_page-0001.jpg)
Eelmine aasta oli unikaalse ja karismaatilise Mall Sarve juubeliaasta. Siis sada aastat tagasi maikuu esimesel päeval Tartus ilmavalgust näinud tüdrukule kasvas mitmekülgne kultuurikiht. Tegutsedes pianisti, pedagoogi, muusikakriitiku ja tõlkijana, leidus tal kaante vahel koguni matemaatiku diplom Tartu ülikoolist. Kindel see, et “käbi ei kukkunud kännust kaugele”. Isa Jaan oli matemaatikaprofessor, ema Juuli romaani filoloog, itaalia kirjanduse tõlkija. Mall ise aga tõlkis hulganisti laulutekste nii itaalia, hispaania, saksa, prantsuse, vene ja inglise keelest, tõlkis ka luulet, Händeli ooperiaariaid ja libretosid, Prokofjevi ooperi “Kihlus kloostris” libreto koduteatrile. Kirjutas perioodikas artikleid muusikast, teatrist, kirjandusest, luuletas enda ja valitud sõprade meeleheaks, mõned tekstid avaldati varjunime all Rootsi ajakirjas Tulimuld. Ta võis peast lugeda Betti Alveri ja Marie Underi poeeme... Pesueht erudiit!
Professor Jaan Sarve lapsed. Vasakult Mannj, Hans, Mall, Paul, Henn ja Jaan Magnus. Foto geni.com
Sarvede valdavalt suurepereline suguvõsa on vapustavalt mitmekülgselt andekas. Professor Jaan Sarve perre sündis neli poega ja kaks tütart, kellest Mall oli neljas laps. (Muuseas, enne seda kirjatükki olid mul need “sarved sassis” küll! Ainuüksi Jaane sain kokku vähemalt neli. Alles tasapisi sain sotti, kes või kus.)
1939. aasta jõulupidu Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. 1. reas paremalt kolmas Mall Sarv, keskel Eduard Oja, tema taga Heino Eller. Foto: Elleri muusikakooli arhiiv.
Mall Sarv oli suguvõsa väljapaistvaim muusik. Tee sinna kulges läbi Tartu kõrgema muusikakooli. Tallinna konservatooriumi diplom tuli tal omandada kahel korral, sest 1944. aasta Saksa okupatsiooniaegne (Erika Franzi juures) tunnistati kehtetuks, nagu mitmel teiselgi meie muusikul. 1955. aastal sai ta siis professor Bruno Luki klassis kätte selle “õige” paberi. Kokkupuude pedagoogitööga oli tal juba konservatooriumis õppides. Noor õpetaja juhendas viiel aastal meie tunnustatud kontsertmeistrit Lille Randmad Tallinna lastemuusikakoolis. Pärast konservatooriumi lõpetamist läks ta tööle Tartu muusikakooli. Malle vennapoeg Tõnn kirjutab: “Klaveriõpetajana oli ta minu vastu väga nõudlik, eriti kui võrrelda nende teiste väheste õpetajatega, kes minuga tegelesid. Esmatähtis oli kõlakultuur ja tehniline täius. Ta oskas süstida töötahet. Ülimalt tänulik tuleb olla kasulike harjutusvõtete omandamise eest.” Sageli armastas Mall kasutada väljendit “Luki kool”. Tõnnile meenub, kuidas nad Mallega mängisid neljal käel Mozarti sonaate, tihemini aga Haydni ja Beethoveni sümfooniaid. Mall Sarve klaveriõpilastest tuleb nimetada veel Aime Lõhmust, Siiri Varju-Raiki, Lenel Randa ja Jaan Seppa ning klaveriansamblis Tartu “orelikuningat” Urmas Tanilood.
