• Edith-Helen Ulm, muusikahuviline

Põhjavalguse tagasitulek

Festivali “Virmalised” kontserdid “Kaasaja värvid” 11. veebruaril Kultuurikatlas ning “Sädelev barokk ja põhja vaim” 12. veebruaril Niguliste muuseumis.

2018. aastal EIL-i ellu kutsutud uudisfestival “Virmalised” fookusega Eesti klaverimuusika kullafondil kujunes vähemalt siinkirjutajale aasta üheks meeldejäävamaks muusikasündmuseks. Kuigi nüüdset EIL-i juubeliaastat märkivat festivali sain vähem jälgida, pakkusid need kontserdid nii esitajate kui ettekantu osas kahtlemata rohkelt elamusi, õigustades nii ka festivalile antud põhjamaiselt lummava kujundi nimetust.

Nomen est omen – nimi on märk ja tõepoolest on öötaevas hõljuvas salapärases vaatemängus põhjamaisele olustikule midagi eriomast, kuigi nähtus ei saanud juba antiikaja kreeklastele olla tundmatu, sest Aristoteles kirjeldab oma teoses “Meteoroloogiast” “... selges öötaevas nähtuvaid paljusid fenomene”. On põnev, et see üdini visuaalne kujund ilmutab end ühtelugu meie suure sümfooniku Eduard Tubina helikeeles, tõlgendatuna nii kurjade jõudude ilmingu kui ka loodusnähtusena, mis võib avalduda nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Etnoloogiaprofessor Art Leete on aga virmaliste kujundis näinud soomeugriliku ängi väljendust, märkides, et öö kujundid määravad soomeugrilase hinge oleku, süvendavad selle ängi ning eriti tugevalt mõjuvad virmalised, mille pärast tunnevad ugrilased erutust, õudu ning vaevlevad nägemuste küüsis.1 Kahtlemata on tänapäeva lähenemine sellele kummastavale loodusnähtusele pigem aristotellikult neutraalne ja seega ei tohiks virmaliste ajalooliselt ambivalentne tähendusväli kedagi eemale ehmatada samanimelisest muusikapeost, mis tõi palju säravaid hetki nii lavalolijaile kui kuulajaile.

Neist kahest kontserdist, mida sain kuulata, vastas teise kava tõepoolest üks-üheselt pealkirjale “Sädelev barokk ja põhja vaim”, kuigi vastupidises järjekorras. Soomeugrilase virmalisteäng ilmutas end kohe alguses Peeter Süda “Passacaglia” painavalt korduvas, üha uues vormis ja värvis sündivas teemas. Toomas Trassi komponeeritud orgaaniliselt mõjuv jätk Süda lõpetamata oreliteose 48 taktile on kahtlemata õnnestunud lugupidamisavaldus meie rahvusliku oreliloomingu alusepanijale. Ester Mägi “A tre” rahvalaulutöötlus mõjus ansambli Una Corda kandle, harfi ja klavessiini koosluses ühtaegu arhailise ja kaasaegsena, kuid helid hajusid kõrgete kirikulöövide all ja koos nendega ka tervikmulje. Ehk õnnestub sama pala samalt koosseisult kammerlikumas miljöös uuesti kuulata. Nüüdismuusikat esindas Kuldar Singi oreliteos Andres Uibo erakordse üleolekuga esituses ja kuigi tegu ei olnud kavas toodud “Ave Mariaga”, oli see sugestiivne nagu Singi viimase eluperioodi looming tervikuna. Ettekandele tuli ka üks spetsiaalselt “Virmalisteks” kirjutatud teos Galina Grigorjevalt, “Psalm I” ja “Psalm II”, kus õigeusukiriku psalmilaulu retsitatiivsusele lisas intensiivsust ja sisemist energiat Akadeemilise Vaskpillikvinteti karge kõla, sobides sarnaselt orelile suurepäraselt Nigulistesse. Põhja vaimu helgema poole tõid kirikusaali Tõnu Kõrvitsa “Thule koraalid” fagotile ja orelile Peeter Sarapuu ja Kristel Aeru ettekandes.

