When Silence Falls. Merje Kägu Ensemble / Losen Records

Mõningaid asju öeldakse vaikselt, aga väga täpselt. Kitarrist Merje Kägu valdab seda kunsti veatult. Plaat on klassika ja jazzi orgaaniline sulam, mille fluidum lubab uskuda, et see mahukas ja hoolas töö on sündinud justkui vaevatult. Midagi ei ole üle, miski ei tüki peale. Lihtsus. Meloodilisus. Delikaatsus. Nõnda jääb kuulajale ruumi sisepeegelduseks, iseendaga olemiseks. Plaat ei peluta nõudlikku kuulajat ega ka klassika- või jazzipõlgurit, ehk vaid neid, keda melanhoolne ilu võib liialt hinge lähedalt kriimustada. Norra plaadifirma tiiva all ilmunud albumil teostub see, mida autor ka vahelehel lubab – alandlik inimlikkuse portree, täiusliku ebatäiuse ilu. Puudub noortele ja agaratele muusikutele sageli omane ebaterve enesepiitsutus ja mingi nähtamatu vastase ületrumpamine. Ollakse. Ja ollakse koos.

Rahvusvaheline seitsmik, mille koosseisu kuuluvad peale Kägu veel kontrabassimängija Anders Jormin, trummar Jesse Ojajärvi, viiulimängija ja laulja Åsa B. Johansson, tšellist Leonor Palazzo, flötist Marina Cyrino ning oboe- ja inglissarvemängija Blanca Sans Ballart, on ilmselgelt kokku kutsutud mitte pelgalt hea käsitööoskuse, vaid mingi kattuva inimliku omaduse ajel. Kultuuritaustalt väga laial trajektooril liiklev rühm – maailmateljel Brasiiliast Belgiani ja Rootsist Eestini – on oma vaimulaadilt ja seisundilt homogeenne. Kulgemine on nii märkamatu, et ei täheldagi, kust jookseb seade, kust improvisatsiooni piir. Kägu tunnistusel oligi tegemist sooviga luua tervikteos, kuid anda samal ajal igale instrumendile ja mängijale ruumi. Kuid üle kõige on püüd jõuda inimeseni, et kuulajal hakkaks parem. Kui valida vaid üks, tervet kauamängivat kandev sõna, võiks selleks olla häälestumine. Rahutu sajandi taustsüsteemis on see maailmaparandajalik sõrmkübaratäis rahu igati teretulnud.