_page-0001.jpg)
Plaadil on Robert Schumanni kaks vokaalsümfoonilist teost, “Advendilaul” op. 71 ning “Ballaad paažist ja kuningatütrest” op. 140, koos tema poolt ümberorkestreeritud versiooniga Bachi kantaadist BWV105. “Advendilaulu” puhul märgitakse, et tegemist on esmasalvestusega. Usu või ära usu, kuid isegi pealtnäha nii läbiuuritud helilooja puhul nagu Schumann on veel mõni kivi ümber pööramata.
Helsingi barokkorkester mängib “ajastu” (st XIX sajandi) instrumentidel. Ka orkestri asetusega on püütud võimalikult jäljendada Leipzigi Gewandhausi olusid, millega Schumann seda muusikat luues pidi arvestama. See lisab kahtlemata plaadile huvitava nüansi. Kui varasemas muusikas on ajastu pillide kaasamine saanud enamvähem normiks, siis XIX sajandi loomingu esitamisel on ajastutruuduse püüd märksa hiljutisem ja alles kinnistuv nähe. Solistid ja EFK sobivad dirigent Aapo Häkkineni juhatamisel orkestri kõlaesteetikaga hästi kokku.
Mahukas saatesõnas sedastatakse, et “Ballaad” on eripärase ja uuendusliku loojutustamise poolest Schumanni loomingu üks “vaieldamatuid kõrgpunkte”. Selle üle, kas teos niisugust kõrget hinnangut õigustab, peab igaüks kuulates ise otsustama. Siin pajatatav legend on kõhedavõitu. See on lugu paažist, kes armulõõmas rikub seisuste vahelisi piire ja maksab selle eest eluga. Surnukeha heidetakse vetevoogudesse, kus nümfid valmistavad tema luudest harfi. Surmatud paažist saab nõnda “laulev luu” ehk tõeline gooti õudus.
Bachi kantaadi seadet võib võtta kui ajaloolist huviväärsust, mis juhib tähelepanu sellele, kuivõrd olulist rolli mängis Bachi muusika Mendelssohni ja Schumanni põlvkonna kujunemises. Kui uudishimu on rahuldatud, siis teist korda seda versiooni kuulama küllap ei kibele. “Advendilaul” on esmasalvestusena uudisväärtuslik ja täidab ühe valge laigu, aga plaadi raskuspunkt on siiski “Ballaad”. Tegemist on albumiga, mille järele ei oskaks vajadust tunda, aga kui ta juba kord on käepärast, siis libiseb CD plaadimängijasse kergel meelel.