Prantslased vaimustusid Pärdist

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester 20. oktoobril Pariisis filharmoonia saalis.

 

 

Miks on Arvo Pärdi muusika maailmas nii tuntud? Pärdi muusika paneb enesesse vaatama ja peegeldaks justkui ka kõige olulisemat õpetust Piiblist, milleks on armastada oma ligimest nii nagu iseennast. Siinkohal ei tohiks unustada aktsepteerida ka iseenda olemust. Tänapäeval muutub see üha keerulisemaks, sest on tekitatud arusaam, et midagi väärt ollakse ainult edukana. Päris armastus on aga hoopis oskus kuulata ja mõista, ka iseennast. Siis saab inimene andjaks, armastuse jagajaks ning oskab märgata, mis või kes tema igapäevaelus vajab tähelepanu. Arvan, et Pärdi muusika on maailma muutnud, tuues siia rohkem inimlikkust. Sellel on võime oma kuulajaga kõnelda ja avada tema süda headusele, et toimida elus parimal võimalikul moel ja nii heatahtlikult kui võimalik.

 

Seades samaaegselt mitmesaja teise kontserdile minejaga sammud Pariisi muusikalinnakus 2015. aasta algul avatud ülimodernsesse, tulnukate laeva meenutavasse filharmoonia kontserdimajja, tekitab nii hoone asukoht kui ka ehitis pigem kõhedust. Selles linnajaos on valdav osa tänavaid kuidagi räämas, kummitab ka mõte lähedal olevast getost. Viimastel aastatel on Pariisis hakatud turvakaalutlustel isegi klassikalise muusika kontserdi eel kontrollima inimeste kotte. Peab varuma rohkem aega, et äärelinna kohale jõuda ja siis veel ka rahvamassis tungelda, et kontserdisaali pääseda. Varem oli põhiline klassikalise muusika kontsertide saal šikis ja luksuslikus kaheksandas linnaosas – Triumfikaare ja Champs-Élysées’ lähedal asuv Salle Pleyel. Sealsed kaunid, tüüpilised Pariisi stiilis hooned kutsuvad esile pigem tunde jalutuskäigust muuseumis kui linnatänaval...  

 

 

Ei ole üllatav, et juba nädalaid varem on Pärdi kontsert 2400 istekohaga Pierre Boulezi nimelises saalis täiesti välja müüdud. Jah, Pärti tuntakse ja austatakse mujal maailmas ehk rohkemgi kui Eestis. Ei ole siiani kohanud prantslast, kes Pärti ei tunneks. Seda nime kuuldes nende hääl elavneb, mainitakse kodus olevaid plaate ja selle muusika imetlusväärsust. Kui enne kontserdi algust väikese sissejuhatuse teinud härrasmees andis publikule teada, et saalisviibijate hulgas on ka helilooja, tõusis nimetatu püsti ning saalist kostis väga soe ja pikk aplaus, mille peale kõneleja naeratades ja iseenesest mõistetava tooniga sõnas: “näete, kuivõrd prantslased teid armastavad”.  

 

 

Vaatamata kõhedale kosmoselaevale, milles “reisis” üle kahe tuhande inimese, sai selgeks selle kontserdisaali erakordne akustika. Tundus, et muusikud ei pidanud kõla suurde saali kostvuse pärast üldse ei muretsema ega selle nimel pingutama, isegi orkestri väga vaikne ja õrn piano kandus saali. Avateosena kõlas “Fratres” Harry Traksmanni soleerimisel, mille viiuli sooloosa teose alguses lõi kohe erilise atmosfääri. Järgnevalt esitati intensiivne ja kõnekas “Cantus in Memory of Benjamin Britten”, seejärel lisandus lavale Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kellega koos esitati kontserdi kaalukam osa teoseid: “Adam’s Lament”, “Salve regina”, “Te Deum”. Kõige ülendavam ja ilusam mulje sellel kontserdil jäi “Salve regina” esitusest, mil saalis valitses eriline vaikus. Sarnast rahu ja samal ajal tugevust saab kogeda kirikus viibides. Kuulati julgemata hingata ja tundus, et ka iga muusik laval tajus seda hetkes olemise ühtsust publikuga. Esitus tekitas tunde kusagil kõrgemal viibimisest. Erakordselt kaunis ja peen EFK häälte tämber ja õhuline orkestrikõla viis pilvedele, kus tantsisid rõõm, armastus ja rahu, kuid teos meenutas ka inimese elu õrnust ja ajutisust maal.

Kui kontserdi lõpus helilooja lavale tuli, tõusis terve saal ühe hooga püsti. Erakordselt soe aplaus oli väga pikk ning publiku silmist oli näha suurt tänulikkust. Saalist kuulates oli tõeliselt uhke tunne meie muusikute üle ning rõõm üleüldse olla selle nii soojalt vastu võetud sündmuse tunnistaja.

 

Kontserdi valguses jäid kummitama aga mõned küsimused. Kas või kuidas oleks võimalik jätkata samaväärselt sellist Eesti kultuuri eksporti pärast meie suure juubeli aastat? Millal ehitatakse Eestisse klassikalise muusika ettekanneteks spetsiaalse akustikaga esinduslik kontserdisaal ja ooperiteater? Meie muusikakultuur vääriks seda igati.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload