Tõnu Kaljuste: meie vajadused ja vastutused


Foto: Kaupo Kikkas

Tõnu Kaljuste päevad, nädalad ja kuud on aasta ringi ühtlaselt tihedad. Eelmisse, Eesti suurde juubeliaastasse, jäi mitmeid sündmusi, mille peakorraldaja ja ideede generaator ta oli.

Nüüd, aasta algul, tuli suur rahvusvaheline tunnustus: ECM-i plaat, kus Kaljuste Wrocławi filharmoonikutega esitab Pärdi sümfooniaid, pälvis maailma ühe olulisima klassikaauhinna ICMA – International Classical Music Awards. See on Cannes'i muusikapreemia järetulija, žüriisse kuuluvad Euroopa kõige nimekamate muusikaajakirjade ja raadiojaamade esindajad.

Kaljuste kontserdikalender tema Berliinis asuvas mänedžmendis Hörtnagel on aga tulevaid sündmusi täis. Vestlesimegi tema just algava Austraalia turnee lävel.

Teie plaat Pärdi sümfooniatega sai just prestiižika muusikaauhinna. Kuidas see plaat sündis ja kuidas teoks sai?

Mõned aastad tagasi "Pärdi päevade" programmi kavandades tõdesin, et kui kirjutada muusikaliste vahenditega Pärdi elulugu, siis tema sümfooniad just on seda. Veel enam, nelja sümfooniaga moodustuv muusikaline kaar iseloomustab vägagi põlvkonda, kes alustas oma muusikalist teekonda 1960. aastatel Ida-Euroopa tuntuima kaasaegse muusika festivali "Varssavi sügis" mõjutustega. Poola nüüdismuusika mõjutas Arvo Pärti Tallinna konservatooriumis õppimise algaastail ja oli üks teda inspireerinud tegur.

Olen kontsertidel juhatanud neid kui ühte SUURT SÜMFOONIAT. Ühe väga väärtusliku tagasiside nn suure sümfoonia kontseptsioonile sain Gennadi Roždenstvenskilt, kes käis Stockholmis mu kontserdil, kus Wrocławi orkestriga neid esitasime. Ta tuli pärast kontserti just seda sõnumit tooma, et tajus seda kui üht suurt "generatsiooni sümfooniat".

Mul on hea meel kena juhuse üle, et sain Arvo Pärdi "elusümfoonia" salvestada Poolas Wrocławi filharmoonikutega ja siiralt hea meel, et see album on saanud nüüd nii suurepärase auhinna.

Pärdi sümfooniad ei ole võrreldes tema muu loominguga nii laialt tuntud. Kuidas ta teie arvates läheneb orkestrile ja sümfoonilisusele?

Pärdi igal teosel on oma idee ja selge struktuur, olgu see kammermuusika või sümfoonia. Orkestri koosseis on vahend, millega ta oma nn sümfoonilise idee vormistab. Võin viidata vaid mõnedele nüanssidele, millega ma selle 80-minutiliseks nn suureks sümfooniaks kujundasin.

Olen tõlgendanud näiteks 1. sümfoonia artikulatsiooni just oma baroki interpreteerimise kogemust silmas pidades ja lisanud sinna hilisemat Pärdi maailma. See väljendub nii viiulisoolos, mis raamib nelja sümfooniat, kui teatud tempode valikutes. 2. sümfoonia ajatelg sai oma kompaktsuse just nn suure sümfoonia II osa funktsiooni silmas pidades. Nii mänguasjade kui paberi häälte osa sai markeeritud ajaliselt suurt pilti silmas pidades. Selles sümfoonias on dramaturgililises mõttes võimendatud meie aja kaost ja absurdsust, et sealt saaks välja kasvada midagi puhtamat.

3. sümfoonia kulgeb keskaegse muusika ettekande kogemusest lähtuvalt. See kõik astub suhtesse romantilise orkestri nn sümfoonilise dramaturgiaga. 4. sümfoonia, loodud keelpillidele ja löökpillidele, on üks suur kannatus ja palve. See võtab meie kogetu kokku just viimases viiulisoolos, milles on kui meenutus või viide 1. sümfoonia üksildasele viiulimeditatsioonile. Sümfoonia coda kujund on kui mitmetonaalsuseline trepp, mis läbitakse kõrgustesse raske sammuga ja mille läbimine nn "puhtalt" õnnestub harva.

