• Toomas Velmet, tšelloprofessor

Külg külje kõrval

Hea kolleeg professor Matti Reimann on teinud statistikat ja jõudnud järeldusele, et selle maailma tipporkestrid, nagu Berliini filharmoonikud, külastavad Eestit üks kord sajandis. Aeg on alustada uut ajavõttu – 9. novembril külastas esmakordselt Eestit Amsterdami kuningliku Concertgebouw orkester.

FOTO PEETER LANGOVITS

Kavalehe esiküljele on löödud tempel “maailma parim sümfooniaorkester”. Tavaline müüginipp, aga kuidas devalveerib hinnanguid. Jäägem soliidseks, sest tiitel “maailma parim” on ju nonsenss, kui tegemist pole tsirkusega. Ja tegemist ei olnud tsirkuse, vaid tõepoolest selle maailma tipporkestriga ja me oskame seda juba tõdeda, sest oleme sellesse orkestrite maailmaliigasse kuulujaist peaaegu kõiki viimase paarikümne hooaja jooksul oma kodusaalis kuulnud, mõnda ka varem.

Royal Concertgebouw Orchestra (RCO) alustas 2016. aastal tuuri “RCO meets Europe” alapealkirjaga “Side by side”, kuhu on planeeritud kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide pealinnade külastus ja nüüd jõuti ka Tallinna. “Külg külje kõrval” märgib ideed, et kava ühe teose esitusel jagavad orkestri liikmed pulti kohalike muusikaõppuritega. Eestis istusid orkestris Tallinna muusikakeskkooli õpilased. Vaat see on geniaalne võte! Kujutage ette, et kunagi küsitakse meie muusiku käest, kus ja kui vanalt ta sai oma esimese orkestrikogemuse ja vastus kõlab tagasihoidlikult: “16-aastaselt Royal Concertgebouw orkestris” ja selliseid noori muusikuid saab kahe aasta jooksul olema 28 Euroopa pealinnas. See tähendab 14 täismõõdulist RCO-d.

EMTA üliõpilane Andres Gustavson koos Concertgebouw mängijatega.​

Teos, mida koos esitati, tekitas põnevust, õigemini selle autor Alexander von Zemlinsky (1871–1942). Eelkõige seepärast, et ta oli Arnold Schönbergi õpetaja. Tema hiljaaegu taasavastatud portfellis on kaheksa ooperit, seitse teost sümfooniaorkestrile ja lavamuusikat, palju kammer- ja vokaalmuusikat, seega on portfell raske. Kas “Eine Lustspielouvertüre” (1894–1895) oli just parim valik, seda on raske öelda, aga mulje, mida avaldas meie noorte hulk ja tajutav hasart esitusel, ületas kindlasti teose kvaliteedi. Aegu tagasi olid küll sarnased Lustspiel’id moes, neid on loonud nii Hermann Grädner (1844–1929), Béla Kéler (1820–1882) ja isegi Ferruccio Busoni (1866–1924). Ju siis on leidnud kogemuslikku tõestust asjaolu, et noori toovad muusikasse eelkõige lõbusad palad. Minulgi tekkisid kuus aastakümmet tagasi esimesed orkestrikogemused just Béla Kéleri “Lustspieliga”.

TMKK õpilane Nikita Matsuk koos Concertgebouw mängijatega.​

Mis aga tõeliselt RCO-s peitub, hakkas selguma järgnevas. Richard Straussi sümfooniline poeem “Don Juan” on üks neid helitöid, mis näitab orkestri kvaliteeti. Esitus nõuab orkestri ülimat virtuoossust, seda nii tehnilisest, kõlalisest kui eriti ansamblilisest aspektist ja kõike skaalal: on – ei ole. Kusjuures täiesti talutavad on needki esitused, kus mõnda neist ei ole. Kui piiritult aus olla, siis absoluuti polegi vist elusalt kuulnud. Nüüd olen. Siit hakkas ka mõttes sisuga täituma hinnang, miks RCO-d maailmas nii kõrgelt koteeritakse. Esiteks kammeransamblilik kvaliteet ja teiseks hämmastav puhk- ja keelpillide kõlaline sulam, nagu jäätis suus. Vist hakkas ka selginema põhjus(i), miks kontserti juhatas Dima Slobodenjuk, kes tegi oma debüüdi selle orkestri ees möödunud kuul. Kui teda viimati kuulsin ERSO ees aastat 5-6 tagasi, jättis ta hea mulje kui ilma erilise särata professionaal. Meenub tema Bruckneri kolmas. Nüüd oli tõepoolest kõigist aspektidest lähtuvalt tegu RCO väärilise maestroga.

TMKK õpilane Mart Erik Põdra koos Concertgebouw mängijatega.

Üllatuslikult avanes kontserdi teine pool Alban Bergi klaverisonaadiga nr 1 (1904), mille on üliõpilastööna orkestreerinud hollandi postmodernistiks loetud helilooja Theo Verbey (s 1959) aastal 1984. Bergi sonaat oli üks legendaarse Glenn Gouldi lemmiksonaate ja on minu kõrvus tema esituses etalonina kinnistunud. Küllap on see minu probleem, sest kuigi orkestratsioon oli põnev ja esitus perfektne, ei haakunud see päriselt minu meeltega.

TMKK õpilane Oliver Vilu koos Concertgebouw mängijatega.

Seevastu järgnev Richard Straussi poeem “Tod und Verklärung” (“Surm ja selginemine”) oli erakordne nauding just minule. Selgitan pisut. Olen seda teost esitanud orkestri koosseisus ja kuulanud kümmekond korda live’is, salvestustest rääkimata, ent ei ole teose väärtusi lõpuni mõistnud kuni RCO äsjase esituseni. Mind on seganud vaat et ületamatud raskused partituuri kõlama panemisel. Ikka ja jälle juhtunud häirivad ansamblilised ebakõlad on tekitanud tunde, et see süvafilosoofia muusikaline väljendus ongi ehk seotud ületamatu keerukusega, kui mitte võimatu. Tavaliselt oli tulemus lihtsalt igav. Seekord sain tõelise ja kauaoodatud elamuse-naudingu. Absoluutselt kõik oli ideaalne kombinatsioonis Strauss-RCO-Slobodenjuk ja loomulikult pole mõtet pärast kirgastumist veel lisapala oodata. Loodame neid kuulda siin jälle vähemalt XXII sajandil.