_page-0001.jpg)
Festivali “Virmalised” avakontsert “Poeetilised kammermeeleolud” 10. veebruaril Mustpeade maja Valges saalis.
Eesti interpreetide liit (EIL) sai 20-aastaseks. Sel puhul sai 10.–14. veebruarini teoks kammermuusika festival “Virmalised”, mille pealkiri on ilmselt inspireeritud meie klaverimuusika tippteosest, Eduard Tubina samanimelisest klaverisonaadist. Arvukas esitajaskond oli osavalt ja läbimõeldult mahutatud nelja erinevasse galakontserdi programmi ja Tallinna kontserdipaika. Müts maha korraldajate ja ka nende 80 interpreedi ees, kes esindasid eesti interpretatsioonikunsti.
Kiidusõnad on ära teeninud esinduslik ja põhjalik kavaraamat koos festivali kunstiliste juhtide Mihkel Polli ja Henry-David Varema ning EIL-i juhatuse esimehe Ivari Ilja sissejuhatava tekstiga. Professor Ilja meenutab, et akadeemilisel helikunsti seltsil (asutatud 1924), mille liikmeskonda kuulusid nii heliloojad, interpreedid kui teadlased, on nüüd ainujärglane heliloojaid ja muusikateadlasi koondava heliloojate liidu näol, nii et interpreedid olid sunnitud iseseisvuma. See polegi nii paha, sest katse ühineda ENSV heliloojate liiduga (vist 1975) päädis küll interpreetide sektsiooni asutamisega, kuid huvid ei kattunud ja loomingulist koostööd ei sündinud. Paistab, et huvid (mina kirjutan – sina mängid) sobituvad paremini olukorras, kus kummalgi on oma liivakast.
Festivali startis võimsalt: kontsert “Poeetilised kammermeeleolud” demonstreeris sisu, jõudu ning haaret XIX ja XX sajandi autoritelt. Poeetiliselt kindlasti, aga minu arvates ületati haardelt kammermeeleolusid. Kui tõmmata paralleele sõjaväeparaadiga, siis oli siin nii lokaalse kui ka kontinentidevahelise ulatusega relvi – seejuures ei midagi isiklikku, nii see lihtsalt on.
Valge saal on veel Tallinna esinduskammersaal, kuid paraku erilise akustikaga, mis nõuab väga täpset suhtumist ja akustikataju. Keelpillid on siin eelistatud olukorras (aga mitte kõik), täbaramas seisus aga pianistid ja lauljad – neid kõiki jagus avakontserdile erinevates koosseisudes ja ka soolona. Muide, saal oli seatud nii, et lava jäi parempoolsesse seina ja publik moodustas vasakust seinast lähtuva taanduva kaare. Nii on varemgi katsetatud, kuid tundub, et rohkem interpreetide rahustamiseks kui tõeliselt akustika parandamiseks. Erandina saab ehk kontsertklaver selles asendis naturaalsema kõla, eriti sooloversioonis. (Eriliseks teeb akustika veel asjaolu, et see on nagu öö ja päev tühjana ja publikuga.) Kontserti alustanud Iris Oja ja keelpillikvartett Prezioso esitasid Respighi “Il Tramonto” suurepäraselt, kuid akustikaga kohanemine võttis aega. Selles asendis suuri ja segaseid akustilisi ristpeegeldusi tekitav ruum võimendas hästi üles vokaali tervikuna ja tšello keskregistri, aga kindlasti sõltus akustiline pilt ka kuulaja istekohast. Selles mõttes pean saali traditsioonilist asetust soodsamaks.
Sooloklaver tundus ses asendis akustiliselt kergemini taltsutatav, sest Sten Lassmanni esitatud Elleri nelja klaveripala oli hästi põnev jälgida, seda enam, et “Kodumaisele viisile“ järgnenud palad olid mulle tundmatud, küllap Lassmanni teadustöö tulemusena lavale jõudnud. Mati Turi ja Martti Raide olid vaatamata Turi häälevolüümidele absoluutselt tasakaalus, tulemuseks Schumanni, Schuberti ja Korngoldi laulude igast aspektist nauditav ja meisterlik esitus. Ütleksin, et see oli kammerpoeetilise kontsertparaadi esimene kontinentidevaheline relv.
Pärast vaheaega tõi Tuuri Dede koos trioga Mari-Liis Vihermäe (flööt) – Valle-Rasmus Roots (tšello) – Kristi Kapten (klaver) kuulajaini Raveli “Madagaskari laulud”. Tasakaal oli oluliselt parem kui Respighit esitanud ansamblil, seda mõjutas kindlasti asjaolu, et tšello on partituuris con sordino ja vokaali on juba autor kuulutanud domineerivaks. Järgnenud Mendelssohni “Andante ja variatsioonid” B-duur klaverile neljal käel meisterpaarilt Kai Ratassepp – Mati Mikalai oli haruldaselt köitev, kindlalt kontinentidevahelisest klassifikatsioonist.
Õhtu lõpetas allakirjutanu meelisteose, Brahmsi f-moll klaverikvinteti esimene osa Allegro non troppo Irina Zahharenkova ja Tallinna Keelpillikvarteti (Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Leho Karin) esituses. Tundub, et see kooslus saavutab igas saalis absoluutse kõrgtaseme – meisterlikkus koos suure kogemusega ületab igasuguse akustilise kari. Tänan isiklikult saadud elamuse eest.
Kammerparaad 17 esinejaga oli ülevaatlik ja nauditav avapauk festivalile. Kava sirvides avastasin, et festivalil esineb kuus keelpillimängijat, kelle kasutuses on rariteetne instrument Eesti pillifondi kollektsioonist! Seegi pole väheoluline tegur meie kultuuripildis.