Helsingis 1.–10. veebruarini toimunud “Musica nova” on uue muusika festivalist välja kasvanud laiemat publikut kõnetavaks ja põnevaid eri žanreis projekte pakkuvaks muusikasündmuseks. Selle sammu on oma kahe aastaga astunud praegune festivali kunstiline juht, saksa-inglise dirigent André de Ridder. Festivali baasiks on Soome innovaatiliste kultuurirajatiste kolmnurgas – uus raamatukogu Oodi, muusikakeskus, uue kunsti muuseum – asuv Musiikkitalo. See mitme saali ja paljude esinemiskohtadega kontserdimaja pakub esinejatele ja publikule ideaalseid tingimusi. Linnapildis jäi festivali kuvandina silma roosakas-oranž andywarholilik kujundus. Kui väikelinnas haarab festival kogu linna ja publik traavib kaart käes kunstigaleriist lasteaiani, siis suurlinnas saab kõndida suure keskse hoone ühest saalist teise. Musiikkitalos asub ka Sibeliuse akadeemia muusika ja tehnoloogia osakond, kelle kaasabil valmis lavastus “Flash. Flash”, kirev muusikateatri projekt ameerika popkunsti iidoli Andy Warholi isikust ja mõjust maailmakultuurile. “Flash. Flash” ehk fotolambi sähvatus sümboliseerib epateerivat, 1960. aastate üle võlli maailmapilti. Küürus, vaevaliselt liikuv ja sellele vaatamata tempokalt steppiv peategelane oli näide sisemiselt katkisest (Warhol ei talunud puudutamist) iidolist. Glämm-räbalates stepptantsija surm läbipaistval klaasist kirst-laval oli kibedalt leidlik. Libedal pinnal steppimine muutus hingeldaval artistil aina raskemaks, kuni lõpuks steppisid ülitugevas valguses lebaval tantsijal vaid kinganinad…  “Dream is too real” (“Unistus on liiga tõeline”) ja “Friends are dying from AIDS, drugs and rock’n’roll” (“Sõbrad surid AIDS-i, narkootikumidesse ja rock’n’roll’i”). Nagu toonane kunst, nii ärritas ka lavastus tüütava sõnarohkuse, labasuse, massikultuuri ja hõrgu filosofeerimise piirimail laveerimisega. Selle tõi lavale filosoof ja lavastaja Eric Söderblom. Tema ning uue kunsti promootor Ceyda Berk-Söderblom moodustavad praegu Helsingis ereda tandemi. Nad tegutsevad nimetuse MiklardArts all jõuliselt art science suunal, tehes koostööd Aalto ülikooli ja Sibeliuse akadeemiaga.   

 

Etendus “Flash.Flash” “Musica noval”. FOTO MAARIT KYTÖHARJU

 

Festivali teise suuna tipp oli ansambli Ensemble InterContemporain kontsert. Sel sündmusel oli kolm staari – helilooja Bruno Mantovani teosega “Cadenza nr 1”, hämmastavate võimetega löökpillimängija Gilles Durot ning oma karisma ja kummaliste liigutustega ansamblit juhtiv heliloojast dirigent Enno Poppe. Siinkohal on tore märkida mitut seost Eestiga. “Uue muusika päikesekuningaks” ristitud Poppe oli eelmisel aastal festivali “AFEKT” üks võtmeisikuid ja “Musica nova” ajaleht pühendas tervelt kaks külge Eestile. Festivalil oli kavas ansambli U: projekt VR-prillidega, mis avas sügisel ka Eesti Kontserdi sarja “Tehnoloogia ja muusika”, ning festivali üks erilisemaid teoseid oli Liisa Hirschi “Four Glides”.  

 

Uue muusika kõrval andsid tooni ka muud erilised projektid. Kõnekaim oli flöödi soolo Tarantino filmi visuaaliga, mis viis publiku rännakule žanrinimega glitch art. Siis veel jazzorkestri UMO kava Frank Zappa muusikaga, öö meediaartisti ja robotmuusikuga Ääniwalli klubis, eri tüüpi klassikat ning kontsert VI–IX klassi laste heliloomingust.

 

 

Tarantino ja flöödi kavas rõhutati ebatäiuslikkuse ilu (beauty of imperfection). (Ka “Musica nova” Linzi ekvivalendil oli festivali alapealkiri “The Art of Imperfection”.) Uue mõistena tõuseb esile julgus katsetada ja eksida, kõrvalekalde väärtuslikkus, erilise võlu ja tavatu lahenduse ilu. Siit on vaid üks samm psühholoogia ja muusika koostööni. Sama liini täiendasid ka lapsheliloojate tööd, milles oli palju teraapilist. Juba teoste pealkirjad viitasid laste vajadusele oma üleelamisi ja valu muusika loomise kaudu kanaliseerida.

 

See haakub ka lavastaja Popovski väitega festivalil “Kuldne Mask”, et tulevikukunst pole mitte niivõrd elamuse või meelelahutuse pakkumine, kui inimese eneseanalüüs ja tervenemine kunsti abil.   

 

Valdkondadeülesus on ilmselgelt suund, mis ühendab tänapäeva innovaatilisi festivale. Kui “Musica novat” võrrelda teiste samalaadsete sündmuste – Linzi “Ars Electronica” ja Hertogenboschi “Novemberfestivaliga” –, siis “Ars electronical” oli teaduse ja kunsti ühendusel suurem kaal kui eraldi kunstiprojektidel. “Novemberfestivalil” oli kaalukauss kunsti poole, festival aga ise sellevõrra mängulisem ja naiivsem. “Musica nova” oli aga vast kunstiliselt kõige nauditavam.

 

Toon muusikat, mis tekitab vaidlusi

Intervjuu “Musica Nova” kunstilise juhi André de Ridderiga

 

 Mida uut olete toonud festivalile “Musica nova”?

 

Olen selle festivali esimene kunstiline juht väljastpoolt Soomet. Toon seda, millesse usun. Teen koostööd Soome kollektiividega ning liidan siia välismaa heliloojaid – oma eelistusi.

 

Kui võrrelda teiste sarnaste foorumitega, nagu  “Ars electronica” Linzis, “Novemberfestival” Hertogenboschis, siis milles on teie festivali erinevused ja sarnasused?

 

Eelkõige selles, et Soome ansamblid ja orkestrid saavad siin automaatselt oma kavaga osaleda. Aga Linziga on sarnane see, et kasutame ka elektroonikaartiste, installatsioone, muusikateatrit, tehnoloogiat, “Novemberfestivaliga” žanrite mitmekesisus ja jazzi kaasamine. Ma tahan pakkuda kaasaja muusikast laiemat pilti, ja see ei tähenda ainult tänapäevast klassikalist muusikat. Sain hariduse Inglismaal, kus uus muusika tähendab midagi muud kui siin – ka poppi, jazzi, elektroonilist muusikat – kõike.

 

 

Ka tänapäeva teadlased on huvitatud kunstiväljundist, sest nad on oma laboratooriumites, aga neil puudub võimalus publikuga suhelda.

 

Jah, nii saavad nad sotsialiseeruda. Näen siin paralleeli ka heliloojatega. Mõnikord tekib helilooja ja esitaja vahel lõhe, nad ei mõista teineteist. Siin astub asemele uue põlvkonna helilooja, kes on ise ka interpreet. Nagu teie Liisa Hirsch või Islandi pianist-helilooja Daniel Bjarnason. Sellistel heliloojatel tekib esinejatega suhtlemise kaudu teine loomingutasand, uus sotsiaalne looming.    

 

Kas see, et klassikapublik vananeb, on teie jaoks probleem?

 

Minu arvates tuleb noor inimene klassika juurde rohkem kaasaegse klassika kui muuseumiklassika kaudu. Muidugi on orkestritel juba oma taseme hoidmiseks vaja mängida Brahmsi ja Brucknerit, aga lisame kavva ka Philip Glassi.   

 

Millised on teie kavavaliku kriteeriumid?   


Mulle on oluline muusika, mis loob suhteid, kõnetab, tekitab helikeskkonna, mis muudab meis midagi, liigutab hinge. Avangard on juba minevikusõna, aga cutting edge – innovaatiline, valdkondadevaheline, XXI sajandi käekiri. Mitte hermeetiline ja suletud esteetika, akadeemilisus. Mind huvitab muusika, mis tekitab vaidlusi.

 

Mida hindate Eesti muusikas?


Tean teie kooritraditsiooni, samas olete avatud uuele. Olen ainult korra käinud Eesti muusika päevadel, kus avastasin Liisa Hirschi loomingu. Ja see VR-prillide projekt, mida tegi ansambel U:, oli köitev. Olen avatud edasiseks koostööks!    

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload