• Pärtel Toompere

Uus oreli- ja koorisümfoonia – mis ja kellele?

Ei juhtu tihti, et üks Eesti harrastuskoor saab olla uudisteose esmaesitaja. Veelgi harvem juhtub, et harrastuskoor saab olla ühe ulatuslikuma suurvormi esmaesitaja. 14. oktoobril tähistati Eesti suurima, Kaarli kiriku oreli kapitaalremondi lõppemist kontsert-palvusega, kus Kaarli kiriku kontsertkoori ja kammerkoori Canorus esituses kõlas esmakordselt Toomas Trassi “Orelisümfoonia psalmidega”. Juhatas mõlema koori peadirigent ning Kaarli kiriku peaorganist Piret Aidulo, orelipuldis istus helilooja. Heitkem lähem pilk sellele, millise teose võrra eesti koorimuusika nüüd rikkam on.

Toomas Trass oma orelisümfoonia esiettekandel.

“Orelisümfoonia psalmidega” on ligi pooletunnine ja viieosaline teos. “Orelisümfoonia” tiitli pälvib teos ennekõike tänu sooloosadele – esimesele ja kolmandale, kus tänu ulatusele, erinevatele karakteritele ja kõlavärvidele võib tõesti tekkida võrdlus sümfooniaga. Pealkirja teise poole teenib teos välja tänu ladinakeelsetele kooriosadele, kus kõigepealt kõlab psalmi nr 47 (2. osa – “Omnes Gentes”) ja 96 tekst (4. osa – “Cante Domino canticum”) pillisaateta ning lõpuks psalmi nr 150 oma (5. osa – “Alleluia”) orelisaatega. Tõsi, orelisümfoonia on see teos ka siis, kui orel ei mängi. Kooripartii on olemuselt selgelt instrumentaalne, mis teeb ka teose lauljatele mõnevõrra raskemaks. On ju Toomas Trass peamiselt just orelimängija ja -õppejõud.

Ning ta on ka väga oskuslik oreliimproviseerija – seda kinnitas Rooma paavsti hiljutine missa Tallinnas, mille postluudiumi improviseeris just Trass. Nii on sellegi teose orelinumbrid improvisatsioonilised. Marsilikus esimeses osas (“Marce militaire religieuse”) improviseerib ta koraali “Jumal, sind me kiidame” teemal, kuid tänu erinevatele laadidele (miksolüüdiast kromaatilise helireani) ja karakteritele on see koraal tihti vaevu ära tuntav. Enam domineerivad trassilik paatoslikkus ja terav rütmika. Just viimase pärast on see pühalik koorifantaasia kohati nagu vilede simman.

Meditatiivne kolmas osa (“Meditacion gregorienne”) on mõtisklus gregooriuse koraali “In salutari tuo anima mea” algusmotiivil, mis kõlab korduvalt ja muutmata kujul impressionistliku sillerduse saatel. Oluline on kõlavärv – ainsa osana on just siin märkinud Trass oreliregistrid nooti. Kuna muidu ei jäta helilooja teoses väga hingamisruumi ja panustab pigem pidulikule päevale omaselt forte’le, on selline kuueminutine vaikusehetk igati teretulnud. Lisaks tuletab see meelde, et nii suur orel ei taga ainult võimsat kõla, vaid võimaldab ka sellest palju olulisemat – nüansirikkust.

Kooriosade psalmitekstid valis välja Piret Aidulo, kuid piiskop Einar Soone soovitusel. Soone otsis liturgiaraamatust vihjeid selle kohta, milliseid psalme võiks lugeda oreli pühitsemise puhul. Sõelale jäi kolm psalmi, kõik äärmuseni ülevad jumalakiitused. Eriti täpselt on Trass kirjutanud teksti muusikasse teises osas, kus näiteks sõna “kardetav” kõlab otsekui hauataguse häälega laulduna. Teose helikeel, mille peamine visiitkaart on harmoonia, asetseb kusagil tonaalsuse piirimail. Trassi harmooniajärgnevus võib olla täiesti klassikaline ja reeglipärane, kuid ikka ja jälle vürtsitab ta akorde mõne lisandiga. Teise variandina laob ta üksteise järele konsoneerivaid akorde, mis siiski järgnevusena loogikale ei pretendeeri. Sellised lõigud pole küll enam tonaalsed, kuid kõlavad siiski huvitavalt ja hästi. Nii on Trassi teos ilus ka konservatiivsemale kuulajale. Paaril juhul läheneb “Orelisümfoonia” ka müramuusikale: nii teise kui ka neljanda osa teksti kulminatsiooni on Trass esile toonud võrdlemisi tihedate klastritega. Nagu öeldud, siis Trass eriti hingamisruumi ei jäta – seepärast peabki kulminatsioon olema ekstreemsem. Kui teine ja viies osa saavutavad oma kiituslaulu olemuse tänu uhkele paatoslikkusele, siis tehnilise neljanda osa fugato koos variatsioonide ja järk-järgult kiireneva tempoga surub oma intensiivsusega.

Esiettekandel laulis Toomas Trassi teost umbes 60-liikmeline kahest koorist kokku pandud ja abijõududega täiendatud ühendkoor, kes paar esinemisele eelnenud kuud oli harjutanud kaks korda nädalas tavapärase ühe asemel. Et teos lõpuks selgeks sai, oli mõlemale koorile üks nende ajaloo suurimaid eneseületusi. Seetõttu on plaanis teost kevadhooajal nii Kaarli kirikus kui ka väljaspool Tallinna taas ette kanda. Aga edasi?

Kuna teos on esitajale nõudlik, on raske ette kujutada, kes võiks selle veel kavva võtta. Sageli kaheksa-, korra lausa üheksahäälne partii eeldaks suurt lauljate hulka, ennekõike aga suure häälega koori. Eesti paremad harrastuskoorid on selle jaoks ehk liiga kammerliku kõlaga. Eriti on suurt häält vaja viimases osas, et olla orelipartiiga võrdväärne. Niigi pidi helilooja esiettekandel kasutama registreid vähem, kui oleks soovinud. Samuti vajab teos head organisti ja veelgi paremat orelit – on see ju kirjutatud silmas pidades Eesti suurima oreli võimalusi. Õnneks oli Trass taotluslikult kirjutanud teose nii, et nende osi saaks ka eraldi ette kanda. Nii soovitaks mõne võimekama koori dirigendil seada silmad uhke teise osa “Omnes gentes” poole, mis kooriosadest ilusaim ja karakteri poolest mõjusaim, kuid mis pole lauljale nii nõudlik. Organistide esituses loodan aga peagi kuulda mõlemat sooloosa. Kas ka nii läheb, näitab aeg. Unustuse hõlmasid pole Toomas Trassi “Orelisümfoonia psalmidega” aga ära teeninud.