Eks igal dirigendil ja kuulajal tekivad oma seosed kas siis iga sümfooniaga eraldi või tervikuna. Minu püüdlused selle albumiga olid seotud lootusega, et suudan luua erinevatest stiilidest ja helilooja eluperioodidest unikaalse terviku. Sest tervik kujuneb ju alates neoklassitsistlikust ja serialistlikust maailmast (1963), kulgeb sealt kollaaži sisaldava kompositsioonini (1966) ning jätkab vanema sakraalmuusika mõjudes (1971), jõudes pihtimusliku muusikani (2008), kus palvetest, kahetsustest ja kannatustest kantud helipilt viib meid suure sümfoonia coda'sse, mille kõrgustesse liikuva kujundiga lõpetab ta oma sümfoonilised rännakud.

Eelmisel aastal läksid väga edukalt kontserdid Pariisi filharmoonias ja Ameerikas. Pariisis esitasite Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga Pärdi kava, Ameerikas oli Pärdi kõrval ka Lepo Sumera, Gesualdo ning austraallane Brett Dean.

Pariisi ja Ameerika kontserdid läksid tõesti hästi. Aga turnee lõpp oli Budapestis ja Varssavis. Need kontserdid Budapesti Liszti akadeemias ja paavst Johannes Pauluse galeriis olid veel vaat et kõige paremad. Varssavi kontsert võeti ka televisiooni, ma väga ootan seda videot. Oleme Pärti palju mänginud, aga Varssavis kõlas tema "Te Deum" äkki täitsa teistmoodi. Marius Peterson tuli pärast ja ütles ka, et on seda lugu palju kuulnud, alati on viimane veerand kuidagi raske. Nüüd esimest korda oli kõik kompaktne. Olen põnevil videolt näha, kuidas see oli. Need on niisugused dirigendi rõõmud.

Pariisi filharmoonia suur saal oli välja müüdud, New Yorgi raadiojaam WQXR valis teie kontserdi aasta kõige meeldejäävamate sündmuste hulka. Uhked tulemused suurest maailmast!

Sellised reaktsioonid meie palju esitatud kavale on muidugi väga suur asi. Kui ühe loominguga palju tegeled, on iga kord hea meel, kui see jälle muutub ja teistmoodi elama hakkab, küll detailides, küll nüanssides.

Kuidas uued nüansid ilmuvad?

Eks see on üks seletamatu protsess. Kui lood on käes, siis lähevad paljud asjad ju peaaegu automaatselt. Pärdi puhul on esitus alati palju seotud akustikaga. Kuidas see muusika akustikaga sobitub ja tekib omavaheline tasakaal ja harmoonia. Väga õpetlik on selles mõttes õpetajatöö. Oma tudengeid juhendades avastan enda jaoks kogu aeg uut.

Kui võtad loo uuesti kätte, pead energiat kanaliseerima, et see ei "libiseks", nagu palju mängitud teoste puhul vahel võib juhtuda. Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga on meil väga ühtne tunnetus, aga kui esitan Pärti teiste kollektiividega, näen, kuidas algul ei jõua kohale see, et faktuuri väljakuulamisel peab mängu energias olema rahu sees. Seal ei saa nagu romantilises muusikas kogu aeg lainetada ja üles kütta.

Pariisis, tundus, tulid peaaegu kõik lood hästi välja. Aga kogu kava kompositsiooni mõttes tekkis väike hirm, kui kontserdi teises pooles õnnestus eriliselt hästi "Regina coeli". Võib juhtuda, et pärast sellist kõrgpunkti on raske järgmise looga edasi minna.

Kuidas eri maadel publik esitust tajub ja vastu võtab?

Minu meelest on enda taju ja publiku reaktsioon olnud küllaltki adekvaatne. Kui tunned, et esitus õnnestub, siis publik reageerib samamoodi ja pole vahet, kas kontsert on Pariisis, Ameerikas või Eestis.

Muljet avaldab ka see, kuidas välispublik eesti muusikast aru saab.

Miks ta siis ei peaks aru saama! Muusika on universaalne ja Pärdi helikeel ei ole raskesti mõistetav.

Ameerikas me mängisime Pärdi kõrval ka Sumera "