Pensionile siirdus Mall Sarv küll 55-aastaselt, kuid enne seda oli ta teinud julge otsuse end proovile panna esimesel vabariiklikul pianistide konkursil Tallinnas, kus osalejatele ei olnud vanusepiirangut. Aasta oli siis 1968 – Mall Sarvel oli just täitunud 50 eluaastat. Kahekümne ühest mängijast osutus ta vanimaks, noorim oli 14-aastane Rein Rannap. Kahevoorulise konkursi brošüüris näen, et peale kohustusliku Räätsa “Tokaata” oli Mallel esimeses voorus Mozarti sonaat KV 280, Schumanni “Fantaasia” ja Šostakovitši kaks prelüüdi ning orkestrivoorus Mozarti klaverikontsert KV 271.
Pensionieas eelistas Mall Sarv pühenduda peamiselt mängimisele. Üle kümne aasta toimusid tema klaveriõhtud Tartu ülikooli aulas, kusjuures tal endal tuli olla veel ka piletilevitaja. Interpreedina oli Mall Sarv küllaltki konservatiivne. Tema tekstitruudus ja stiilipuhtus pärinesid professor Lukilt, kes oli selles suhtes lausa pedant. Kuid täpse teksti juures ei olnud tema esitus ometi hingetu, vaid sügav, loogilise tunnetusega küps tõlgendus. Ta oli väga loominguline. Stockholmis elanud, Mallest neli aastat vanem õde Mannj Varep (arhitekt, ajakirjanik, muusikakriitik) jutustas, et tänu õele tutvus temagi muusikaga põhjalikumalt. “Malle repertuaar oli lai, säälhulgas kõik Beethoveni sonaadid. Tal oli väga hää löök, üks kõige selgemaid tõlgitsusi. Mall elas puht kunstniku elu, kuid mittesoovitavate poliitiliste suhete tõttu ei saanud ta esinemisluba.”
Matemaatikaõpingute ajal ülikoolis tekkis Mallel sümpaatia kellegi Endel Siidami vastu, keda tema isa pidas matemaatika alal üheks oma andekamaks õpilaseks, aga karm sõda tegi oma töö – noormees küüditati ema ja õega Siberisse, kust ei olnud enam tagasiteed. Kuna sealt naasnud Jüri Pärg oli olnud Endel Siidamiga samas kandis, tundis Mall tema käekäigu vastu väga suurt huvi.
Üheks tõsiseks kiindumuseks oli Raimond Kolk, tulevane eesti kirjanik Rootsis, kes elas Tartu õpetajate seminaris õppides Sarvede kodus. Seegi suhe oli määratud katkema, sest Kolk oli sunnitud pagema Soome. Hiljem kirjutas ta oma mälestustes, et kuna tal ei olnud kuludeks vajalikku summat, võttis 1944. aasta algul üliõpilane Mall välja oma viimase poolaasta stipendiumi kakssada marka ja surus need hüvastijätu hetkel talle taskusse. (Rahal polnud Malle jaoks kunagi mingit erilist tähtsust. Tema pensiongi kulus marupikkadele kaugekõnedele oma õega.)
Mall Sarve koduaias. Paremalt: Aira Kaal, Mall Sarv ja Lille Randma.
18 aastat järjest (1955–1973) korraldas Mall Sarv klaverimuusikat tutvustavaid loengkontserte mööda Eestit, peamiselt muusikakoolides. Lektoriks oli Londonist Tartusse elama asunud filoloog, ülikooli inglise keele õpetaja pedagoog Arthur Robert Hone, Aira Kaalu eksabikaasa. Tartu muusikakooli direktor Aleksandra Semm-Sarv oli palunud Hone’i vakantsele muusikaliteratuuri õpetaja ametikohale. Ja nii, läbi kahesaja esinemise, tekkiski neil pikaaegne sõprus. Sarv ja Hone olevat olnud üks ülimalt huvitav kooslus! Kujutlege nüüd üht suvist pilti: neljakesi paadis keset Emajõge Mall, Aira, Lille ja Arthur... Hetkega oli Mall kiskunud kleidi seljast ja äkitselt vette hüpanud, teised aga ootamatusest ehmunud. Kas julgus on ikka igas olukorras pool võitu?
