_page-0001.jpg)
Festivali “Virmalised” lõppkontsert “Torm ja tung” 14. veebruaril Estonia kontserdisaalis.
Aasta tagasi esmakordselt öötaevasse ilmudes tekitas Eesti interpreetide liidu festival “Virmalised” suuri ootusi. Mäletatavasti oli programm toona läbinisti Eesti ja klaveri keskne: kolmel õhtul pakuti mahukat antoloogilist ülevaadet kodumaisest klaveriloomingust, alustades Tobiasest ja lõpetades kõige hiljutisemaga. Sel puhul väitsin, et “ajaloolise tagasivaatena täitis “Virmalised” oma ülesande küllap paremini kui ükski teine muusikaline ettevõtmine, sest kokku said õige formaat ja põhjalik uurimuslik eeltöö”.1 “EV 100” tähe all kulgenud aasta külvas rohkesti muusikalisi muljeid, ent eelöeldule võib kindlaks jääda: püüti mujal kuidas püüti, aga “Virmaliste” ühtaegu avastuslik, selge teemapüstitusega ja kompaktne kava küündis Eesti-aineliste kontsertide seas esile.
“Virmaliste” tänavune programm oli koostatud sootuks teistmoodi. Kuivõrd EIL-il täitub 20. tegevusaasta, siis oli kunstiliste juhtide Mihkel Polli ja Henry-David Varema sõnutsi seekord “eesmärgiks publikuni tuua võimalikult paljude erinevate erialade esindajad ja pakkuda ülevaadet eesti kõrgetasemelise interpretatsioonikunsti eri tahkudest“. Sellisena on “Virmalised” kui omamoodi ülevaatenäitus, kus palju osalejaid ja hulk lühiteoseid või teoseosi. Tõelist taset on niisuguses formaadis näidata üsna keeruline, selleks vajab iga esineja rohkem lava-aega. Lõdvenenud on ka repertuaarifookus: Eesti heliloojate muusikat küll mängiti, aga möödunud aasta kava oli oma stiilipuhtuses uudisväärtuslikum ja eristus selgemalt ülejäänud kontserdielust. Mullust omanäolisust oli sedapuhku aimata keerulisem.
Festivali lõppkontsert kandis pealkirja “Torm ja tung”. Sturm und Drang on kultuurilooline mõiste, mis seostub 1770-ndatel saksa kirjanduses ja muusikas valla pääsenud rahutu loomesuunaga. Kontserdil oli sellele väljendile lähenetud vabamalt ja XVIII sajandi muusikat kavas polnudki, küll aga võis mitmel puhul täheldada üldisemas mõttes väljendustuhinat. See oli just niisugune segakava, mille puhul usun, et igaüks valis enam-vähem vabalt paar meelepärast pala, jättes kõrvale muud taotlused. Debussy “Rapsoodia” õigustas Toomas Vavilovi ja Peep Lassmanni esitatuna tormi ja tungi määratlust küllaltki, Pärdi “Peegel peeglis” on aga muidugi kõige tormleva ja tungleva vastand – järgneb ju tormile ikka vaikus. Kontrastne paar on ka Ivari Ilja mängitud Chopini nokturn H-duur op. 9 ja polonees As-duur. Ülejäänud esinejatest mainigem veel tšellist Marcel Johannes Kitse, kellele võimalust kasutades anti üle vastasutatud aasta interpreedi preemia. Kava võib olla kirju, aga festivali mõte on selge: see on hea viis, kuidas end suurele pildile tuua ja oma sõnumit levitada. Kui kuulaja saab kord hamba verele, siis arvatavasti leiab ta eesti interpreedi juurde tee edaspidigi.
1 Aare Tool. Pianisti teekond maailma lõppu. Sirp, 2.03.2018.