kujutada. Sisuliselt oli isegi nõue, et teosest peab olema ka salvestus. Siiski on tulemas üks välisautori esiettekanne, kui kõik ikka õigel ajal valmis saab. Juba paarkümmend aastat on üks ISCM-i initsiatiive olnud anda igal aastal ühele alla 35-aastasele heliloojale noore autori auhind. Mõnel viimasel aastal on sellega kaasnenud ka WMD tellimusteos. Nii kõlabki Tallinnas 2016. aasta laureaadi Lõuna-Korea helilooja Yejune Synni uudisteos.
Pole kahtlust, et festival tuleb mitte üksnes tihe, vaid ka sisukas ja heal tasemel. Aga siiski, kas sina mitme varasema WMD kuulamiskogemusega avastasid tänavuse festivali valikumaratonil ka midagi erilist, ootamatut, põnevat?
Ikka oli üllatavat: see haare on nii lai, et muidu olekski väga suur pettumus olnud. Meile pakutud teosed olid ju oma maal suure sõela läbinud, aga nende kõrval on võimalus saata festivalile teoseid ka eraviisiliselt, sõltumatult oma maa žüriist. Nende tööde festivalile pääsemise tõenäosus on küll palju väiksem, sest meil oli kohustus võtta kavva igalt liikmesmaalt vähemalt üks teos, aga tavaliselt ikka valitakse ka mõni niisugune teos. Just sellest valikust tuli mõnigi ohhoo-elamus. Näiteks pääses ERSO kontserdile Hongkongi helilooja Ho Chi So teos, mis on heas mõttes väga sürrealistlik. Selle ja veel mõne helitöö puhul imestasin, miks teos nn ametlikust sõelast läbi ei pääsenud. Vahel kumavadki eelvalikust läbi selgelt poliitilised jooned, mis on juba poleemilisem ja problemaatilisem teema. Kusjuures seda täheldab mitmelt poolt: autoritaarsete riikide puhul on näha, et valiku taga on a la parteipoliitika, aga näiteks osade lääne riikide puhul ilmneb jällegi võitlus mingite sotsiaalsete teemade nimel, mis annab tunda erisuguste kvootide näol. Meile pakutud teoste tase oli kohati üllatavalt nõrk, mis lasi oletada, et alati ei olnud eesmärk kunstiline kvaliteet, vaid midagi muud ja kunstivälist. Õnneks on enamiku liikmesmaade puhul siiski määravaks olnud kunstilised kriteeriumid.
Kas ISCM ootab ka korraldajailt mingite lisakriteeriumide järgimist?
Ütleme nii, et mingid jõujooned on (eriti anglosaksi maades) tugevad ja nii taheti ka meile osade liikmesmaade poolt peale suruda näiteks sookvoote. Aga ma ei olnud nõus sellise asjaga kaasa minema ja selgitasin, et meil Eestis on noorte heliloojate hulgas pigem naisi rohkem, nii et see ei ole meie võitlus. Ja üldse ei leia ma, et sookvoodid oleks see meetod, mis viiks võimalikult mitmekesise ja kunstiliselt kõrgetasemelise tulemuseni. Ise oleksin nõus kas või pimevalikuga, nii et festivalile pakutavate teoste puhul ei tea, millise tausta, nahavärvi või kummast soost helilooja teosega on tegu. See, mis määrab, peab olema ikkagi kunstiline kvaliteet – kunsti primaarsuses ei saa järeleandmisi teha.
Pigem näen üsnagi eksperimentaalsete ja puhtkunstilistele kriteeriumidele orienteeruvate erialade probleemi selles, et raha on nii vähe ja ainult sellega ükskõik mis kunsti vallas ära elada aina keerulisem. Nii et võidelda tuleks minu arvates hoopis selles eest, et raha ja võimalusi oleks rohkem.
Võib siiski öelda, et WMD korraldajale on jäetud suhteliselt vabad käed?
Jah, sest ükskõik, kus see festival toimub, on reeglina kaasatud eeskätt kohalikud kollektiivid ja eks meiegi lähtu nendest võimalustest, mis meil siin on. Lisaks esinevad külaliskoosseisud Lätist, Rootsist ja Soomest.
Eks potentsiaalne kuulajagi lähtu oma võimalustest, aga lõpetuseks saad neile veel midagi soovitada.
“World Music Days” on suurim nüüdismuusika sündmus, mis kunagi Eestis toimunud on. See annab meile ainulaadse ja enneolematu võimaluse kogeda kõike seda, mis maailma erinevates paikades praegusel hetkel luuakse. Seekord tasub võrdlemisi varakult pileteid osta, sest külalisi tuleb ikka palju ja karta on, et väiksemad saalid on mingil hetkel lihtsalt välja müüdud.