_page-0001.jpg)
9. detsembril astub “Jazzkaare” festivalil teist korda Eesti publiku ette Ameerika lauljatar Lizz Wright. Seekord esineb ta Siim Aimla juhitud Estonian Dream Big Bandi saatel.
Neli aastat tagasi, ühel talvisel teel kuskil Põhja-Carolina mägedes, sööstab Volvo teelt välja ning haakub puuvõradesse. All haigutab paarkümmend meetrit võimalikku vabalangemist. Kümned minutid teadmatust ja habrast tasakaalu, enne kui mööduja lauljatari päästab. Sellest ajast, kui Lizz Wright viimati Tallinnas esinemas käis, on tema ellu paisatud veel teisigi raputusi, kuid neist kõneldes on ta alati sundimatult vaoshoitud. “Sain õppida kaotuse ilu,” on ta leplikult tõdenud.
Esimesel kohtumisel 2012. aasta kontserdi järel oleksin tahtnud temalt küsida, kas ta kunagi endast välja ka läheb, vannub, vihastab? Kuid rahulik meelelaad, soe naeratus ja hääl, mis oli eelnenud tunni jooksul mu kõrvad ja meeled sametiga vooderdanud, muutis mu tummaks. Ma ei öelnud midagi. Tragi elukaaslane nõudis, et teeksime pilti ja teatas lauljatarile: “She’s your biggest fan!”
Hääle puudutus
Kindlasti on tal suuremaidki austajaid. Kuid Lizz Wrightiga käib siinkirjutajal algusest peale kaasas teadmine, et see pealtnäha lihtne, leebe, mahehäälne naine, kes on õndsas teadmatuses sinu olemasolust, võib põhjapanevalt muuta sinu elu. Lihtsalt lauldes.
Kui kusagil kahekümnendates eluaastates avastati mu häälepaeltel nupud, ei teinud tuima valu mitte igatsus laulmise järele, vaid sellest tulenenud aastatepikkune paus laulude kirjutamises. Kui midagi sinu ajukäärudes ja kehas niivõrd olemuslikku on alla surutud, on sellele järgnev tühjus talumatu. Ja siis laulab Lizz Wright: “How can you lose your song / just like salt in the stew / it’s all a part of you / one thing that life cannot do / it can’t take your salt from you”. (“Kuidas saad kaotada oma laulu justnagu soola hautises. See kõik on osa sinust. Asi, mida elu ei suuda, on su soola sinult võtta.”) Ja tal on õigus. Kui kord on juba laul antud, siis nii lihtsalt seda sinust välja ei sõelu. See on sool sinu soontes.
Muusika või muu?
Kõrvaltvaatajale võib näida, justkui oleks Lizz Wright leidnud oma tee ilma vaevata. Teadnud juba eos, kes ta on, nii inimese kui ka artistina. Preestrinna – see sõna on omandanud liialt suurelise konnotatsiooni. Kuid mingit osaduse meelelaadi on tema esinemistes juba algusest peale. Intervjuudes tunnistab Wright, et ta püüab ka stuudios kujutada ennast elava publiku ette, et anda salvestustelgi edasi seda jagatuse tunnet. Seda kinkimise meelelaadi.
Jah, see on pea igas tema intervjuus lahatud tõik – ta o n kirikuõpetaja tütar ning tema juured o n kirikus ja gospel-muusikas. Georgiast pärit, alandlik, töökas, rahu armastav, näpud mullas, hing valla, aga jalad kindlalt maas. “Üks asi, mis mulle eriti meeldib, on see, et isa kasvatas mind lugude vestmise traditsioonis,” kirjeldab Wright oma lapsepõlve. Õhtused ettelugemised ja jutustused on kandunud üle naise täiskasvanuea laululoomesse ja esitustesse. Ja kirik on õpetanud, mida tähendab vahendaja roll, hetkes olemine ja elamine.
Ta teadis juba varakult, et ühel või teisel moel saab tema kutsumuseks laulmine. Kuid seda arvatavasti päevatöö kõrvalt. Teiste võimalike variantide seas olid õpetaja, terapeudi ja vaimuliku amet. Õnneks sai laulmisest täiskohaga töö ja eelmainitud ametid, tundub, on samuti justkui imeväel sellesse hõlmatud.
Vaatamata pragmaatilisele meelelaadile hoidis Wright laulmise alati ligidal. Lausa sedavõrd, et õppis seda Atlantas, New Yorgis ja Vancouveris ning astus üles vokaalkvarteti In the Spirit ridades. Kahekümne kahe aastaselt jäi ta oma väärika tõlgendusega silma Billie Holiday’le pühendatud kontserdituuril ning õige pea järgnes leping plaadifirmaga Verve Records. Debüüt “Salt” tõstis ta Billboardi jazzitabelis teisele kohale ja viis maailma. Toona vaid kahekümne kolme aastasena pelgas Wright, et kõik juhtub liiga ruttu ja kõike on liiga palju. Kuid õnneks on mingi salapärane, sünniga kaasa antud tasakaalukus aidanud tal kurssi hoida.
Vankumatu juurdumus
Gospel või jazz, blues või folk? On siis seda nii väga vaja vaagida? Niigi häda tänapäeval nende stiililahterdustega. Ehk tabavaim sõna Lizz Wrighti stiili kirjeldamiseks oleks lihtsalt juurtemuusika. Isegi kui lugude valik või loome parasjagu sellest otseselt ei lähtu, kujuneb tõlgenduse kaudu sellest ometi midagi ajatut ja Ameerika pärandile omast. Tõlgendab ta siis k.d. langi (“Wash Me Clean”) või Bob Dylanit (“Every Grain Of Sand”), Neil Youngi (“Old Man”) või mõnda spirituaali. Albumid “Salt” (2003), “Dreaming Wide Awake” (2005), “The Orchard” (2008), “Fellowship” (2010), “Freedom & Surrender” (2015) ja “Grace” (2017) kannavad kõik lauljatari ilmeksimatut juurteteadlikku vaimu.
Plaadifirmad võivad vahetuda, aga Wright on ikka Wright. Produtsendid (nende seas Tommy LiPuma, Larry Klein ja Joe Henry) võivad oma visioone tema kaudu edasi anda, aga lauljatari täidlane tämber ja seesmine rahu dikteerivad kõike. Olgu materjal uus või eelmise sajandi algusest, laen või originaallooming, kõik koondub üheks tervikuks just tänu tema isiksusele ja sügavale aldihäälele, mis hoiab ankruna kõike paigas, kuid annab ka kuulajale aimu, et midagi on veel varjul. Ühtlasi näib vaevatu see maitsekas tunnetus, millega Wright on teinud kummarduse jazzi suurkujudele Ella Fitzgeraldile ja juba mainitud Billie Holiday’le. Eelmisel aastal pärjati Wright Montreali jazzifestivalil Ella Fitzgeraldi nimelise preemiaga panuse eest vokaaljazzi ning kui tähistati Fitzgeraldi sajandat sünniaastapäeva, tõlgendas ta kriitikute sõnul suurepäraselt kontserdi jagu lugusid, muutumata ei nende varjuks ega varjutajaks.
Tasakaalu igavene otsing
Ei maksa alahinnata Lizz Wrighti ka laululoojana. Ta on meister sügavalt läbi tunnetatud ballaadide autorina, nende kaudu saab kõige paremini aimu tema meelelaadist. See on melanhoolse kõlaga, kuid mitte allaheitlik. Aja kulgu pidurdav, kuid siiski salapärase pingestatusega. Kui jälgida Lizz Wrighti omaloomingut, käib sealt läbi Toshi Reagoni nimi. Reagon on tugev naine, kes vääriks omaette kirjutist. Võimsate muusikute ja kodanikuõiguste eest võitlejate perest pärit laulja ja laulukirjutaja on enda karjääri kõrvalt saanud ka Wrighti albumite püsiosaks. Tänaseks sõbrad, saavad nad album albumi järel jälle laululoomes kokku. Maia Sharp, Jesse Harris, Larry Klein – laulukirjutajate mõistes liigub Wright väga heas seltskonnas.
Kuid päris lõplikult ei lase lauljatar muusikal ennast neelata. Tähtis on tasakaal. 2012. aasta Tallinna kontserdi eel tõdes Wright Hedvig Hansonile antud intervjuus: “Ma pigem esinen vähem ja tugeva sisetundega, kui igal pool ja järjest tühjemana. Reisimine on omamoodi tore ja vaheldusrikas, kuid ma vajan väga tasakaalustavat ja tõelist elu, oma kodu”. Seega on lisaks oma tervise eest hea seismisele ja spordile naisel veel teisigi ettevõtmisi, et hoida meeled värsked. Peale oma juurviljaaia, mida ta juba pikki aastaid peab, armastab ta söögitegemist. Eri piirkondade ja rahvuste road inspireerivad teda sedavõrd, et tänaseks on tal juba aasta jagu Chicagos oma restoran Carver 47 Café. Wright ütleb, et talle meeldib pakkuda inimestele veel midagi, ilma hääleta.
Kuus aastat hiljem
Detsembris jõuab meie ette eelmise Tallinnas käiguga võrreldes nii mõnegi aasta ja kogemuse võrra rikkam naine. Kui mõlemal korral tema kontserti külastanud kuulajad aimavadki mingeid arenguid või muutusi, siis üks lauljatari veendumus näib küll muutumatu: “Ma usun, et muusika ületab religiooni. Muusika on nagu vesi või õhk, see on elementaarne. See on väljendusvahend, mis ületab keele ja meie poolt loodud ideoloogiate piire. See kõnetab meie ürgset ja intellektuaalset külge üheaegselt. Ma leian, et see on tõhusaim keel maailmas”.
Hilissuvel esines Lizz Wright oma viimase albumi “Grace” kavaga peamiselt Euroopas, ühtlasi leidsid aset kontserdid koos Lääne-Saksa Raadio bigbändiga. Nüüd lendab ta üle ookeani Eestisse spetsiaalselt “Jazzkaare” kontserdi jaoks, kuid mitte oma ansambliga, vaid astub üles meie Estonian Dream Big Bandiga Siim Aimla juhtimisel. Dirigent seisab keerulise ülesande ees, kuidas sulandada selle kontserdi jaoks spetsiaalselt loodud seadetes kokku mehine pillirügement ning lauljatari sametine hääl.