Tiia Teder: mõtteid muusikaelust Eesti teise aastasaja algul


Foto KAUPO KIKKAS

1995. aastal loodud Klassikaraadio on Eesti muusikamaastikul juba kindel bränd ja tema kindel positsioon – ka võrdluses maailma teiste samalaadsete raadiotega – kõneleb nii kultuuri olulisusest Eestis kui ka raadio valitud õigest liikumissuunast. Kõigi nende aastate jooksul on Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder seda meediakanalit targalt tüürinud läbi meie kultuurielu tõusude ja mõõnade, karide ja avavete.

Vestleme aasta lõpu lähenedes juba vaatega uude aastasse. 2018 oli “Eesti 100” juubeliaasta, eriti suure hulga kultuurisündmustega. Mis sellest aastast eriti meelde jäi?

Eks meile olid kõige haaravamad need sündmused, kus saime raadioga kaasas olla ja neist kuulajatele reportaaže anda: Eesti Filharmoonia Kammerkoori välisreisid, ERSO tuurid, Pärnu muusikafestival, Eesti Festivaliorkesti ja Paavo Järvi suured kontserdid BBC “Promsil” ja Elbphilharmonie’s.

Sündmusi oli palju, sest osa neist sai tuge “Eesti 100” toetusprogrammist. Rahastasid palju ka Kultuurkapital ja kultuuriministeerium. Tänu sellele oli suuri üritusi ka välismaal. Ma tundsin puudust sellest, et neist sündmustest ei tulnudki kokku tervikpilti, mida kõike “Eesti 100” raames ette võeti. Meedias oli infot ja lugusid siit ja sealt, aga tervikpildiks nad ei koondunud.

“Eesti 100” üritustel oli oma kodulehekülg, eks seal nad koos olid. Paljud sündmused olid ka samad, mis ikka, ainult neile oli “Eesti 100” juurde lisatud. Kuid peab tunnistama, et muusikasündmustest olid huvitavamad just need, mis olid ekstra selleks puhuks tehtud. Nagu näiteks “Saja lugu”. See mõjus erilisena, nagu omal ajal “Aadama passioon”. Olid seal, võibolla mõnevõrra hämmeldunud, aga teadsid, et nägid midagi erilist.

Mul oli ka oma “Eesti 100” “ekstra” – see, mis organistid ette võtsid, kui mängisid aastal jooksul 12 eesti orelisonaati Alfred Karindilt, Artur Kapilt, Juhan Aavikult, Johannes Hiobilt, Johannes Kappelilt, Edgar Arrolt, Els Aarnelt ja Kaljo Raidilt. Ma ei teadnudki, et Eestis on kirjutatud nii palju kapitaalseid, mitmeosalisi orelisonaate. Ainuüksi Alfred Karindil on neid viis. Ja tema 2. sonaat kõlas praktiliselt esiettekandes, noot leiti juhuslikult Muusikafondist.

Mina sain sellest projektist osa nende Kultuurkapitali taotluse kaudu. Juba sealt oli näha suurt pühendumist ja panustamist.

Klassikaraadio sünnipäeval koos Anne Prommiku, Anne Ermi, Ivo Heinloo ja Robert Staagiga. FOTOD ERAKOGUST
Klassikaraadio sünnipäeval koos Anne Prommiku, Anne Ermi, Ivo Heinloo ja Robert Staagiga. FOTOD ERAKOGUST

Kuidas läks Klassikaraadiol 2018. aastal?

Väga hästi, meil oli eredate sündmustega aasta, samuti kerkis kuulajate arv. Kantar Emor muutis eelmisel aasta oma auditooriumiuuringu meetodit. Kui varem saadeti küsitlusvihik inimestele koju ja vihikusse tehti linnukesi, siis nüüd on day-after-recall-meetod – helistatakse ja küsitakse, mida eile kuulasid. Klassikaraadio kuulajaskond selle metoodikaga rohkem kui kahekordistus – kui varem oli numbriks 40 000 kuulajat, siis uus uuring andis 93 000. See näitab, et Klassikaraadio bränd on Eestis tuntud, väikesed projektid, mida oleme teinud, on vilja kandnud, raadio on ennast kinnistanud ja seda kuulatakse.

Eestlased üldse kuulavad raadiot palju. EBU (European Broadcasting Union – Euroopa Ringhäälingute Liit) uuring näitas, et eurooplane kuulab raadiot keskmiselt kaks ja pool tundi päevas, eestlased ligi tunni võrra rohkem, ja selles edetabelis oli Eesti Euroopas kolmandal kohal, meist eespool olid vaid Iirimaa ja Belgia.

Klassikaraadiol on kõigi nende aastate jooksul välja kujunenud selge oma nägu ja kuvand. Millisena näed raadio rolli ja missiooni tänapäeva Eestis ja muusikaelus?

Muusika on raadios endiselt kõige olulisem. Muusika järgi tunneb raadio kohe ära ning Klassikaraadio eristub Eestis kõigist teistest jaamadest. Klassikat teised jaamad ei mängi, samuti ei kuule muudel lainepikkustel kuigi palju džässi, maailmamuusikat ja folgikontserte.

Meie kontserdiülekanded on väga olulised, kuulajad on nendega harjunud. Üritame vahendada otse-eetris enamiku olulistest muusikasündmustest ja festivalide tipphetki. Tänavu oli 140 kontserdiülekannet, seda on väga palju. Võib öelda, et Klassikaraadiot kuulates saab Eesti muusikaelust põhjaliku ülevaate.

Kevadel oli meil kohtumine Klassikaraadio fookusgrupiga, et saada neilt tagasisidet. Mind hämmastas, kui hästi olid kokku kutsutud inimesed kursis Klassikaraadio igapäevase saatekavaga. Nad tunnustasid saateid, millesse oli panustatud aega, fantaasiat ja tööd ning hindasid muusikavalikut. “Võimalus, et Klassikaraadiost kuulen midagi sellist, mida ma tahan kuulda, on väga suur,” sõnastas üks grupis osalenu.

Arvatakse, et raadio jääb tugevalt püsima niikauaks, kuni saavad valdavaks isesõitvad autod. Sest raadiot kuulatakse praegu palju just autoga sõites.

Rostrum Tallinnas.
</