_page-0001.jpg)
Mahleri 5. sümfoonia oli minu jaoks kaua aega mõistatus. Väga kerge oli hakata armastama Austria kuulsa sümfooniku 2. ja 3. sümfooniat, samuti 4. ja 6. sümfooniat. Üheksandaga läks veidi kauem aega, kuid siiski leidsime teineteist ilma suuremate tõrgeteta. Aga viies? Kuulasin sellest sümfooniast mitmeid erinevaid esitusi, kuid ükski ei veennud täielikult, ei kõnetanud minu südant. Isegi mitte Claudio Abbado ja Luzerni festivaliorkestri tõlgendus, ehkki nende muusikute koostööd Mahleri esitamisel väga hindan. Ka mitte Leonard Bernsteini ja Viini filharmoonikute nägemus, olgugi et see meeldib kuuldavasti Mahleri viienda esitustest kuulajaile enim. Bernstein on üks vähestest, kes juhib finaali ilma kõhkluste ja kõrvalpõigeteta veendunult apoteoosi – täielik rõõm, milles pole kahtlusevarjunditki.
Paar kuud enne kõnealust ERSO kontserti oli mul võimalus kuulata seda teost Berliini filharmoonikute ja Gustavo Dudameli esituses Berliini filharmoonia suures saalis, kuid ka see ei liigutanud mu südant, isemängiv tipporkester esitas dirigendist üsna sõltumatult küll tehniliselt tugeva, kuid sisuliselt arusaamatu versiooni. Murranguks minu ristiretkel oli möödunud aastal Harmonia Mundi plaadimärgi all ilmunud variant Rootsi Raadio sümfooniaorkestri esituses Daniel Hardingi dirigeerimisel – seda kuulates ei tekkinud enam üldse küsimust, millest see muusika kõneleb, kõik oli selge ja lihtne, samas väga liigutav ja kütkestav. Seda plaati olen kuulanud kümneid kordi, iga kord üha rohkem Mahleri imelisse maailma armudes.
ERSO on Mahleri teostega mitte just liiga tihti, kuid siiski järjepidevalt jõudu katsunud ning sel hooajal kuuleb veel lausa kahe tema sümfoonia ettekannet. Mahleri muusikat on alati raske mängida ning ka ERSO-l on olnud mitte kõige õnnestunumaid esitusi.
Nendest Mahleri sümfooniatest, mida meie esindusorkestri esituses kuulnud olen, pean Poska ja ERSO mängitud viiendat üheks kõige õnnestunumaks, ehkki prooviprotsessi jälgides ma sellises tulemuses väga kindel polnud. Kui neljapäevasel (20. XII) lõunamuusika kontserdil oli orkestris veel kohatist ebakindlust, siis reedeõhtune (21. XII) “põhikontsert” möödus karidest juba veendunult ning teos esitati suuremate kadudeta. Plaadivariant see ei olnud, üleminekud olid kohati pisut järsud ja rabedavõitu, kuid tervikuna oli sümfoonia esitatud väga haaravalt ning veenva ülesehitusega.
Minu jaoks kõneleb see sümfoonia Mahleri sisepingetest ajal, kui ta oli sunnitud vahetama judaismi katoliikluse vastu ning teose teises ja viiendas osas kõlav kristlik koraal saab partituuris leiduvate teiste pillirühmade kommentaaride kaudu pigem millekski, milles rõõmu vähe. Loobumine millestki, mis on sinu pärisolemus ning sulle kallis, ahastus sunnitud valikute pärast – kõike seda kuulsin ka Kristiina Poska tõlgenduses. Sel õhtul olid dirigent ja orkester “üks”, orkester oli dirigendi instrument ja seda oli nauditav jälgida. Paraku ei kuule selliseid kontserte liiga tihti. Et võluda sajapealine kooslus mängima oma tahte järgi ning panna looma “siin ja praegu” tekkivat maailma, on tarvis meistrit, ning Poska seda kindlasti on. Avaosa leinamarsis oli rohkem marssi kui leina, kuid seda korvas teise osa ahastus, milles kuuldus noaga hinge lõikavaid ülivalusaid tundeid. Minu suureks rõõmuks kulges sümfoonia tõusvas joones ning kardetud väsimusemärkide või pingelanguse asemel oli kulminatsioon lõpus, võrdselt huvitav oli kuulata nii teose avaosi kui ka finaali. Usun, et paljudele kontserdikuulajatele (keda oli seekord rohkesti) oli meeldivaks üllatuseks, et Mahleri viies kätkeb endas väga palju rohkem head ja huvitavat muusikat kui Adagietto, mis kõigile nii hästi tuttav Visconti filmist “Surm Veneetsias”. Endiselt on minu lemmikuks ERSO-s puupuhkpillirühm, seekord võis nauditavaid soolosid kuulda Guido Gualandi, Mihkel Peäske, Peeter Sarapuu ja Kristjan Partsi esituses.
Sel õhtul tuli ettekandele veel teinegi “viies”, nimelt Beethoveni viimane klaverikontsert kreeka juurtega saksa pianisti Danae Dörkeni soleerimisel. Minu jaoks täiesti tundmatu pianist end minu südamesse ei mänginud, ehkki esitus oli kvaliteetne ning tehniliselt korralik. Minu kriitikukohale keskrõdu esimeses reas kostus soleerivat klaverit liiga vähe, paraku on kõla massiivsus ja kandvus selle Beethoveni teose juures üks olulisemaid tegureid. Aplombi ja suurejoonelisust oli pigem žestides kui helides. Kui mängida seda teost kaasaegse klaveriga, siis ilma orkestraalse lähenemise ning särava kõlamaailmata ei kipu asi hästi toimima. Enne kontserti kuulasin mõningaid esitusi haamerklaveri ning ajastu instrumentide versioonis – seal on rohkem ruumi vaiksemale mängule ning detailidele, teistsugustest pillidest lähtuv tämbrikombinatsioon paneb vormi toimima ka ilma suure haardeta, mis muidu vajalik. Tekkis tahtmine kuulda Eestis klassikalist orkestrimuusikat rohkem ka nn autentses versioonis, et ei ununeks, mis kõlamaailmast need heliloojad ja teosed pärit on.