top of page

VII “Kotzebue-kõnelused”

2012. aastal algatas tollane EV kultuuriatašee Berliinis Harry Liivrand (balti)saksa publitsisti, kirjaniku, teatridirektori August von Kotzebue teemalise konverentsi “Kotzebue-kõnelused”, millest on nüüdseks saanud terve sari. Liivrannaga koos on üritust eest vedanud EMTA professor Kristel Pappel. Sarja toetavate asutuste väga erinev profiil peegeldab hästi Kotzebue enda tegevuse mitmekesisust – koostööd teevad siin EMTA, Eesti Suursaatkond Berliinis, Berliin-Brandenburgi teaduste akadeemia (BBTA) ja nüüd ka Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu. “Kotzebue-kõneluste” kaudu positsioneerib ka EMTA end interdistsiplinaarselt täisväärtusliku vestluspartnerina.

Harry Liivrand Autor/allikas: Arvo Wichmann

Harry Liivrand Autor/allikas: Arvo Wichmann

13. oktoobril toimusid Berliinis juba VII “Kotzebue-kõnelused”. Ettekannete osa alustas igas mõttes säravalt Nicola Kaminsky Kotzebue näidendi “Veel keegi” teemal – ja seekord keskendutigi enim Kotzebue kirjanduslikule loomingule ning muusikat erinevalt varasemast ei puudutatud. Muidugi ei saanud ka seekord mööda ei Kotzebue teatri- ega ajakirjanduslikust tegevusest, uudsena tehti kõrvalepõige tema teoloogiliste seisukohtade selgitamise juurde. Nüüdsed “Kotzebue-kõnelused” olid temaatiliselt tasakaalustatud ja ilmselt just see soodustas valdkonnaülest mõttevahetust. Lõpudiskussioonis tõdes BBTA akadeemia liige akadeemik Conrad Wiedemann, et neist on saanud institutsioon. Oluline on, et üritusele on õla alla pannud niivõrd prominentne asutus nagu Berliin-Brandenburgi teaduste akadeemia. Mais esitleti seal teist “Kotzebue-kõneluste” ettekannete põhjal koostatud artiklikogumikku (väljaandjad H. Liivrand ja K. Pappel koostöös Alexander Košeninaga Hannoveri ülikoolist). Nagu esimene, ilmus ka see BBTA soliidses sarjas “Berliner Klassik”. Liivranna ja Pappeli artikkel muusikast Kotzebue argipäevas pakub väga mitmekülgset sissevaadet muusika rolli XVIII ja XIX sajandi vahetusel Eesti mõisas ja linnas. Artikkel sisaldab nii autobiograafilisi kui ka kirjanduslikke viiteid kodumuusikale, sh Kotzebue flöödimänguoskusele, infot muusikaõppe üksikasjade kohta Puudutatakse ka näidendimuusikat tema kirjavahetusest Beethoveniga, kes palus Kotzebuelt ooperilibretot, samas selguvad Kotzebue muusikateatrit puudutavad seisukohad.

bottom of page