Museaalide elustamine

Kontsert sarjas “Helisevad šedöövrid” Pärnu kontserdimajas 19. veebruaril 2019: Ingely Laiv (oboe), Olivier Girardin (flööt), Rasmus Andreas Raide (klaver).

 

Ingely Laiv ja Olivier Girardin. FOTO www.kultuurivara.ee

 

Kõnealune kontserdisari pakub lisaks muusika kuulamisele ka kujutava kunsti elamuse, ühendades endas live-kontserdi ning muuseumikülastuse. Muuseumides ja näitusesaalides kontsertide andmine on küllalt levinud, kus muusika on justkui kunstil külas. Seekord olid aga muusika ja kunst ühisel väljasõidul ja sellisel moel (kunstiteos koos interpreetidega publiku ees) tekkis väga põnev ja hariv võimalus vaadata sisse rohkem kui ühte ajastusse.

 

Carl Porttmanni (1837–1894) kenasti väljavalgustatud õlimaal “Armastusstseen” (1874) mõjus aknana romantlisse ajastusse. Kadrioru kunstimuuseumist päris teost tutvustas kohapeal Aleksandra Murre, kes avas näiliselt lihtsakoelise maali kujundikeele tolleaegsete sümbolite kaudu, ergutades nõnda publiku fantaasiat.

 

Tugeva ergutiga alustasid ka muusikud, jättes avateosest Malcolm Arnoldi “Suite Bourgeoise” (1940) ära esimesed uinutav-romantilised osad, mis oleksid küll puust ja punaselt joonistanud välja seosed maalist partneriga, kuid puslet ei tahetud selliselt kohe esimestel minutitel paika loksutada. Seega alustati kohe süidi kolmanda osa ehk “Tantsuga”, mis oma terava rütmika ja jamesbondiliku vibe’iga äratas viimasegi pärast tööpäeva lõppu kontserdisaali mugavasse tooli vajunu. Maalil jahimehe kõrval pingile toetuv jahipüss tegi niisiis pauku kohe kontserdi algul. Ka võib seda tulevärki võtta kui armastusstseenile eelnevat, jahti metsas. Seejuures oli noorte interpreetide muusikaline tulevärk väga nauditav, kõlakvaliteet ning balanss suurepärane. Tavamõistes lüürilised pillid täitsid suhteliselt suure ja kõrge kammersaali võimsa kõlaga, samal ajal noolteravalt artikuleerides.

 

Romantilisus ei lasknud end kaua oodata. Järgmises osas “Ballaadis” oli kõik see kohal, õhkama ja roideid raksumiseni laienema panev meloodilisus soolopillidel ning tõusude ja mõõnadega loksumine klaverisaates. Flöödi ja oboe unisoonid sulasid imetlusväärselt ühte. Muusikalise etteaimatavuse aitas hajutada kõnekas klaveri järelmäng. Viimane osa “Valss” oli taas väga efektselt teostatud, aga esitatud paremini kui kirjutatud. Viimane teravus kehtib kogu teose kohta, mille loomisaastaks (1940) oli muusikamaailmas toimunud tohutult palju põnevat, mida kõnealusest süidist aga läbi ei kuma. Mõnele pillikooslusele on raske leida kulla kaaluga repertuaari. Tihti võetakse kavva, mida võtta annab, ka vähem tuntud heliloojate noorusaja teoseid. Trio koosseisu muusikast kõige köitvam oli Madeleine Dringi trio viimane osa, kus partiidesse oli pikitud tsitaate tuntud heliloojatelt (Mozart, Šostakovitš).  

 

Maurice Raveli sonatiinis näitas Ingely Laiv end tundliku ja karismaatilise kammermuusikuna. Tema pillitoon üllatab värvirohkusega, silmi sulgedes võib kuulda sound’is kohati hoopis klarnetit või flööti. Üks vaimustavamaid numbreid oli Olivier Girardini ja Rasmus Andreas Raide esitatud Dutilleux’ sonatiin. Filigraanne, särav pillimäng ja loomulik ansamblitunnetus tekitasid ootuse, et prantsuse flötist näitaks isegi rohkem karismat ja hullust, mida see muusika ju lubab.

 

Nagu Dutilleux’ sonatiin, nii kuulub ka Debussy klaveritsükkel “Images” XX sajandi museaalide ehk armastatud klassika hulka. Raide tundlik ja nauditav impressonismi tõlgitsus tekitas kontserdikavasse saarekese, kus kõrva puhkpillidest puhata. Hõrk leid oli Tõnu Kõrvitsa “Unistajad” flöödile ja oboele. Kaunis kurblik, ilma väliste efektideta dialoog kahe “karjusepilli” vahel sobis pastoraalse kontsert-maaliga kui valatult.

 

Pärast kontserti koju kulgedes oli kõrvades füüsiliselt hea tunne, nagu oleks viibinud tunnikese ülemhelide ja tervistavate harmooniate spaas.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload