Sõnadega blues ja roots meenub, kuidas nõukaaja lõpus paisati Eesti peamise plaadipoe (Raekoja plats 16) müügilettidele ei mäletagi enam millises Ida-Euroopa riigis välja antud kümne vinüüliga kogumik “Blues Roots”. Elades toona ühiselamus, panin tähele, kuidas kitarrivõidlaste ühikatubadest hakkas lisaks malevalauludele kostma ka lihtsamat sorti bluusitinistamist. Tolleaegsed vene kitarrid olid ju selleks nagu loodud – ei püsinud nad hääles, kõlasid kah nagu kõlasid, aga vähegi oskajama mängija käes andsid ju deltabluusi sound’i välja küll. Nagu nonde plaatide päälgi, kus lisaks eelmise sajandi alguse kitarrikõlale olid mängus ka pesulauad ja muud käepärased kilinad-kolinad...
Too aeg on juba kauge minevik, praegu on aasta 2019 ning mullu jaanuaris Briti raadio Severn FM poolt “aasta bluusimeheks” valitud väga lugupeet Andres Roots on üllitanud sel aastal juba teise albumi. Kevadel nägi ilmavalgust Sawmill Roots Orchestra teos, käesolev on sooloplaat. Kokku leiab siit kaksteist pala, muheda huumoriga vürtsitet alguse ja lõpulugude (“The Sheik of Hawaii, Pt 1” ja “Pt 2”) vahel saab kuulata Rootsi omaloomingut. Või oleks seda õigem nimetada pärimuslikuks omaloominguks, võta sa nüüd kinni... Juurtebluusi sekka kõlab ka tango. See on plaadi ainuke duett, kus kaaslaseks peategelase omaaegne kitarriõpetaja Halvo Liivamägi, kelle tehtud maailmaklassist kitarrihelipäid Roots kasutab. Mujal kuuldub nukrat valssi ning mahedamat ja ka kibedamat slide-kitarri. Ainsaks töötluspalaks on “When the Saints Go Marching In”. Kokkuvõttes kõlab Emajõe kallaste bluus, mille juured on kõvasti kinni sääl, kust kõik algas...