_page-0001.jpg)
1995. aastal loodud Klassikaraadio on Eesti muusikamaastikul juba kindel bränd ja tema kindel positsioon – ka võrdluses maailma teiste samalaadsete raadiotega – kõneleb nii kultuuri olulisusest Eestis kui ka raadio valitud õigest liikumissuunast. Kõigi nende aastate jooksul on Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder seda meediakanalit targalt tüürinud läbi meie kultuurielu tõusude ja mõõnade, karide ja avavete.
Vestleme aasta lõpu lähenedes juba vaatega uude aastasse. 2018 oli “Eesti 100” juubeliaasta, eriti suure hulga kultuurisündmustega. Mis sellest aastast eriti meelde jäi?
Eks meile olid kõige haaravamad need sündmused, kus saime raadioga kaasas olla ja neist kuulajatele reportaaže anda: Eesti Filharmoonia Kammerkoori välisreisid, ERSO tuurid, Pärnu muusikafestival, Eesti Festivaliorkesti ja Paavo Järvi suured kontserdid BBC “Promsil” ja Elbphilharmonie’s.
Sündmusi oli palju, sest osa neist sai tuge “Eesti 100” toetusprogrammist. Rahastasid palju ka Kultuurkapital ja kultuuriministeerium. Tänu sellele oli suuri üritusi ka välismaal. Ma tundsin puudust sellest, et neist sündmustest ei tulnudki kokku tervikpilti, mida kõike “Eesti 100” raames ette võeti. Meedias oli infot ja lugusid siit ja sealt, aga tervikpildiks nad ei koondunud.
“Eesti 100” üritustel oli oma kodulehekülg, eks seal nad koos olid. Paljud sündmused olid ka samad, mis ikka, ainult neile oli “Eesti 100” juurde lisatud. Kuid peab tunnistama, et muusikasündmustest olid huvitavamad just need, mis olid ekstra selleks puhuks tehtud. Nagu näiteks “Saja lugu”. See mõjus erilisena, nagu omal ajal “Aadama passioon”. Olid seal, võibolla mõnevõrra hämmeldunud, aga teadsid, et nägid midagi erilist.
Mul oli ka oma “Eesti 100” “ekstra” – see, mis organistid ette võtsid, kui mängisid aastal jooksul 12 eesti orelisonaati Alfred Karindilt, Artur Kapilt, Juhan Aavikult, Johannes Hiobilt, Johannes Kappelilt, Edgar Arrolt, Els Aarnelt ja Kaljo Raidilt. Ma ei teadnudki, et Eestis on kirjutatud nii palju kapitaalseid, mitmeosalisi orelisonaate. Ainuüksi Alfred Karindil on neid viis. Ja tema 2. sonaat kõlas praktiliselt esiettekandes, noot leiti juhuslikult Muusikafondist.
Mina sain sellest projektist osa nende Kultuurkapitali taotluse kaudu. Juba sealt oli näha suurt pühendumist ja panustamist.
Kuidas läks Klassikaraadiol 2018. aastal?
Väga hästi, meil oli eredate sündmustega aasta, samuti kerkis kuulajate arv. Kantar Emor muutis eelmisel aasta oma auditooriumiuuringu meetodit. Kui varem saadeti küsitlusvihik inimestele koju ja vihikusse tehti linnukesi, siis nüüd on day-after-recall-meetod – helistatakse ja küsitakse, mida eile kuulasid. Klassikaraadio kuulajaskond selle metoodikaga rohkem kui kahekordistus – kui varem oli numbriks 40 000 kuulajat, siis uus uuring andis 93 000. See näitab, et Klassikaraadio bränd on Eestis tuntud, väikesed projektid, mida oleme teinud, on vilja kandnud, raadio on ennast kinnistanud ja seda kuulatakse.