Vähimgi äng sai aga jäägitult pühitud kontserdi barokile pühendatud pooles ning meel ja kõrv, mis olid peamiselt kaasa elanud sellele, mida mängitakse, pidi kiiresti ümber lülituma sellele, kuidas esitatakse. Elamuslikkust jagus, selle eest hoolitsesid virtuoossed Aare-Paul Lattik orelil ja multitalent Risto Joost koos Villu Vihermäe, Kristo Käo ja Ene Salumäega. Vaba ja sundimatu barokimeeleolu avanes aga täies ulatuses alles koos Cantores Vagantesega, et seejärel kulmineeruda Vivaldi “Aastaaegade” “Talve” ajastutruus esituses Arvo Leiburi tundlikul soleerimisel.

Vivaldi “Talv” Nigulistes, solist Arvo Leibur. FOTO RENE JAKOBSON

Sama selge ja orgaaniline pilt ei tekkinud paraku “Kaasaja värve” pakkuval kontserdil Kultuurikatlas, kuigi ruum oli inspireeriv – kõle ja tehnoloogiline, kuid ootamatute valguslahendustega – ja kava igati põnev, Ligetist Rannapi uudisteoseni. Ehk oli asi selles, et suurem osa ajast oli ruum pimedusse mattunud, kava sirvida ei näinud ja esitusele tulevat ei tutvustatud ka suuliselt. Kuigi interpreedid olid suurepärased ja ilmselgelt nautisid lavalolemist, jäädi vahel ehk liiga introvertseks ja kontakt publikuga jäi hõredaks. Eelnev ei puuduta Heigo Rosinat, kelle marimbal esitatud Paul Fowleri “Michiyuki” ületas ekspressiivsuselt isegi vanameister Rein Rannapit. Viimase heakõlaline, variatsiooniline klaveriteos “Korallid” kõlas kontserdil autori esmaettekandes. Rannapi puhul jääb üllatama tema oskus luua värskelt mõjuvaid meloodiaid, milles ei pidanud seekordki pettuma. Ülejäänud esitused vaheldusid nagu virmaliste lugematud vormid ja värvid, siiski oleks patt jätta märkimata Ligeti sonaati soolotšellole Theodor Singilt, Milhaud’ virtuoosset süiti “Scaramouche” Virgo Veldilt ja Ralf Taalilt, Pärt Uusbergi regilauluseadeid “Aegade taga kostub…” puhkpillikvintetilt Estica ning lõpetuseks iginoort duot Nordic Sounds (Villu Veski–Tiit Kalluste).

Mõlemad kontserdid süvendasid kokkuvõtteks muljet, et meie interpreetidel ei jää puudu loovusest autoriloomingu tõlgendamisel, oskusest luua meeldejäävaid kõlailmu ega eri koosseisude ja stiilisulamite loomulikust valdamisest. Kas ja mil määral luua kontakt publikuga, nii et see mõjuks loomulikuna, on iseküsimus, mida ei tohiks tähelepanuta jätta.

Kuhu edasi, kui juubel peetud? Ehk ikka ja endiselt toetada interpreetide eneseotsinguid, arenemist ja avardumist. Kuid see eeldab ühtlasi ka meie muusikalise pärandi järjepidevat avamist, ajaloolisi tagasivaateid, mis annavad võimaluse toetuda eeskujudele, kasvatada enesekindlust ja -väärikust. Ja kindlasti anda ka publikule võimalus süvenemiseks, viisil nagu tegi seda klaverifestival, et korrakski oleks võimalik leida hingamist kõikjal pealetükkiva elamustetulva virvarris.

1 Art Leete. Soome-ugri äng. Sirp, 12.01.2018.