_page-0001.jpg)
Vaiksed sammud metsas, puudelt tulevad huiked – ilmselt pärinevad need nümfidelt. See on “Algus” Erkki Pärnoja plaadilt, mis tähistab Eesti sajandaks aastapäevaks valminud samanimelise lavastuse helimaastikke. Need maastikud on ürgsed ja ajaülesed, ühtaegu jäised ja õhulised. Metsast minnakse välja, mets jääb selja taha. Valgus paistab. “Paganamaa” avaneb. Ilmselt on tegu võlurite elupaigaga. Mingit bakhanaali nad parasjagu ei pea, aga šamanistlik rituaal võib käia küll. Helid on vaoshoitud, ainult selleks, et kerida üles pinget. “Vihm/Haapsalu” algab nii vaikselt, nagu vihmapiisad aknaklaasil oma teid otsivad. Tundub, et rännakul on mindud kohvikusse puhkama. Istutud maha ja jäädud vihmapiiskade lummusesse, tass sooja teed käes. Haapsalu on ilus linn küll, aga kõlapildilt võiks lugu sobida ka näiteks Kalamaja atmosfääriga. Kuulda on vanas raudteejaamas mööduvat rongi, mis viib tagasi (edasi?) looni “Vana Paganamaa”, kus tegutsevad nõiad. Kostub aja rasket olemist. “Rabarada” on rõõmsam ja viib hoogsalt loo “Kased” juurde. Ei saa salata, mingi sügavameelsus on kõigis lugudes, nagu lendaks vari üle pea. Järelemõtlikku ja edasivaatlikku plaati läbib loomulikult Erkki Pärnojale omane käekiri.
Neile, kes käisid “Saja lugu” Noblessneri sadamas vaatamas-kuulamas, ei tule selle plaadi muusika üllatusena, nagu ka neile, kes on tuttavad Islandi muusikale omase vibe’iga. Selles muusikas saab olla kodus. “Kase” juures saab puhata. Väga isamaaline tõepoolest: “Üks kask meil kasvas õues…”
Edasi sillerdame palasse “Tagula”, kus kuulame sireenide huikeid. See on nagu leelotamine abstraktses keeles. “Ranna I” juures pole kindel, kas selles rannas istutakse või kõnnitakse. Pigem hõljutakse ja seistakse (õhus). Isegi “Tumedamad lained” on pigem haprad, õhulised. Paberõhukeste helide sulnis voog haarab sind oma embusse. Mingit pidulikkust on selles, äkki isegi kahjutunnet? “Vaos” algab kikivarvul kõndimisega. Silme ette tulevad pimedad tänavad, märg asfalt, hommikul jala koju minemine. Aegamööda hakkab paistma autotulesid, minnakse tööle. Ehkki “Saja lugu” sellist pilti ei edasta, võib see tekkida kuulaja peas. Loo teises pooles saab võitu helgus, kojujõudmine, taaskohtumine. “Epiloog” on vaikne ja meditatiivne, justkui saaksime osa puhtast vaikusest (kui muusika puhul võiks see kõlada positiivse noodina, sest mõtlen seda suure komplimendina). Samm paradiisi poole, jalutuskäik lõppevas öös, vastu hommikule.
Kogu see maastik, millest helides läbi rändame, on kirjas lugude pealkirjades. See on väga ilus plaat. Kui eestlust ja eestlaseks olemist ning Eesti loodust on võimalik muusikas, eriti instrumentaalpalade järgnevuses edastada ja kajastada, siis paremat teostust ei kujutakski ette. Veel jääb plaadi kulgemisest kumama mõte, et kõik oluline ei saa kunagi olla sprint, vaid alati maraton.