Kaks jazzimuljet ühest õhtust

Tenorsaksofonist Walter Weiskopfi Euroopa kvarteti poolteisekuise turnee teine kontsert klubis Philly Joe’s kannatas “teise etenduse sündroomi” all. Kontserdi esimene pool oli mõnevõrra rutiinne, tipptasemel muusikuil oli raskusi sünergia käimasaamisega. Esineti kuskil “Vene pärapõrgus”, samas puudusid ekstreemsusega inspireerivad tegurid, näiteks pilotkades sõdurpoisid. Viisakas koht ja vastuvõtt, publik ehk harjunust veidi reserveeritum, igast ameerika keeles mõmisetud naljast ei saadud ka aru. Meenus ühe Ameerika dixieland-bändi kontsert Philly Joe’si eelmises asukohas Tatari tänaval, kus pärast üht suurema reaktsioonita jäänud vaheteksti ütles laulja kaasmängijale vaikselt selgituseks: “Russians don’t speak English.” Weiskopf ja hinnatud jazzpianist Carl Winther olid küll head, aga erilise särata. Publikut ei aidanud ka kontserdi esimeses pooles saali helipilti tasapaksendav basstrummi kõla, mis sogastas-mürastas päris korralikult. Probleemid heliga võivad ka seletada tagasihoidlikku algust. Anders Mogenseni trummimäng oli liiga vali ka kvarteti kontrabassistile Andreas Langile, kes pillikeeli instinktiivselt tugevamalt katkudes viimaks neist ühe katki tõmbas, selle siis ahvikiirusel vahetas ja kontserdi edenedes (ja keele venides) jooksvalt korduvalt häälestas. Harukordne intsident tõi lisaks publikule elevust ka esinejatesse, kes hakkasid rutiinist väljuma. Teine sett, kus kõlasid ka Tadd Dameroni “Soultrane” ja Weiskopfi pala “Breakdown”, olid juba muusikute maine väärilised. Kvarteti liikmeid ongi hinnatud suutlikkuse poolest puhastada etableeritud stiil paksust tolmukorrast ja taaselustada täisvereliselt kuuekümnendate alguse jazzi vibratsioone. Lõpuks mõjus kontset kui võimas pomm isegi klubi Philly Joe’s iganädalase soliidse valiku taustal. Weiskopfi viimane plaat “European Quartet” ongi kõrges hinnas oma küpsuse ja värskuse tõttu.

Ameeriklane Walt Weiskopf koos kaaslastega Euroopast klubi Philly Joe’s laval. FOTO RAUL OLLO

Kontrabassist Mingo Rajandi ammutab heliloominguks palju inspiratsiooni muusikavälistest allikatest, enamasti luulest, aga ka teatrist ja kujutavast kunstist. Muusikalisi mõjutusi on ta lisaks teadlikule ja vähemteadlikule kuulamiskogemusele kogunud eripalgelistelt jazz- ja folkmuusikutelt, EMTA heliloomingu magistrantuurist alates süvenenumalt hilisromantismist ja impressionismist. Tema suur armastus on olnud Ladina-Ameerika kütkestav muusikakultuur. Argentiina tangot on ta põhjalikumalt tudeerinud lausa sellele spetsialiseerunud Trio Maagis. On ilmne, et Rajandi tahab mõjutuste süvendamiseks võimalikult palju stiile omal nahal järele proovida.

Neid stiilimõjusid võib Mingo Rajandi kvinteti lauludes aimata, aga mitte tsitaatidena, vaid orgaaniliselt isikupärase sulamina. Rajandi laululooming keskendub eestikeelsele (sh Pessoa tõlked), aga ka iiri ja inglise luulele sobivate kõla- ja rütmivastete leidmisega. See on tema ühisosa paljude vokaalkammermuusika loojatega, kelle muusikas on oluline keele järgimine.

Mingo Rajandi kvintetis on oluline koht tämbrimängudel – löökriistamängija Ahto Abneri vibrafon, Marek Taltsi kitarriefektid, poognaga kontrabass. Liisi Koikson sobib Rajandi kontseptsiooni teistmoodi, aga vähemalt sama hästi kui tema senised vokalistid (metalselt jahedakõlaline, võluvalt veidi distantseeritud Liina Saar või ekspressiivselt intensiivne Kadri Voorand). Koikson jutustab sisukalt, paraja tunnetusega, vajumata hetkekski ei mõttevaesesse eleegitsemisesse ega ka efektitsevasse tundlemisse. Ta on just õigesti muusika teenistuses ja naudib silmnähtavalt ka ühist interpretatsiooni. Vaba ja loomulik enesetunne iseloomustab ka kogu ülejäänud ansamblit. Puudub sportlik piiride kangutamine ja tõsimeelne punnitamine, selle asemel on piisavalt turvaline kulgemine ja ühine hingamine, nii vaimselt kui ka muusikaliselt. Muusika taga oli tunda loomingulist põlemist, ilma selleta ei saavutata kompleksseid ja samas hoolsalt läbitunnetatud struktuure. Et muusika aeg-ajalt pikemaks lendu tõuseks, oleks võinud olla rohkem improvisatsioonilist ekstaatikat, mida seekord veidi nappis. Selline dünaamilise ja muu intensiivsusskaala laiemaks venitamine rikastanuks muusikat veelgi.