Edasi juurte juurde! “MustonenFest 2019”

Ajaloos on olnud perioode, kui millegi varasema juurde pöördumine tundub ainus mõistlik lahendus. Üks niisuguseid ajajärke saabus XX sajandi alguses, mil paljude suul oli hüüdlause “tagasi Mozarti juurde”. Loomulikult oli see osalt seotud asjaoluga, et 1906. aastal möödus Mozarti sünnist 150 aastat, aga see polnud kaugeltki ainus põhjus. Maad oli võtnud sisemine rahutus: kaua puhunud muutuste tuuled näisid nüüd paisuvat tormiks, et kõik seni tuntu oma teelt minema pühkida. Uued suunad ja voolud tungisid peale nagu laviin. See, mis mõnede arvates oli edasiminek ja paratamatu evolutsioon, näis teistele kui enneolematu ummikseis ja kultuurikriis. Ärevusega oodati ja kardeti midagi ebamäärast, kuid seda ähvardavamat.

 

Toona laialt levinud tagasipöördumismeeleolu peegeldub paljudes kirjutistes, nende seas dirigent Felix Weingartneri ühes artiklis, mille pealkiri ongi “Tagasi Mozarti juurde?”. Tagasipöördumise probleemile annab ta huvitava pöörde. Miks üldse kõnelda tagasipöördumisest, küsib ta. Kui juhinduda Mozarti muusikas kehastunud väärtustest, siis ei tähenda see sugugi tagasiminekut. Vastupidi, see oleks just märkimisväärne edasiminek. Just Mozarti vaim on see, mis näitab modernsele muusikale eksirännakutes majakana teed. Niisiis sõnastab ta loosungi ümber: “Edasi Mozarti juurde!”

 

Tagasipöördumine on edasiminek! Seesugune hüüdlause sobiks mistahes vanamuusika suhtes tundliku sündmuse, seega miks mitte ka “MustonenFesti” motoks. Sai see ju 30 aastat tagasi alguse just barokkmuusika kesksena. Juurte juurde tagasi pöördumise jutt on festivaliga kaasas käinud nii kaua kui mäletan, aga tänavu tõsteti ümmarguse numbri puhul see taotlus eriti esile. “Juubelifestival pöördub tagasi juurte juurde,” öeldakse kava tutvustuses. Juurte juurde minek pidavat tähendama barokkmuusika mõneti suuremat osakaalu – lõppkontsert Iisraeli barokkorkestri Barrocade kaastegemisel oli tõepoolest läbinisti baroki päralt –, ja kohati ka etnograafilist kaemust (Armeenia ansambel Gurdjieff). Midagi sellest vallast on aga leidunud ka möödunud aastate programmis, mistõttu erinevus tavapärasega ei hakanudki eriti silma.

 

Ansambel Gurdjieff Niguliste kirikus. FOTO EESTI KONTSERT

 

Juurte juurde pöördumist ei pruugi tõlgendada enesekesksena, vaid selles võib näha laiemat filosoofilist ideed. See on tagasipöördumine kristliku traditsiooni lätete juurde, sinna, kus voolab Jordani jõgi või kõrgub Ararati mägi. See pole pelgalt tagasivaade festivali algusaastatele, vaid vaimne rännak aladele, kus kõik kord alguse sai. Teadmine, et on koht, kuhu tagasi pöörduda, rahustab meelt ja sisendab kindlustunnet. “Kuidas see sai alguse?“ on üks esimesi küsimusi, mille esitame, kui püüame mõista mingi nähtuse sügavamaid allhoovusi. Ütle, kust sa tuled, ja mina ütlen, kuhu sa oled teel.

 

On hea, et armeenia müstik-filosoofi ja looduslapseliku helilooja Georgi Gurdžijevi nimi festivali kavas mainimist leidis, sest see annab ajendi meenutada tema üht mõttetera. Neid leiab tema jüngri Pjotr Uspenski kirja pandud raamatus “Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente”, mis 2013. aastal ilmus eesti keeles. Gurdžijevi inimesekäsitluses on kesksel kohal põhimõte, mida ta nimetab “ühtsuse puudumiseks inimeses”. “Suurim viga,” ütleb Gurdžijev, “on mõelda, et inimene on alati üks ja seesama. Inimene ei ole kunagi pikemat aega üks ja seesama. Ta muutub pidevalt. Harva jääb ta isegi poole tunni jooksul muutumatuks. Meie arvame, et kui inimese nimi on Ivan, siis jääb ta alati Ivaniks. Ei midagi niisugust! Praegu on ta Ivan, minuti pärast on ta Pjotr, aga veel järgmise minuti pärast – Nikolai, Sergei, Matvei või Semjon. [---] Te imestate, avastades, milline hulk selliseid Ivane ja Nikolaisid elab ühes inimeses. Kui te neid märkama õpite, siis pole teil kinno vaja minna.”

 

Andres Mustonen on ikka armastanud rõhutada, et muusikus peab kõik lakkamatult voolama. Kui muusik Ivan jääb pikemalt Ivaniks, siis läheb tema kunst ettearvatavaks ja igavaks. Ehk nagu sõnab Gurdžijev: “Kuni inimene võtab ennast ühe isikuna, ei liigu ta kunagi paigast. Tema töö iseendaga algab momendist, mil ta tunneb endas kahte inimest”. Nii on ka festivalidega: mingid põhimõtted peavad säilima, aga üheülbalisse mugavusse langemisest tuleb hoiduda iga hinna eest.

