Maagiline järv. Anu Taul / Anu Taul

 

Anu Tauli autoriplaat valutab südant. Kohe õige mitme loo jagu. Tauli ikka-jälle rahvamuusikuks lahterdav kuulaja avastab lauljatari ootamatult popmuusika võtmes. Kõlapildilt naturaalne, siin-seal kandlenegi ning sisult rõhutatult hinge- või loodusmõtestatud, võib “Maagilise järve” ometi pigem paigutada varbaidpidi popi virvetesse. Muusik ise on samuti rõhutanud, et tema näol pole tegemist pärimuse tõlgendajaga, vaid pigem on tema tööpõlluks autorilaul. Anu Tauli ilmeksimatult äratuntav tämber rõhutab teravaid sõnumeid, teemadeks argielus lahustunud ja tormav-tormlev inimene, oma laste pärast muretsev ema, kelle pisarad on mürgised, ja tuumalõhkepeadel tantsiv inimkond. Tekst on tähtis, kohati ka sedavõrd, et meloodia peab ennast jooksutama sõna järgi. Asju öeldakse otse, vahel ehk liigagi. Maailma valukohtade kõrval on “Maagilise järve” teiseks teemagrupiks igatsuslaulud, olgu lahutajateks siis vahemaad või siseilmad. Pianist Lauri Lüdimoisiga kahasse produtseeritud albumil teevad teiste seas kaasa Taavet Niller kontrabassil, Tõnis Kirsipuu löökriistadel ja trummidel ning Ann-Maria Piho kaheteistkeelsel kandlel. Pole sugugi vähetähtis mainida ka Rainer Koiki, kelle salvestus ning järeltöötlus lisavad albumile oma “koigiliku” kõla. Kui välja tuua albumi märgilisemaid momente, ei saa üle ega ümber vahedast ja karakteersest ühiskonnakriitikast loos “Tants tuumalõhkepeadel”, mis ei ole kindlasti igaühe “tassike teed”. Täieliku kontrastina mõjub “Kevad põhjalas”, kus luuakse h e t k e, mil tumeduse põhjast hakkab tuulekellade saatel idanema uus valguse alge. Kõige terviklikuma tunde pakub “Kütt”, täidlane, elust pakatav lugu jahimehest, kelle kaudu elustub kuulajale mets. Vahetuimaks kõrvapalaks saab aga plaadi viimane, nimilugu – pingutamata jutustus, lihtsalt kitarri saatel. Midagi paekivist ja männist on Tauli kauamängival. Klantsiks lihvimata, kindla sihiga tehtud.

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload