Armastuse lugu ehk Kui tähtis on olla tõsine

Lõppkokkuvõttes on ainult armastus see, mis loeb, on tõdenud paljud kuulsad ja vähem kuulsad inimesed, enamasti oma eluõhtul, parimal juhul ka varem. Kuid mida tähendab armastust täis elu? Kas on see pigem surmtõsine eneseohverdamine ja -piitsutamine, pühendumine, oma ihade ja soovide mahasurumine või leidub hoopis lõbususes, kerguses, vabameelsuses seda armastust, mida inimesed on maailma õppima tulnud? Nii palju, kui on inimesi, on armastuse definitsioone, aga milline neist on õige? Olen möödunud aastal palju mõelnud muusika, armastuse ja muusikaarmastuse peale ning veel rohkem olen neid kogenud. See oli kõige ilusam, pöörasem, õnnelikum, vaimustavam ja ettearvamatum aasta minu senises elus.

 

Currentzis

 

Minu “Currentzise periood” algas õieti juba üle-eelmisel aastal ja siis käisin ka esimest korda kuulamas tema kontserti, mis toimus Berliini filharmoonias. Sinnamaani olin lummatud tema videotest, mida internetis nägin, ning samuti tema plaatidest. Ootasin põnevusega esimest reaalset kohtumist muusikuga, kelle mõju tundus lausa nõiduslik ning kelle ümber levivast müstilisest energiast olin palju lugenud. Kuid ma pidin pettuma, ma ei märganud midagi üleloomulikku, tegelikult ei tundnud ma ära seda muusikut, kes mitmeid kuid oli minu jaoks nii eriline olnud. Samas algas just selle pettumusega üks kõige imelisemaid aegu minu elus. Jah, ma ei leidnud Currentzise kontsertidelt seda muinasjutumaailma, mida ta loob oma sõnadega, mida on nii palju tema antud intervjuudes. Kuid tema elu ja tegevust lähemalt uurides sai mulle osaks midagi hoopis hinnalisemat – ma hakkasin tõeliselt armastama muusikat. Just šokk Currentzise pöörasest maailmast oli põhjus, miks üle paljude aastate hakkasin taas rohkem reisima ning avastasin uusi artiste ja kohti, mis mind vaimustasid. See äratas mu ellu, raputas üles “täiskasvanuunest” selle sõna kõige halvemas tähenduses ning pani märkama nii paljut mu ümber.

 

 

Tajusin tegelikult kohe alguses, et Currentzise lumm ei lähtu muusikast, vaid midagi muud, kuid põhjuseni jõudsin ometi muusika kaudu. Oma osa mängib siin loomulikult reisimine ja kontsertide kuulamine välismaal – kui vaadata tõtt nende rahanumbritega, mis lähevad lennu- ja kontserdipiletitele ning öömajale, siis tekib paratamatult soov võtta asjast maksimum. Nii see kui ka soov muusikust nimega Currentzis sotti saada pani mind üle paljude aastate väga tõsiselt tööle ning päädis sellega, et armusin muusikasse. Tollest ajast saadik ei suuda ma enam minna kontsertidele ilma, et oleksin põhjalikult valmistunud, õppinud tundma teoseid, mis ettekandele tulevad, kuulanud erinevaid esitusi ja uurinud partituure. Siin pole midagi pistmist kohuse- ja vastutustundega või professionaalse suhtumisega, vaid ainult ja üksnes armastusega. Taipasin, et minu arvamus sellest, et siiani olen muusikat armastanud, ei vastanud tõele. Kui midagi tõeliselt, kirglikult ja sügavalt armastad, siis lihtsalt leiad selle jaoks aega, nii lihtne see ongi. Armastus paneb tegutsema.

 

 

 Kuulasin läinud aastal kolme Currentzise kontserti: Viini kontserdimajas juhatas ta aprillis Viini klassikat ja juunis Mahlerit ning oktoobris Berliini filharmoonia kammersaalis tuli ettekandele Philippe Hersanti “Tristia”. Mul olid ostetud piletid ka tema kontserdile SWR sümfooniaorkestriga Viini kontserdimajas, kus ta esitas Mahleri 3. sümfooniat. Kuna Currentzise kontserdid müüakse tihtipeale kiiresti välja, olid mul piletid aegsasti varutud, kuid septembrikuuks oli mu maailmapilt oluliselt muutunud. Käisin kuulamas tema kontserdieelset proovi ja … müüsin enne kontserdi algust piletid maha. Mind ei liiguta see, mida kuulen Currentzise kontsertidel, see jääb tühjaks ja konstrueerituks, tundub agressiivne. Ma ei kuula enam tema plaate, viimast pole endale ka ostnud ning tema kontsertidele pole soovi minna. Ometi – kirjutasin kunagi, et pean teda üheks suuremaks muusikuks ning ma arvan seda ka täna. Nagu toona, ei pea ma ka praegu silmas reaalset musitseerimist, kontserte ja plaate, vaid tema mõju inimestele. Tal on võime panna inimesi sügavalt muusikat armastama, ehkki ma ei usu, et ta on oma väljaütlemistes siiras. Ma ei kuula tema kontserte, aga ma vaatan tema videoid – ta sõnum meeldib mulle ja viib mind edasi, ehkki ta muusikuna mind enam ei kütkesta. Minu jaoks oli suureks õppetunniks see, kui kummalisi radu mööda võivad tulla su juurde elumuutvad sündmused ning et sõnum ja sõnumitooja võivad olla väga erinevat nägu. On vist liigne mainida, kui tänulik ma oma südames sellele muusikule olen.

 

 

 

Kissin, Pogorelich, Uchida

 

Hoopis teine lugu on kolme pianistiga, kelle soolokontserte eelmisel aastal kuulasin. Jevgeni Kissin on üks siiramaid muusikuid, keda tean, nii oma musitseerimises kui ka sõnalises väljenduses; tema kontsert Berliini filharmoonia suures saalis möödunud hooajal oli üks suuremaid muusikaelamusi minu elus. Beethoveni “Hammerklavier-sonaat”, Rahmaninovi prelüüdid, neli lisapala (sh tema enda loodud tokaata) – möödunud on ligi aasta, kuid see õhtu on mul endiselt väga eredalt meeles. Kõik mu ootused, mis olid tekkinud aastakümnete jooksul, kui olin kuulanud tema musitseerimist internetist ja plaatidelt, said mitmekordselt ületatud. Ülim tehniline meisterlikkus, mis on ühendatud erakordse selguse, haarava fraseerimise ning tohutu emotsionaalse soojusega – ma polnud midagi sellist varem klaveriõhtul kuulnud. Üsna varsti avaneb mul võimalus teda jälle kuulda sooloõhtut andmas ning ka orkestri ees soleerimas.

 

Ivo Pogorelichi ja Mitsuko Uchida kontsertide väisamine polnud mul omaette eesmärk, kuid kuna sattusin nende kontsertide ajal vastavalt Viinis ja Berliinis olema, otsustasin ka neid artiste kuulata.

 

Pogorelichi kava oli erakordselt kaunis: Mozarti fantaasia c-moll, Beethoveni “Appassionata”, valik Liszti “Transtsendentseid etüüde”, ehk siis pianismi kullafond. Kontserdi eel võis näha sama pilti nagu tema puhul ikka: pianist oli kuni viimaste kontserdieelsete minutiteni laval klaverit proovimas, peas suusamüts ja seljas dressid. Kogunev publik ja solist uudistasid üksteist hoolega, kuid seda, mis järgnes, ei osanud ometi oodata. See oli inetu või siis pehmemalt öeldes: tramöödia. Ehkki pianist mängis noodist ning lehepööraja tõhusal kaasabil, oli ometi vale teksti rohkesti, tempod aeglased, kohati jäi mängimata lausa lehekülgede kaupa muusikat. Muusika ja musitseerimine puudusid sellelt õhtult minu jaoks täiesti. Kuid et siiski leidus neidki, kes “braavo” hüüdsid ning jalgadega heameelest trampisid, paneb tõsiselt mõtlema selle üle, mida kaasaja kontserdipublik õieti vajab ja hindab.

 

 

Uchida on juba mõnda aega pühendunud Schuberti muusika esitamisele ning ka mina kuulsin tema esituses selle helilooja kolme eripalgelist sonaati. Võiks arvata, et nii suure esinemiskogemuse ja tiheda kontserdigraafikuga artistil on raudne esinemisnärv, kuid võta näpust! Juba kontserdi alguses häiris muusikut midagi tooli juures, ka pedaal tekitas probleeme ning üldmulje jäi närviline ja heitlik. Pogorelichi ja Uchida kontserte meenutades tahaks küsida Oscar Wilde’i laadis: kui tähtis on olla tõsine? Kaks äärmust, kuid elamus jäi saamata mõlemal korral. Kahetsemiseks pole siiski põhjust, õppisin palju rohkem hindama seda, millised kontserdid sageli Eestis toimuvad ja kui kõrget taset võib kohata kodumaalt lahkumata.

 

Berliin

 

Berliini filharmoonikuid kuulasin läinud aastal kolmel korral ning meeldejäävaim oli kindlasti nende koostöö jaanuaris Mariss Jansonsiga, kui ettekandele tuli Bruckneri 6. sümfoonia. Berliini filharmoonikud on kahtlemata üks maailma parimaid orkestreid, kuid mitte alati ei astu nad ühte sammu dirigendi ja tema soovidega, olen seda näinud nii videotes kui kontsertidel. Sel õhtul oli orkester dirigendist inspireeritud ning muusikute imeline potentsiaal realiseerus täies hiilguses. Mul on siiamaani meeles viiulite õhkõrnad ja samas nii kõnekad pianissimo’d, puupilligrupi täielik kokkusulandumine, kontrabasside meisterlikkus ning eelkõige – alati ja kõiges muusikast lähtumine. Muusika liigutas sedavõrd, et ununes aeg ja ruum ning väga raske oli pisaraid tagasi hoida. Ka sel hooajal lähen kuulama maestro Jansonsi kontserti.

 

 

Berliini filharmoonikute hooaja avakontsert nende tulevase peadirigendi Kirill Petrenko juhatusel oli väga tugeva emotsionaalse laenguga sündmus. Kava oli taas imekaunis: Richard Straussi “Don Juan” ja “Surm ja kirgastumine” ning Beethoveni 7. sümfoonia. Viimati nimetatud teos “jälitas” mind aasta jooksul erinevais paigus: Viinis kuulsin seda Currentzise ja tema MusicAeterna orkestriga, mais Eestis ERSO-ga ning lõpuks siis Berliinis. Petrenko on ääretult emotsionaalne muusik, väga mänguline ja kaasahaarav ning suurim elamus oligi kogeda seda meeletut keemiat, mis valitseb tema ja orkestri, tema ja publiku vahel. Seal kõik tõesti jumaldavad teda. See kontsert on minu teada nüüd välja antud ka DVD-l, nii et kõigil huvilistel on võimalus sellest osa saada.

 

Oktoobris kuulsin Mahleri 5. sümfooniat Berliini filharmoonikute ja Gustavo Dudameli koostöös. Mind oli hoiatatud koosluse “Dudamel pluss Mahler” eest, kuid läksin siiski oma kõrvaga kuulama. Jällegi, olin niikuinii sel ajal Berliinis ning tegu siiski maailmakuulsa dirigendiga. Paraku oli hoiatajail õigus, elamus jäi saamata. Dudameli Mahleri-maailm oli minu jaoks liig väline, rõõmsameelne ja kergekaaluline. Taaskord – ilmselt vajab suur osa inimesi just seesugust musitseerimist, sest publiku vastuvõtt oli soe ning kontserdile järgnenud pikk Aasia-turnee sama kavaga kuuldavasti edukas.

 

 

Berliini riigiooperis vaatasin jaanuaris Mozarti “Don Giovannit” ja oktoobris sama helilooja “Figaro pulma”, kus nimiosas säras meie bariton Lauri Vasar. Ma ei pea ennast suureks Eesti patrioodiks, kuid kui välismaa lavadel eesti artisti näen, hakkab siiski süda kiiremini lööma. Lauri Vasar teeb selles etenduses võrratu rolli, tema näitlejameisterlikkus ja vokaalsed võimed on muljet avaldavad. Tol õhtul andis oma viimase etenduse Krahvinnana karismaatiline sopran Dorothea Röschmann, kes veelgi enam sööbis mällu donna Elvira rolliga “Don Giovannis”. Ka see, jaanuaris nähtud etendus, oli talle viimane ning ühes temaga pea kogu solistide grupile, kellest osa juba ligi kümme aastat seda ooperit koos mängis. Lavastus on siiski riigiooperis edasi, nüüd küll teiste solistidega. Ja see lavastus on üsna pöörane, nagu tõdes ka Dorothea Röschmann ise, kui mul temaga pärast esinemist paar sõna õnnestus vahetada.

 

 

 

Viin

 

Viinis on ka kõigest paari päevaga võimalik uskumatult palju kultuuri ammutada. Kolmel korral, kui sel aastal sinna linna sattusin, jõudsin lisaks ohtratele muuseumide ja näituste külastustele kuulata ka näiteks Fritz Kreisleri nimelist viiuldajate konkurssi ning Teodor Currentzise meistrikursust dirigentidele. Volksoperis käisin vaatamas Mozarti “Võluflööti” ja Straussi “Nahkhiirt” ning mõlemas elasin kaasa eesti metsosoprani Annely Peebo suurepärastele osatäitmistele. Sealne Straussi “Nahkhiir” on tõeline pärl nii lavastuse kui tehnilise teostuse poolest ning heas füüsilises vormis operetihuvilised saavad Volksoperisse seisupileti lunastada kõigest kolme euro eest! Soovitan!

 

 

Väga suure elamuse pakkus Jonas Kaufmanni Lied’i-kontsert koos Helmut Deutschiga Viini kontserdimajas, kus esitati Liszti, Mahleri, Wolfi ja Straussi laule. Kuigi mu istekoht oli rõdu tagaosas, kuulsin-nägin ometi laval toimuvat suurepäraselt ning kummalisel kombel tekkis selles suures saalis kammerkontserdile nii vajalik intiimne õhkkond. Viini kontserdimaja suurepärast akustikat olen seal viibides alati imetlenud. Kaufmann on minu meelest võrdselt tugev nii ooperi- kui kammerlauljana ning tema nüansirohke, ereda ning hingekeeli puudutava kontserdi lummuses olen siiamaani.

 

 

Samas saalis kuulasin ka Viini sümfoonikuid ameerika dirigendi David Zinmani juhatusel, nautides Mahleri lauludes jällegi Dorothea Röschmanni musitseerimist, samuti esitati kaks osa Mahleri 2. sümfooniast. Tasemelt küll tagasihoidlikum kui teised sel hooajal kuuldud orkestrid, pakkusid viinlased ometi rohkelt põnevaid muusikalisi leide ning kütkestavat intensiivsust nende kaasmaalase loomingus.

 

*

 

Kõigest saab õppida ja kõigest saab inspiratsiooni ammutada. Berliinis nähtud “Figaro pulma” lavastus algab sellega, et tegelased tulevad oma kohvritega kusagilt ning etenduse lõpus lahkuvad sarnaselt. See on ilus võrdpilt lõppenud aastale – saabumised ja lahkumised, erinevad linnad, saalid, kontserdid, muusikud, sündmused algavad ja lõpevad, inimesed tulevad ja lähevad. Saavad osaks sinu elust, võibolla ka lausa muudavad sind, jätavad mälestusi; mis on oluline, see ei unune, mis on ilus, sinna põgened ikka ja aina tagasi. Ja kõige tähtsamast ei rääkinud ma üldse – kõige eredamad kontserdid minu jaoks leidsid möödunud aastal aset Stockholmis Berwaldhallenis, kus Rootsi Raadio sümfooniaorkestri esituses nende peadirigendi Daniel Hardingi juhatusel kuulsin lausa viit imelist kontserti. Kuid see on nii eriline ja suur teema, et vajab omaette põhjalikumat lahtirääkimist, loodetavasti avaneb selleks võimalus millalgi tulevikus. Kohtumiseni kontsertidel, kas siis Eestis või mujal! Head uut muusika-aastat!

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload