Muusikafilmide võluv maailm

Muusikadokumentaalide ahvatlev, kirev, aga ka tutvustav ja valgustav maailm toob koju kätte kontserdisaalid, ooperiteatrid, kuulsad orkestrid, annab võimaluse näha telgitaguseid ning tutvuda suurte muusikutega. Igal aastal luuakse neid maailmas hulganisti. Rahvusringhäälingu muusika- ja kultuurisaadete vanemtoimetaja HEIDI PRUULI on muusikafilmide turgu jälginud pikema aja vältel nii IMZ (Internationales Musik&MedienZentrum Wien / Viini rahvusvaheline muusika- ja meediakeskus) liikmena ja muusikafilmide suurfestivalil “Kuldne Praha” ETV muusikaprogrammide esitleja ja külastajana kui ka aastatel 1999, 2012 ja 2018 žürii liikmena. “Kuldne Praha” on üks Euroopa vanimaid festivale “Prix Italia” (1948) ja “Rose d’Dor’i” (1961) kõrval, kus esitletakse muusikafilmide värskeimat toodangut – kontserte, ooperi- ja tantsulavastusi ja muusikadokumentaale nii Euroopast kui mujalt maailmast. IMZ ühendab muusikaproduktsiooniga seotud organisatsioone – telekanaleid, sõltumatuid tootjaid, levitajaid, festivalikorraldajaid jne. ETV/ERR on selle organisatsiooni liige alates 1991. aastast. Samuti korraldab see keskus igal aastal uute muusikafilmide esitlusüritust “Avant Première”, mis toimus kuni 2013. aastani Cannes’is, alates 2014. aastast aga Berliini filmifestivali ajal.

Heidi Pruuli koos Bruno Monsaingeoniga.

Heidi Pruuli koos Bruno Monsaingeoniga.

Oled jälginud eri maade muusikafilmitoodangut viimase veerandsaja vältel. Millised on praegused kesksed teemad ja trendid?

Muusikafilm, nagu muugi filmilooming, peegeldab oma aega, portreteerib silmapaistvaid isiksusi, kajastab olulisi sündmusi ja mõtestab minevikus loodut. Pikaajaline ja järjepidev kontakt muusikafilmituruga on võimaldanud näha uute tähtede esilekerkimist ja nende karjääri edenemist, ühiskondlikult oluliste teemade tõstatamist, uute tootjafirmade südikaid turuletulekuid ja staažikate tagasitõmbumisi. Huvitav osa toodangust on portreed, sest muusikamaailma juhtfiguurid, eriti dirigendid ja lavastajad, on filmitegijatele tõeliselt tänuväärne materjal: nad on jõulised, väljendusrikkad, karismaatilised, laia silmaringi ja värvika elusaatusega isiksused. Võtame kasvõi Herbert von Karajani, kellest viimase kümne aasta jooksul on tehtud koguni viis dokumentaalfilmi, või Leonard Bernstein, kelle 100. sünniaastapäevaks valmis kaks väga head dokumentaali – “Larger than Life” (Bernard Fleicher Moving Images, rež Georg Wübbolt) ja “Leonard Bernstein. A Genius Divided” (3B-Production, rež Thomas von Steinaecker). Neist viimane keskendub Bernsteini hiliste aastate heliloomingule, edule, madalseisudele ja elu varjukülgedele, millest avameelselt räägivad ta lapsed. Film võitis tänavusel “Kuldse Praha” festivali grand prix’. Elavatest klassikutest on sageli kaamera ees Seiji Ozawa, Simon Rattle, Valeri Gergijev, Daniel Barenboim jt. Põnev on olnud jälgida uue aja talentide Gustavo Dudameli, Jonas Kaufmanni, Daniil Trifonovi, Khatia Buniatishvili või Barbara Hannigani karjääri edenemist.

Siiski tundub, et mastaapseid eluloofilme teevad praegu veel rohkem vanema põlve režissöörid. Näiteks inglise filmimees Christopher Nupen, kes jäädvustas Jacqueline du Pré’ lühikeseks jäänud muusikukarjääri ja koos sellega Barenboimi, Mehta ja Zukermani noorusaastate esitusi. Nupenit teatakse hea vaistuga talentide avastajana, kes on mitmel tänasel kuulsusel kaameraga järel käinud ammu enne kui laiem avalikkus neist teada sai. Tema viimane leid oli nooruke Daniil Trifonov.

Teine muusikafilmi suurmeister, prantslane Bruno Monsaingeon, on ja jääb oma põhjalikkuses ületamatuks – tema filmiarhiiv sisaldab haruldasi salvestusi Gouldist, Richterist, Menuhinist, David Oistrahhist, Fischer-Dieskaust, Roždestvenskist, Grigori Sokolovist jt muusikutest, kellega tal on olnud usalduslikud suhted ja hingesugulus. Lisaks on ta maailma eri paigus asuvatest arhiividest otsinud välja kõik, mis vähegi ta filmikangelase saatusega seostub. Iseenesest mõistetavalt oli ta Oistrahhist filmi tehes ka Pärnus käinud ja legendaarse viiuldajaga seotud kohad üle vaadanud. Monsaingeoni filmikeel on tundlik ja diskreetne, selles on midagi seletamatult elegantset ja üle aegade ulatuvat. Olles tema töid juba paar aastakümmet imetlenud ja olulisemad neist ka ETV ekraanile toonud, oli mul tohutult hea meel teda nüüd Prahas ka isiklikult kohata. “Kuldse Praha” festivalil anti Bruno Monsaingeonile üle elutööpreemia. Tema üht viimast kaalukamat filmi, “Mstislav Rostropovich, The Indomitable Bow” (Idéale Audience) näeb detsembris ka ETV2-s.

Kuidas on tänapäeva muusikafilmid üles ehitatud?

Kõige enam leiab praeguselt muusikafilmiturult making of tüüpi või protsessi jälgivaid dokumentaale, milles filmitegija endale ülemäära suuri kunstilisi nõudmisi ei esita, vaid liigub sündmustega koos. Tutvustatakse muusikateoste saamislugusid, jälgitakse uute kontserdikavade ja lavastuste sündi. Näiteks Zubin Mehta koos Iisraeli sümfoonikute ja Khatia Buniatishviliga Gruusiat külastamas (“48 hours Georgia”), Simon Rattle koos Berliini filharmoonikutega oma ametist lahkumise kontserdiks valmistumas (“Echoing an Era”), Daniil Trifonov ja Mihhail Pletnjov Chopini kava salvestamas (“New Chopin”), John Adams Berliini filharmoonikute juures residentuuris (“Short Ride with John Adams”) jms.

Teema-dokke, mis käsitlevad mõnd ajastut või muusikastiili, ühiskondlike protsesside ja muusika vahelisi suhteid, toodetakse harvem. Sümpaatseks erandiks oli tänavuse “Kuldse Praha” festivalil saksa film “Music and Power” (Accentus Music, rež Maria Stodtmeier ja Isa Willinger), üks osa Esimese maailmasõja tähtpäevaks valminud triloogiast “Music, War and Revolution”. Selles vaadeldakse muusika ja võimu vahekordi ajaloo eri etappidel ja otsitakse vastust küsimusele, kas muusika suudab muuta maailma ja kas muusik peaks ennast poliitiliselt määratlema või olema neutraalne ja tegelema oma kunstiga väljaspool aegruumi. Filmis kõlab arvamusi mõlemalt poolt, kõnelemas Daniel Barenboim, Valeri Gergijev ja Ungari dirigent Adam Fischer. Film pälvis “Kuldse Praha” festivalil Dagmar ja Václav Haveli fondi eripreemia.

Muusikaproduktsiooni mahukama osa moodustavad kontsertide, ooperi- ja tantsulavastuste salvestused ja originaalkäsikirja põhjal loodud muusikafilmid, mis festivalidel konkureerivad esituskunstide (performing arts) kategoorias. Siin on pilt peadpööritavalt kirju ja üldistusi teha väga keeruline. Silm haarab kuulsaid nimesid ja põnevaid kavasid, mainekate teatrite menulavastusi ja eriprojekte – olgu need siis seotud kuulsate isikute või ajalooliste sündmustega. Kui tegemist on tugeva algmaterjaliga – nimeka lavastajatööga muusikateatris või staarlauljate galakontserdiga – on ülesvõttelgi levipotentsiaali. Samas ei suuda imestamata jätta, kuhu kõik see hulk häid salvestusi pannakse, kas neile ikka vaatajaid-kuulajaid jätkub?

Millised on olnud eredamad filmid, mis on eriti vaimustanud ja huvi pakkunud?