Muusika kuulamine oli hoopis midagi muud. Arthuril oli suur plaadikogu, mistõttu käidi usinasti tema, hiljem Malle juures. Selline suhtlusring oli väga hariv, arvab Lille. Muide, Mall armastas muusikat kuulata kinnisilmi (nagu ka Bruno Lukk).
Mall Sarv tegi huvitavaid raadiosaateid, näiteks “Üllatusmuusika” professor Luki 70. sünnipäevaks. Talle meeldis muusikast kirjutada, eriti kontserdiarvustusi. Malle kirjasulg oli nõtke ja sõna tabav, milliseid fantastilisi tõlkeid tegi ta vokaalmuusikast!
Mall Sarve tõlketöö kohta on Jüri Pärjal üht-teist pajatada. Esimesed Malle tõlgitud ja Jüri Pärja ERR-i salvestatud laulud Valente “Ootan”, Mascheroni “Pardid ja moonid”, Giraud’ “Mustlased” ja Babadžanjani “Iluduskuninganna” muutusid lausa hittideks, mille kohta Mall sõnas: “Tänu teile olen ma nii kuulus!” Tema tekstid olid väga musikaalsed ja hästi lauldavad, neis oli poeesiat, teravmeelsust, vaimukust, huumorit ja, kui vaja, ka pipart. Nt Lazzaro “Naisuke”: “Võtad sa pika kui piksevarda, mis siis saab, kui välku lööb?” “Pardid ja moonid”: “Ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib... Nii läkski lendu uhke moonipeiu ja püüdis haneks väikse pardineiu.”
Paljude Napoli laulude eestikeelsed tekstid oli Mall Sarve töö. Ester Mägi “Haikudes” oli väga meeleolukalt edasi antud Malle tõlgitud Albért Koeney luulet. Malle eestindatud tekstidega Schuberti laulutsükkel “Luigelaul” kõlas Jüri Pärja esituses Kadrioru lossis ja Tartu ülikooli aulas, kus olin tema kontsertmeister. Pärast Tartu kontserti kutsus Mall paljusid Tähtverre enda poole. See oli mul esmakordne kogemus tajuda tema kodu erilist hõngu ja vaimsust. Juba trepikojas vaatas vastu Jaan Tõnissoni portree, kuni jõudsid perenaise teise korruse tuppa. Hakka või uskuma Enn Lillemetsa kirjapandut: “Kes tahab tõesti teada Tartu vaimust, aimata tema konkreetsust ja tabamatust, mõelgu Mall Sarvele.” Külalistele oli alati miinimumprogramm – kohv ja šokolaad, aga nüüd tuli “lisapalaks” kollektiivse energiaga vahule klopitud koogelmoogel...
Mall Sarve õdusatest muusikaõhtutest jutustavad kõik, kel oli õnne neist osa saada. Ta proovis sageli esitada ka täiesti uut repertuaari. Ta mängis peast (vist nägemise halvenemise tõttu) ja kui kippuski sassi minema, siis olevat öelnud: “Ma võtan uuesti!” Vahel sai ta kohe edasi, vahel aga proovis mitu korda ja lõpuks sai ikka edasi. Nende “apsakatega” oldi harjutud, nii et Malle mängu emotsionaalne mõju ei kahanenud karvavõrdki. Küllatuleku põhjus oli tavaliselt ikka sünnipäev, kuhu tuli minna ainult õhtul, sest Mallel oli kombeks ärgata päeval.
Toas seisis Mall Sarve elu keskpunkt – pillide kuninganna, suurepärane tiibklaver Blüthner, mille varasem peremees oli olnud Ludvig Puusepp, maailma esimene neurokirurgia professor, kel oli ka kindralmajori aukraad. Uus perenaine hoolitses oma parima ja truu sõbra eest erilisel moel: ainult tema teadis, kuidas klaverit avada ja mida tema peale tohtis asetada. Ümberringi aga valitses boheemlaslik vabadus.
1996. aastal Jüri Pärja koduaias Võrus. Paremalt: õed Mall ja Mannj ning vend Hans. FOTOD ERAKOGUST
Muusika oli see, mis Mall Sarve kaua elus hoidis. Talle polnud küll meelepärane oma lemmikuid ritta seada, kuid andestatagu järgnev loetelu: Bach, Mozart, Beethoven, Schubert, Brahms, ka Chopin, Schumann. Kaasaegne ja uuem muusika tervikuna Mallele eriti ei istunud. Eesti autoritest mängis meeleldi Ellerit ja Bleivet. Bachi muusikat kuulates oli Mallele üsna vastumeelne romantiseeritud interpretatsioon, samuti nagu mehaaniline ja kuiv esitus. Ta eelistas Svjatoslav Richteri mängu Glenn Gouldile, kes olevat külm ja mehaaniline.
Otsekohese loomuga Mall pidi kindlasti avaldama oma suhtumist punase roosibuketi kinkijale: “Üle kõige meeldivad mulle valged roosid, siis kollased ja roosad, aga kõige vähem – punased roosid!”
Lille Randma kirjeldab: “Ebatavalisus on see, mis Mallega seoses kohe meelde tuleb. Ta ei olnud üheski asjas tavaline, isegi halbade ja inetute asjade juures püüdis ta leida mingi hea märgi. Mitte igaühega ei sattunud Mall samale lainele.” Tundub, et Lillega küll, sest ta oli Malle sõnutsi üks tema hingesugulasi, kellele võis pärandada oma klaveri, aga ka imelisi luuletusi, millest ühe lubas Lille siin avaldada. See on inspireeritud Thérèse Dussaut’ esitatud Schumanni “Kreislerianast”.
Kreislerianat kuulates
Kas nähes minu harrast unelust
sa arvad kaduvat mind kaugele
ja sulguvat su eest üht eriust,
mis avatuks jäi valitutele?
See on ju luuletaja sõna imeline, uus,
või armastaja vaade hell ja alandlik,
või lapse hämmastavalt teadlik naeratus.
Oh, vaata teraselt – see polegi ju sein –
sa arvad kaduvat mind kaugele
ja sulguvat su eest üht eriust,
mis avatuks jäi valitutele?
See on ju hullustavalt veetlev värvileid,
mis maalis keegi; kohin latvades,
mis pisaraid kord kutsus välja meil.
See on seesama vana tuttav tee,
mis koos me käinud – kodune ja pikk –
ei iial meile võõraks muutu see...
(11. X 1978)
Kui mu mälu ei peta, viibisin just Malle viimase sünnipäeva aegu Tartus. Helistasin, küsisin luba läbi astuda ja kas midagi ka poest tuua. Ta palus majapidamispaberit. Mall viibis Beethoveni viimase sonaadi Arietta lummuses, täis seesmist laulvust – see haaras sügavuti... Siis tõusis ta klaveri tagant, läks voodi juurde, heitis pikali ja asetas näole ühe lehe majapidamispaberit, lausudes rahuldunult: “Nüüd on mul hea olla!” Kas teate mõnd vanainimest, kes lausuks rõõmuga, et tal hakkab kuulmine kaduma või et ta naudiks oma vananemist? Oma surmast rääkis Mall tavatu soojusega: “Mul on jäänud veel üks peigmees – härra Hannes Liiva.” Küllap nii mõeldes ongi ehk kergem elada. Päris isiklikud olid Malle unenägude ülestähendused. Tema meelest pidavat unenägude nägemine olema inimesele antud suur õnn ja kingitus. Kas pole temalik? Jüri Pärg meenutab viimast kevadet Mall Sarvega tema kodus, kus Mall saatis Tosti laulu “Too tagasi mulle mu rahu!”, mille ta pidi varsti lindistama Urmas Tanilooga. Jüri on tänulik Saatusele (Malle sõnutsi “pr Moirale”), et see viis teda kokku sellise harukordse inimesega. Nii nagu Bach on kõige algus, oli ka Bachi muusika Mall Sarve maise teekonna lõpp, mis kõlas tema sõrmede alt ja südamest viimati enne 8. juunit 2002. Jääb helge mälestus...