_page-0001.jpg)
Eesti, Läti ja Leedu muusikuid on juba vähemalt 58 aastat “sunnitud” vastastikku mõõtu võtma. Alguse sai see aastal 1960, kui seltskonnas olid ka Valgevene ja Moldova ning konkurssi nimetati regionaalseks, et seda eristada üleliidulistest võistlustest.
Tänavu 7.–8. detsembril Vilniuses korraldatud, esimest korda ingliskeelse pealkirjaga Baltic String Competition, oli pühendatud Leedu muusika- ja teatriakadeemia keelpilliosakonna 85. aastapäevale ja osalema olid kutsutud viie muusikaakadeemia keelpillimängijad – just nii palju tegutseb neid piirkonnas, mida nimetatakse Baltimaadeks. On tähelepanuväärne, et viiest kolm on võõrustajamaal – Leedu muusikaakadeemia, selle filiaal Klaipėdas ja Kaunase Vytautas Suure ülikooli muusikaakadeemia –, neile lisandusid Läti ja Eesti muusikaakadeemia. Konkurss hõlmas kõiki erialasid, mida keelpilliosakonnas õpetatakse: viiulit, altviiulit, tšellot, kontrabassi ja ka harfi. Arvestust peeti mitte erialade kaupa, vaid hinnati muusikuid. Mulle see süsteem ühest küljest meeldib, aga samas ei meeldi ka, sest nii tuli žüriil esimesel päeval kuulata 19 võistleja esituses kaheksa tundi puhast muusikat.
Kogu organiseerimistöö tegi meile ja mitte ainult meile hästi tuntud viiulikunstnik, Leedu muusikaakadeemia keelpilliosakonna juhataja professor Rūta Lipinaitytė. Ta on teatavasti töötanud ka EMTA-s ja kaitsnud siin doktorikraadi. Žüriis olid kõigi viie akadeemia esindajad, kes katsid kõik erialad peale harfi. Hindamissüsteem välistas maksimaalselt subjektiivsuse ja korporatiivsuse, mis on ju väga hea, aga halb on, et see võttis ühtlasi peaaegu võimaluse omavahel suhelda. Viimasele aitas oluliselt kaasa ka pingeline töögraafik. Lipinaitytė juhtis kogu asjade käiku nii laval kui saalis talle omase vastutustunde ja vastuvaidlemist mitte salliva temperamendiga. Žüriisse olid kutsutud Klaipėda kammerorkestri kunstiline juht, tšellist Mindaugas Bačkus, Kaunase muusikaakadeemia keelpilliosakonna juhataja, viiuliprofessor Raimondas Butvila, EMTA keelpilliosakonna juhataja, viiuliprofessor Arvo Leibur, Leedu muusikaakadeemia viiuliprofessor Rusnė Mataitytė, Vilniuse Čiurlionise muusikakooli ja Dvarionase muusikakooli kontrabassiõpetaja-ekspert Arvydas Puidokas, Läti muusikaakadeemia vioolaprofessor Arigo Štrāls, Läti muusikaakadeemia keelpilliosakonna juhataja, viiuliprofessor Terēze Zīberte-Ijaba ja siinkirjutajast EMTA professor.
Konkurss viidi läbi Leedu muusikaakadeemia II korpuse väga korraliku akustikaga amfiteatri kujulises kammersaalis. Osavõtjaid registreerus konkursile 31, neist kohale saabus 29 ja lavale tuli 28 muusikut. Konkursi tingimused nägid ette, et esitatav 25-minutine kava peab sisaldama barokiteost või selle osa ning “modern” helitööd ja virtuoospala, neist üks oma maa heliloojalt. Üsna mitmeti mõistetavad (mis on modern?) nõuded, mille vastu ka päris üllatavalt eksiti. Aga kui korraldajad olid kavad vastu võtnud, ei saanud žürii keelata, kui barokkmuusika pähe esitati Bachi-Kodaly “Kromaatiline fantaasia” soolovioolale. Üllatuslikult see teisi žüriiliikmeid ei erutanudki, ehkki tõdeti üksmeelselt, et barokk see nüüd küll ei ole. Samuti ei peetud täpselt kinni kava pikkusest, mis kõikus 17–27 minutini.
Eesti tudengite või siis ka pedagoogide suhe konkurssi oli pehmelt öeldes jahe ja valmis kavaga saabus Vilniusse kaks viiuldajat, Fred Heinoja ja Katariina Maria Kits (mõlemad on Leiburi õpilased), ning tšellist Valle-Rasmus Roots (Henry-David Varema). Sellel leigusel võis olla mitmeid põhjusi, kuid üks neist oli kindlasti varasem (piirkondlike) konkursside taust, kus Eesti keelpillimängijad ei olnud lõunanaabritega võrreldes samal tasemel. Küllap siingi on objektiivseid põhjusi, nagu näiteks sõjaaegne keelpillimängijate kadu, nii et meie viiuldajate eliidist jäi alles üksainus Vladimir Alumäe, aga Leedu võis välja panna Aleksandras Livontase (1920–1974), edasi tulid nüüdne akadeemia professor Jurgis Dvarionas (s 1943) ja maailmanimi Raimundas Katilius (1947–2000). Lätist on pärit maailmas tuntud Philip Hirschhorn (1946–1996) ja Gidon Kremer (s 1947) ning tänased suurtegijad Eva Bindere (s 1974) ja Baiba Skride (s 1981). Riigipiirid on ammu ületanud ka Leedu altviiuli koolkond, mille taga on professorid Petras Radzevičius (1940) ja Donatas Katkus (s 1942). Läti tšellismi traditsioonid algavad Karl Davõdovist (1838–1889) ning jätkuvad professorite Māris Villerušsi (1936–2014) ja Eleonora Testeletsiga. Meil lihtsal polnud eriti millegagi uhkustada! Selline mentaliteet käis eesti keelpillikooliga kaasas ja mõjutas kindlasti suhtumist sellesse vähesessegi, mida meil oli pakkuda.
Kuid ajad muutuvad ja meie koos sellega. Tunnistan ausalt oma konkursi eelset kartust, et endiselt püsib ühisrinne, mis jätab kaks eestlast žüriis kuue ülejäänu vastu, kuid midagi sarnast polnud õhuski. Liikvel on tugev legend, et Eestis on kõik, ja eriti muusikakultuuris, oluliselt parem kui naabritel. Ja meie Arvo Leiburiga ei olnud kuidagi suutelised seda kummutama. Nii olmetasandil kui ka erialaselt oldi hästi kursis kõige meil toimuvaga, mis on ju tore. Meie aga avastasime hulganisti suurepärast leedu ja läti muusikat, millest siin ei teata tuhkagi, ja see on äärmiselt piinlik. Kuid seda seisu annab muuta, kuna Rūta Lipinaitytėl on kindel veendumus, et konkurss hakkab toimuma igal aastal ja laieneb veel põhjapoolegi.
Meie väike konkurssantide trio oli erakordselt tugev ja realiseeris end laval maksimaalselt või rohkemgi. Küllap on raske ette kujutada, mida tundsin, kui mul tuli teatavaks teha konkursi tulemused. Žürii otsustas konsensuslikult, et välja antakse üks esimene, neli teist ja kaks kolmandat preemiat ning kaheksa diplomit. Suveräänse esikoha võitis Valle-Rasmus Roots, kes esitas Bachi prelüüdi c-moll, Pärdi “Fratrese” ja Tšaikovski “Pezzo capriccioso” ning tegi seda Eesti pillifondi tšellol. Teise preemia pälvisid viiuldajad Katariina Maria Kits, Marija Pranskutė (R. Lipinaititė) ja Snežana Koren (J. Dvarionas) ning harfist Gabrielė Ašmontaitė (J. Dauntyte), kolmanda said viiuldaja Erika Ieva Eriksonaitė (J. Dvarionas) ja kontrabassist Vincas Bačius (Donatas Bagorskas). Meie Fred Heinoja tulevik on ees, seda näitas tema veendunud ja kindel esinemine; artistlikkus tuleb kogemustega. Heinoja taset sobib kirjeldama tõik, et äsjane Läti viiuldajate konkursi võitja Andrejs Jegorovs kuulus temaga seltskonda, keda diplomandide hulgast ei leia.
Rootsi väga raske kava esitus oli veatu ja haarav ning tema keskmine hinne oli järgmistest laureaatidest rohkem kui palli võrra kõrgem. Kaheksast žüriiliikmest viis hindasid tema esitust maksimumi ehk 25 palliga – minu üsnagi pikk žüriikogemus niisugust üleolekut ei mäleta. Eesti kaksikvõit peaks nüüd küll olema ajalooline murdepunkt.
P.S. Esimese regionaalse konkursi võitis 58 aastat tagasi pianist Valdur Roots. Ta oli 58-aastane, kui sündis Valle-Rasmus Roots.