Eestlased üldse kuulavad raadiot palju. EBU (European Broadcasting Union – Euroopa Ringhäälingute Liit) uuring näitas, et eurooplane kuulab raadiot keskmiselt kaks ja pool tundi päevas, eestlased ligi tunni võrra rohkem, ja selles edetabelis oli Eesti Euroopas kolmandal kohal, meist eespool olid vaid Iirimaa ja Belgia.
Klassikaraadiol on kõigi nende aastate jooksul välja kujunenud selge oma nägu ja kuvand. Millisena näed raadio rolli ja missiooni tänapäeva Eestis ja muusikaelus?
Muusika on raadios endiselt kõige olulisem. Muusika järgi tunneb raadio kohe ära ning Klassikaraadio eristub Eestis kõigist teistest jaamadest. Klassikat teised jaamad ei mängi, samuti ei kuule muudel lainepikkustel kuigi palju džässi, maailmamuusikat ja folgikontserte.
Meie kontserdiülekanded on väga olulised, kuulajad on nendega harjunud. Üritame vahendada otse-eetris enamiku olulistest muusikasündmustest ja festivalide tipphetki. Tänavu oli 140 kontserdiülekannet, seda on väga palju. Võib öelda, et Klassikaraadiot kuulates saab Eesti muusikaelust põhjaliku ülevaate.
Kevadel oli meil kohtumine Klassikaraadio fookusgrupiga, et saada neilt tagasisidet. Mind hämmastas, kui hästi olid kokku kutsutud inimesed kursis Klassikaraadio igapäevase saatekavaga. Nad tunnustasid saateid, millesse oli panustatud aega, fantaasiat ja tööd ning hindasid muusikavalikut. “Võimalus, et Klassikaraadiost kuulen midagi sellist, mida ma tahan kuulda, on väga suur,” sõnastas üks grupis osalenu.
Arvatakse, et raadio jääb tugevalt püsima niikauaks, kuni saavad valdavaks isesõitvad autod. Sest raadiot kuulatakse praegu palju just autoga sõites.
Sa oled palju teinud Eesti uue muusika heaks, toetanud seda nii ideede kui tegudega. Rostrumi vahendusel on meie loojad ja muusika jõudnud rahvusvahelisele areenile. Millised suundumused on praegu maailmas ja kuidas meie looming seal välja paistab?
Kui me 1990-ndatel rostrumiga liitusime, hinnati seal eelkõige eksperimentaalset muusikat. Uus teos võis olla nagu kõrgtehnoloogiline leiutis spetsialistidest gurmaanidele nautida ja analüüsida. Kui kõlas järjekordne Šostakovitši koopia koopia, nagu mõnel maal veel siiamaani kirjutatakse, siis see ei saanud kõrgeid hinnanguid. Aga 2000-ndatel aastatel hakkas uus muusika muutuma lihtsamaks ja kuulajaga suhtlevamaks, ka raadiopärasemaks. Võibolla on muutustes mingit mõju ka sellel, et raadiotoimetajate seas on järjest rohkem naisterahvaid. 1990. aastatel olid EBU raadiote muusikajuhid põhiliselt ainult mehed.
Rostrumiga tegeleb meil raadios nüüd uus põlvkond. Minu tegevusväli on praegu EBU muusikagrupp, kus mu peateema on nüüdismuusika. Nüüdismuusikat laia meediasse saada on üha keerulisem. Mitmes raadios on uue muusika saated lõpetatud või edastatakse ainult internetis. Ida-Euroopa raadiotes on nüüdismuusikal reeglina rohkem eetriaega kui Läänes. Paljudes jaamades saab nüüdismuusika eetrisse vaid kontserdiülekannete või rostrumi programmide kaudu. Rostrumil on meie muusika silma hakanud ja mõned heliloojad oma teostega – Helena Tulve, Mari Vihmand, Jüri Reinvere – toonud ka peavõidu kas põhi- või alla 30-aastaste heliloojate kategoorias. Enamasti lööb läbi teos, millel on tugev idee ja veel lisaks mingi väike “konks”, ootamatu pööre, mis jääb meelde. Loomulikult mõjub helilooja professionaalsuse aste ja tehnika valdamine.
Praegu on tõusnud ka neoromantism ja uus heakõlalisus. On suundumusi, kus kirjutatakse nagu Šostakovitš, Ravel, Prokofjev ja väiteid, et tonaalsus ei olegi veel ammendatud ja seal on veel läbi uurimata alasid.
Praegu peabki kõike palju olema, on ju miljonite võimaluste ajastu. Tundub, et kõik, mida tehakse, ongi õige. Ega muusika suurem romantilisuse poole liikumine ja tema soov vähem krüpteeruda oma keerulisusse pole ju halb – inimlik dimensioon on niimoodi suurem. Nagu elus on tähtis suhelda, on ka muusikale tähtis kuulajaga suhelda.
Mulle ei ole kunagi eriti meeldinud, kui muusikale lisatakse videot ja tantsu. Kunstide süntees on ju omamoodi tore, aga selles vallas on väga keeruline saavutada midagi tõeliselt head. Ja kuna elu on läinud väga visuaalseks, siis lõpuks vaadataksegi videot ja muusikat ei panda tähele.
Viimased aastakümned on olnud suur eksperimenteerimise ajastu. Tundub, et kõike on nüüd katsetatud ja parem oleks juba tagasi pöörduda…
Praegu ongi märgata tagasipöördumist. Tegelikult on kõik olulisem juba aastakümneid tagasi tagasi ära proovitud. Aga uuel põlvkonnal, kes peale tuleb, on oma mälukogemus.
1990. aastad oli meil keeruline aeg, kus väärtushinnangud kiiresti muutusid ja valitses ühiskondlik segadus. Noorte heliloojate puhul on tunda teistsugust suhet minevikuga. Võimalusi on palju, kõigele olnule pääseb ligi. Oma inspiratsiooni on kergem helidesse realiseerida, kättesaamatuid asju ei ole. Aga infotulvas on samas raskem otsuseid langetada ja mõista, kes sa oled ja mida öelda tahad.
Räägime heliloomingu kõrvale ka meie muusikaelust. Klassikaraadio juhina ja raadio kontserdiülekandeid koordineerides on sul kontserdielu pidevalt silme ees.
Kuna olen teist ringi ka Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalis, siis ka seal näeb suurt osa meie muusikaelust, meie muusikute ja korraldajate tegemisi, vajadusi ja plaane. Meil on igal aastal muusikavaldkonnale jagada ligikaudu kaks miljonit, mille sees on ka preemiad, elutöötoetused ja loovisikute toetused. Umbes pool sellest rahast on muusikasündmuste jaoks. Üritusi, millele rahataotlusi esitatakse, on tohutult palju. Selge, et õhust ja armastusest ei saa ükski kontsert teoks. See on lihtsalt ime ja erilist lugupidamist väärt, kuidas korraldajad tükkhaaval toetustest oma eelarve kokku koguvad. Neil on kindel veendumus, et nende festivali on vaja ja see peab jätkuma. Sageli ongi nii, et kui see konkreetne inimene maakonnas kontserte või festivali ei korralda, siis seal polegi muusikasündmusi. Paljud ka ise esinevad oma festivalil. See on mõistetav – sest muusikutelgi on tihti nii, et kui ise endale kontserte ei korralda, siis neid ei olegi. Selline idealism on ju väga ilus.
See idealism hoiabki kõike üleval. Aga publikut kontsertidele saada pole lihtne. Hiiumaal näiteks näen kontserte, kus on põhiliselt kuulamas ainult suvitajad. Raske on end reklaami virvarris nähtavaks teha, oma sündmust nii esitleda, et see kuulajani ‟läbi murraks” ja meelde jääks.
Kui aga vaadata suuri riiklikke kontserdiorganisatsioone, nagu näiteks Eesti Kontsert, kes sel sügisel oli palju meedia tulipunktis - mis oleks selle organisatsiooni esmane funktsioon?
Ma ei tea, kuidas see on praegu sõnastatud, aga Eesti Kontserdi mõte võiks olla see, et ta tagab kontserdielu kõikjal üle Eesti. Minu nägemuses peaks Eesti Kontsert olema kogu Eesti kontserdikorraldusliku mitmekesisuse keskel nagu selgroog või tüvi, millele teised korraldajad lisavad harusid. Muidugi saab Eesti Kontsert suure riikliku organisatsioonina pakkuda ainsana seda, mida teised ei saa – tuua siia suuri välisorkestreid ja kuulsaid soliste. Teistel sellist eelarvet pole. Aga kas Eesti Kontserdi funktsioonide hulka peaks kuuluma ka näiteks ooperifestivali korraldamine, selles ma nii kindel pole.
Üks tähelepanek mu 25 aasta pikkuse raadiotöö vältel: meie kontserdiülekannete hulgas on Eesti Kontserdi kontserte aina vähem. Näiteks 1990-ndatel kogu meie ülekannete plaan koosneski Eesti Kontserdi korraldatud sündmustest – orkestrikontserdid, oratooriumide ettekanded, solistide kontserdid, kammerkontserdid. Aga nüüd vahendame palju ka teiste korraldajate kontserte.
Näiteks ERSO on kontserdiorganisatsioonina muutunud nähtavamaks ja tegutseb turul aktiivsemalt. ERSO on osanud publikuga edukalt töötada, teha pakkumisi, koostada kontserdisarju, leida sponsorid. ERSO-l on Neeme Järvi, kes publikule väga meeldib. ERSO sarjadel on saalid täis, aga kui nende kontserdi korraldab Eesti Kontsert, on publikut palju vähem.
Ja majandamise osas kuulsin hiljuti huvitavat fakti. Eesti Kontserdi eelkäija ENSV Riiklik Filharmoonia sai 1970-ndate keskel riiklikku toetust ainult 15 protsenti eelarvest. Ülejäänu tuli endal teenida. Kuigi võiks arvata, et nõukogude ajal oli kultuur riigi poolt sajaprotsendiliselt toetatud, ei olnudki see nii. Ja filharmoonia teenis oma tegevuseks vajaliku tulu, neil olid suured ettevõtmised Venemaal, suure osa sissetulekust tõid kuulsad popartistid, kuid seda alles 1980-ndatel. Kui Eesti sai 1991. aastal iseseisvuse tagasi, oli riikliku kontserdiorganisatsiooni säilitamine kultuuripoliitiline otsus – et tagada kontserdielu stabiilsus ja klassikalise muusika kontserdid. 1990-ndatel said Eesti Kontserdist alguse mitmed olulised festivalid ja algatused, asutuse liider Aivar Mäe organiseeris kontserdimajade ehitamise Pärnusse ja Jõhvi, hiljem veel ka Peterburi Jaani kiriku renoveerimise. Eesti Kontsert jäi katusorganisatsiooniks kahele muusikakollektiivile, kuid samuti riigieelarvelised Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja ERSO otsustasid eraldi hakkama saada. Vahepealsetel kümnenditel on aegajalt kostnud hääli ja liikunud ideid, kuidas Eesti Kontserti ümber korraldada veelgi suuremaks, liites riigieelarvelisi asutusi, või killustada kontserdiorganisatsioon regionaalselt väiksemateks osadeks. Eesti Kontserdi sihtasutusel ja uuel juhil tuleb täpsustada tegevuse sihte, kuid teema “kes tellib muusika” puudutab meid kõiki.
Kõnelesid hiljuti Eesti muusikanõukogu avalikul arutelul omaaegse tuntud muusikakriitiku Ofelia Tuisu artiklitest “Kui siiski prooviks... kontserdielu paremini korraldada”. Mis sel ajal murekohad olid ja kas on paralleele tänapäevaga?
Ajalehe Sirp ja Vasar veergudel oli sel teemal diskussioon 1972. aastal ja Ofelia Tuisk mõtiskles kontserdielust mitmes numbris. Teemal, miks on kontserdisaalid pooltühjad, tsiteeris Tuisk omakorda 1932. aasta Muusikalehte, kus Juhan Aavik muretseb, et olud on kehvad ja Eesti inimesed pole piisavalt haritud sümfoonilist muusikat kuulama. Nii et publiku hõlmamisega on tegeldud ajast aega. Tuisk paneb imeks, et nii “laulupeorahvas” kui ka muusikaprofessionaalid leiavad harva tee kontserdisaali. Ta pakkus ka pääseteid olukorra parandamiseks. Kontserdielu ette tuleb rakendada “XX sajandi sajandi suured võlurid” reklaam, dekoratsioon ja pakend. Kontserdid on liiga vähe “sündmused” ja kontserdisaalis pole hõngu ega meeleolu. Kontserdimajas pole võimalust ei enne ja ega pärast muusika ettekannet meeldivalt aega veeta. Publik ruttab peale kontserti garderoobi nii kiiresti nagu oleks saalis tulekahju puhkenud, ütles Tuisk, ja eks see ole praegugi nõnda. Kontserdisaali kui avatud muusikamaja, kuhu inimesed on oodatud hommikust õhtuni, kus saaks muusikat kuulata ja pärast kontserti muljeid arutada, näeme Helsingis või Reykjavikis, aga Tallinnas sellist ei ole.
Ofelia Tuisk juhtis tähelepanu veel ühele väga olulisele asjale – muusikaelu peaks kujundama publiku vaatepunktist. Saalist lavale vaadates paistab kontsert teistsugune kui lavalt saali vaadates ja muusikapoliitika suunajad on liialt keskendunud lavalolija vajadustele ja ootustele.
Kui aga mõelda kontserdiorganisatsioonide keskel eesti interpreedile – kuidas temal läheb? Kas eesti interpreet saab küllalt esineda?
Eesti interpreedil tuleb konkureerida kogu maailma interpreetidega. Tal pole kerge endale publikut saada ja end vormis hoida.
Kontserte toimub Eestis väga palju, interpreetide liit korraldab oma liikmetele professionaalselt ettevalmistatud ja reklaamitud kammermuusika sarju. Eesti klassikainterpreetidele annab võimalusi ka Pille Lille muusikafond ja teised väiksemad korraldajad. Orkestrite ees võiks küll soleerida rohkem eesti muusikuid. Eesti solistid saavad näiteks ERSO-ga üles astuda üsna harva. Sel hooajal soleerisid ERSO ees Age Juurikas, Signe Sõmer – ja publikut oli küllaga. Kui Eesti Festivaliorkester läks Eesti saadikuna ja riigi toetusel esinema kuulsatesse saalidesse, olid solistid välismaised. On muidugi arusaadav, et suured kontserdimajad tahavad teatud tüüpi repertuaari ja tuntud staari. Eks see on nagu praegu spordis, et rahvusmeeskondades on hakanud mängima erinevatelt maadelt värvatud virtuoossed atleedid.
Paavo Järvi on öelnud, et ta ei näe hetkel Eestis sellise tasemega soliste. Erinevalt dirigentidest ja heliloojatest ei ole eesti instrumentalistid siiski rahvusvahelisel tipptasemel veel läbi löönud.
See taandub jälle sellele, et konkurents on rahvusvaheline. Agentuure ei huvita, et sa oled Eestist. Eestil kui maal ei ole nende jaoks piisavalt rahvuslikku eksootikat. Kas publikut huvitab, et artist on Eestist, kaasmaalane? Mingil määral, sotsiaalses mõttes kindlasti. Kuid artisti mõõt on tema looming, tema sarm, tehnika, originaalsus, musikaalsus, loomingulisus.
Kas puudub mingi särav ja rabav originaalsus? Meil on ju väga häid professionaale.
Suured anded ongi nii mõnigi kord erandid, kes rebivad ennast ise areenile. Tuleks kasutada maksimaalselt neid võimalusi, mis meil on, et toetada ja innustada andekaid noori. Heaks näiteks on “Klassikatähtede” konkurss. “Klassikatähti” tuntakse, inimesed on neile ETV ja Klassikaraadio vahendusel kaasa elanud ja neil on tublisti esinemisi ja muid võimalusi.
Meedia on ka meie kultuurielule tähtis teema. Sügise algul oli mul võimalus intervjueerida ajakirja Gramophone’i peatoimetajat James Jollyt ja jutt läks ka meedia osale kultuuris. Ka tema ütles, et kõigest jõust peab võitlema, et meedias oleks rohkem klassikakajastusi.
Mitte ainult rohkem, vaid ka milliseid. Meil on puudu sellest, mis Inglismaal on siiski endiselt olemas: nähtuste analüüsidest, üldistustest, fenomenide kirjeldustest. Kultuuriajakirjandus on liiga sündmuspõhine ja keskendunud kontsertide kajastamisele. Tagasiside peab küll olema, aga kui see ilmub kaks kuud hiljem, ei saa potentsiaalsete huvitujate arv olla kuigi suur. Mul pole ka eriti usku hooaegade tagantjärele ülevaadete vajalikkusse.
Muusika on 2000. aastatest kahjuks kogu maailmas oluliselt positsioone kaotanud. Muusika oli pikka aega inimese huvides esimene valik, nüüd aga on need näitajad vähenenud. Videomängud ja visuaalid ekraanidel on huvi muusika pealt ära tõmmanud. EBU ettekannetest nähtub, et veel 1990. aastatel oli muusikamaitse tugevalt polariseerunud. Kes kuulas poppi, seda klassika absoluutselt ei huvitanud. Praegu on olukord muutunud, kuulajad liiguvad vabamalt stiilide ja žanride vahel. Sellist ortodoksset klassikasõpra, kes midagi muud ei kuula, annab nüüdsel ajal otsida. Mõned veel on, aga neid ei tule juurde.
Muusikaajakirjanduses – nii palju kui seda endiselt on –, tunnen puudust üldiste teemade käsitlustest. Näiteks: kuidas muusika inimestele mõjub, kuhu kadus muusikafänlus, kuidas köita publikut, kuidas praegu plaate kuulatakse? Meil on Klassikaraadios saade “Vinüül”, kus inimesed räägivad oma plaadikogudest ja lemmikmuusika leidmise lugudest. On veel selliseid inimesi ja selliseid kogusid. Või siis küsimus, kas õppida nooti ja pillimängu või millisel kohal on koolis muusika. Oleme “Klassikaraadio tuleb külla” tuure tehes näinud, et kui koolis pole tugevat muusikaõpetajat või huvijuhti, pole sinna võimalik ka kontserdiga külla minna.
Valusad ja vajalikud küsimused. Tuleks mõtlemiseks ja käsitlemiseks võtta. Samas siiski on meie muusikaelu nii mitmeski valdkonnas tohutult rikas ja on olnud ka edukas. Mida sa möödunud aastast veel esile tooksid?
Muidugi oli tipphetk Neeme Järvi Gramophone’i elutööpreemia ning Eesti Filharmoonia Kammerkoori võit koorikategoorias. Kahju, et see tulemus ning koori ja dirigent Kaspars Putniņsi väga head töö jäi meie meedias natuke tagaplaanile.
Collegium Musicale oma dirigendi Endrik Üksväravaga on vapustav näide, kuidas inimesed võivad liigutada mägesid, kui nad tahavad. Nad tulevad õhtul pärast tööd kokku, et harjutada, esitada keerulisi teoseid, anda välja tasemel plaate. Sealt edasi on Filharmoonia Kammerkoor, kellel on võimalik tulla igal hommikul proovi ja tegelda ainult laulmisega. Interpretatsiooni alal oli kahtlemata suurim saavutus Marcel Johannes Kitse peavõit suurel rahvusvahelisel Enescu-nimelisel konkursil Rumeenias. Marcel ongi meie interpretatsiooni tulevikulootus.
Aasta tipphetkede hulka kuuluvad kindlasti Vox Clamantise kontserdid ja album “Sacrum Convivium”. Hea meel on, et Mari Kalkuni “Ilmamõtsan” tegi maailmas reise, kütkestas publikut Jaapanis ja Marist tegi festivali “WOMAD” esinemise ajal saate BBC.
2017. aastal oli suur lavamuusikateoste buum – esiettekandele tulid Rasmus Puuri ooper “Pilvede värvid”, Rein Rannapi “Nurjatu saar”, Märt-Matis Lille “Tulleminek”. Millised olid 2018. aasta väljapaistvad uudisteosed?
Minu meelest oli Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia selle aasta tippteos. Muljetavaldav lugu, tõsise ideega, aga kirjutatud kõigest sisulisest tõsidusest hoolimata väga selgelt ja arusaadavalt. See teos tõmbab sind mugavustsoonist välja ja sellel on tugev järelmõju. Väga eriline oli Jüri Reinvere orkestriteos “… ja väsimus õnnest nad tantsima viis”. Põnev ideega lugu, millel oli mingi “konks”, mis pani väga ärksalt kuulama. Teos on targalt komponeeritud, kus mõistuse ja emotsioonide osa on väga heas tasakaalus. Olen näinud ka Jüri ooperit “Peer Gynt”, ta on suutnud oma helikeeles rakendada neid tarkusi, mida on teistelt heliloojatelt tajunud, on õppinud vanadelt meistritelt ja hinganud uut. Tal ei ole ka seda probleemi, nagu sageli ka väga headel eesti heliloojatel, et teos nagu ei vormu. Jüril on tugev vormitaju. Helena Tulve “Tundmatuis vetes” oli väga huvitav lugu. Helena helifilosoofia on selline, kus seesmine pool on väljapoole mängitud, helid on pandud nagu teise olukorda. Mulle meeldis teose ülesehitus, pikk aeglane olemine lõpus. Siin oli rohkem rütmilist aktiivsust, mida tal varem võibolla pole niisugusel kujul muusikas olnud. See oli poeetiline, kurb ja ilus teos.
Noortest pakkus mulle huvi Liina Sumera. See, kuidas ta elektroonikat käsitleb muusikas, on omajagu ebatavaline, aga selles on positiivsust. Seal ei ole elektronmuusikale omast kapseldumist.
Hämmastav ja märgiline sündmus oli, kui Tõnu Kaljuste kandis ette Tobiase “Joonase lähetamise” algversiooni. Sellele teosele kuulub eesti muusikaloos huvitav lehekülg, mis algversiooni kuulates muutus kirkamaks.
Aga arvatavasti kogu aasta tipuks jääb Pärdi keskuse valmimine. See pole isegi mitte aasta sündmus, vaid miski, mis kõrgub üle aastate. Tulemus on nii arhitektuuriliselt kui ideelt erakordne. Keskusest saab kindlasti koht, kuhu inimesed tahavad minna, kuhu viiakse külalised ja suunatakse turistid.
Kuid keskusest veelgi olulisem on Pärdi muusika. Tema helimaailma tähendust meile ei ole võimalik ülehinnata. Tema teosed ühendavad inimesi nii tugevalt ja teevad neile head.
Kas Pärt võiks olla meie sümbolhelilooja?
Ta on meie sümbolhelilooja, nagu Sibelius soomlastel, kuigi hoopis teist tüüpi. Nad tegutsesid eri aegadel ja erinevates situatsioonides, aga fenomenis on sarnasust.
Pärt on meie sümbol selles mõttes, et ta on meie maa suur helilooja, kellel on midagi anda kogu maailmale. Ja muusika mõju ei maksa alahinnata.