 

“MustonenFest”, nii palju kui olen seda lähiminevikus suutnud jälgida, on olnud üsnagi muutliku ilmega, mõnikord ka veidi ebaühtlane. On olnud hetki, mille puhul imestad, kuidas see õnnestus. Kõrgpunktid pole aga võimalikud ilma madalseisuta, ja nii on tulnud ette ka kontserte, mis kinnitavad Gurdžijevi tõdemust ühtsuse puudumisest inimeses.

 

Ainuüksi heast mängust jääb väheks. Hästi mängiv muusik on käsitööline, aga selleks, et saada kunstnikuks, peab esituses olema ettearvamatust, eneseteadlikkust ja intriigi. Viiulisolist Vadim Repini ülesastumine avakontserdil oli sümpaatne alustuseks kas või seetõttu, et teose valikus polnud tunda muidu nii tavapärast meelitamise soovi. Repin on piisavalt enesekindel, et mängida muusikat, mida ise väärtuslikuks peab, ega hooli sellest, mida keegi teine talle hea meelega ette söödaks. Nii ei esitanud ta Tšaikovskit ega Mendelssohni, vaid hoopis Sofia Gubaidulina teose “Dialogue: I and You” ehk “Dialoog: mina ja sina”. Repini olemust ja taset hakkasin tõeliselt mõistma, kui ta pärast Raveli rapsoodiat “Mustlane” lisaloo kallale asus. Ma ei usu, et see oli kokkumäng või teeseldud kohmetus: orkestrandid olid tõesti seda nägu, et nemadki ei osanud niisugust lahendust oodata. Repin näitas neile ette lihtsa saatefiguuri ja tõi siis sellel taustal kuuldavale virtuoos-variatsioonid. Seegi etteaste viis mingis mõttes tagasi juurte juurde – aega, kui muusika esituskunstis oli sootuks rohkem spontaansust kui praegu.

 

Sellal, kui algaja vaevab end tühiste detailidega, võib kogenum lubada endale professionaalset hooletust. Andres Mustoneni dirigeerimiskunsti iseloomustatakse kavavoldikus vägagi tabavalt tõdemusega, et ta on “tegev ka sooloviiuldaja ja dirigendina, kusjuures dirigendiks on ta kasvanud läbi interpreedi- ja muusikukarjääri”. Dirigent Mustonen maalib laiade pintslitõmmetega. Kui mõni teine hakkaks Carl Orffi “Carmina Buranat” juhatades vaevama end sissenäitamiste, taktimõõtude ja muude peensustega, siis Mustonen lähtub puhtalt emotsioonist. Kui liikumine poodiumil läheb elavamaks ja žeste lendab korraga igasse ilmakaarde, siis tähendab see, et laul nüüd mingu vägevail voogudel. Ega Orffi muusika loomulikult olegi teab mis nüansirikas. Ettekannet võib kirjeldada kui poollavastuslikku, kuivõrd solistide Aare Saali ja eriti Elina Nechayeva vokaalselt tummises etteastes oli ka üksikuid dramaatilisi elemente.

 

Kesisemad on tulemused siis, kui lai joon kohtub ülemõtlemisega. Vanemas muusikas on paljugi niisugust, mis pole lõpuni määratletud ja mille üle on esitajal endal voli otsustada, aga kõik see peaks sobima kokku esituspaiga ja -olukorraga. Lõppkontserdil kõlas Corelli “Concerto grosso” op. 6 nr 8 (“Jõulukontsert”) poole vinnaga: ühelt poolt originaalitsemine tempovalikul, teisalt jällegi eriline detailide allajoonimine artikulatsiooni osas, mis Adagio korralikult ära hakkis. Kiiremates osades ei õnnestunud materjali välja mängida ja pastoraalses lõpuosas oli tasakaal nii paigast ära, et ülahääli oli vaevu kuulda. Ülejäänud kava õnnestus Barrocadel ja dirigent Mustonenil paremini. Purcelli, Vivaldi ja Bachi vaimulikes teostes astusid üles Püha Miikaeli poistekoor ja kammerkoor Voces Musicales; solistidest nimetagem bariton Alvar Tiislerit, kellest on kujunenud suurvormide ettekandel arvestatav jõud, ja Iisraeli kontratenorit Alon Hararit.

 

Mõttetark Gurdžijev teadis, mis on suurim häda, millest kõik muud pahed alguse saavad: selleks on umbisikulisus, tunne, kõik “toimub iseenesest, aga keegi midagi ei tee”. Niisugune anonüümne eneselt koorma ära veeretamine võtab isikult vastutuse ning võimaldab masin-inimesena kõiksugu jõledusi toime panna. Isikunimega festivalile, nagu seda on “MustonenFest”, kindlasti ebamäärasust või pea liiva alla peitmist ette heita ei saa. Teame hästi, kelle näo ja maitse järgi on kava koostatud ja umbes mida sellest võib iga kord oodata. Või kas ikka teame? Jutt juurte juurde tagasi pöördumisest mõjub veidi nagu lõpp – ring on saanud täis ja edasi pole kuhugi minna. See mulje on arvatavasti ekslik, sest mingis suunas edasi minna on võimalik alati – kui mitte mujale, siis vähemalt juurte juurde.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload