_page-0001.jpg)
Muusikadokumentaalide ahvatlev, kirev, aga ka tutvustav ja valgustav maailm toob koju kätte kontserdisaalid, ooperiteatrid, kuulsad orkestrid, annab võimaluse näha telgitaguseid ning tutvuda suurte muusikutega. Igal aastal luuakse neid maailmas hulganisti. Rahvusringhäälingu muusika- ja kultuurisaadete vanemtoimetaja HEIDI PRUULI on muusikafilmide turgu jälginud pikema aja vältel nii IMZ (Internationales Musik&MedienZentrum Wien / Viini rahvusvaheline muusika- ja meediakeskus) liikmena ja muusikafilmide suurfestivalil “Kuldne Praha” ETV muusikaprogrammide esitleja ja külastajana kui ka aastatel 1999, 2012 ja 2018 žürii liikmena. “Kuldne Praha” on üks Euroopa vanimaid festivale “Prix Italia” (1948) ja “Rose d’Dor’i” (1961) kõrval, kus esitletakse muusikafilmide värskeimat toodangut – kontserte, ooperi- ja tantsulavastusi ja muusikadokumentaale nii Euroopast kui mujalt maailmast. IMZ ühendab muusikaproduktsiooniga seotud organisatsioone – telekanaleid, sõltumatuid tootjaid, levitajaid, festivalikorraldajaid jne. ETV/ERR on selle organisatsiooni liige alates 1991. aastast. Samuti korraldab see keskus igal aastal uute muusikafilmide esitlusüritust “Avant Première”, mis toimus kuni 2013. aastani Cannes’is, alates 2014. aastast aga Berliini filmifestivali ajal.
Heidi Pruuli koos Bruno Monsaingeoniga.
Oled jälginud eri maade muusikafilmitoodangut viimase veerandsaja vältel. Millised on praegused kesksed teemad ja trendid?
Muusikafilm, nagu muugi filmilooming, peegeldab oma aega, portreteerib silmapaistvaid isiksusi, kajastab olulisi sündmusi ja mõtestab minevikus loodut. Pikaajaline ja järjepidev kontakt muusikafilmituruga on võimaldanud näha uute tähtede esilekerkimist ja nende karjääri edenemist, ühiskondlikult oluliste teemade tõstatamist, uute tootjafirmade südikaid turuletulekuid ja staažikate tagasitõmbumisi. Huvitav osa toodangust on portreed, sest muusikamaailma juhtfiguurid, eriti dirigendid ja lavastajad, on filmitegijatele tõeliselt tänuväärne materjal: nad on jõulised, väljendusrikkad, karismaatilised, laia silmaringi ja värvika elusaatusega isiksused. Võtame kasvõi Herbert von Karajani, kellest viimase kümne aasta jooksul on tehtud koguni viis dokumentaalfilmi, või Leonard Bernstein, kelle 100. sünniaastapäevaks valmis kaks väga head dokumentaali – “Larger than Life” (Bernard Fleicher Moving Images, rež Georg Wübbolt) ja “Leonard Bernstein. A Genius Divided” (3B-Production, rež Thomas von Steinaecker). Neist viimane keskendub Bernsteini hiliste aastate heliloomingule, edule, madalseisudele ja elu varjukülgedele, millest avameelselt räägivad ta lapsed. Film võitis tänavusel “Kuldse Praha” festivali grand prix’. Elavatest klassikutest on sageli kaamera ees Seiji Ozawa, Simon Rattle, Valeri Gergijev, Daniel Barenboim jt. Põnev on olnud jälgida uue aja talentide Gustavo Dudameli, Jonas Kaufmanni, Daniil Trifonovi, Khatia Buniatishvili või Barbara Hannigani karjääri edenemist.
Siiski tundub, et mastaapseid eluloofilme teevad praegu veel rohkem vanema põlve režissöörid. Näiteks inglise filmimees Christopher Nupen, kes jäädvustas Jacqueline du Pré’ lühikeseks jäänud muusikukarjääri ja koos sellega Barenboimi, Mehta ja Zukermani noorusaastate esitusi. Nupenit teatakse hea vaistuga talentide avastajana, kes on mitmel tänasel kuulsusel kaameraga järel käinud ammu enne kui laiem avalikkus neist teada sai. Tema viimane leid oli nooruke Daniil Trifonov.
Teine muusikafilmi suurmeister, prantslane Bruno Monsaingeon, on ja jääb oma põhjalikkuses ületamatuks – tema filmiarhiiv sisaldab haruldasi salvestusi Gouldist, Richterist, Menuhinist, David Oistrahhist, Fischer-Dieskaust, Roždestvenskist, Grigori Sokolovist jt muusikutest, kellega tal on olnud usalduslikud suhted ja hingesugulus. Lisaks on ta maailma eri paigus asuvatest arhiividest otsinud välja kõik, mis vähegi ta filmikangelase saatusega seostub. Iseenesest mõistetavalt oli ta Oistrahhist filmi tehes ka Pärnus käinud ja legendaarse viiuldajaga seotud kohad üle vaadanud. Monsaingeoni filmikeel on tundlik ja diskreetne, selles on midagi seletamatult elegantset ja üle aegade ulatuvat. Olles tema töid juba paar aastakümmet imetlenud ja olulisemad neist ka ETV ekraanile toonud, oli mul tohutult hea meel teda nüüd Prahas ka isiklikult kohata. “Kuldse Praha” festivalil anti Bruno Monsaingeonile üle elutööpreemia. Tema üht viimast kaalukamat filmi, “Mstislav Rostropovich, The Indomitable Bow” (Idéale Audience) näeb detsembris ka ETV2-s.
Kuidas on tänapäeva muusikafilmid üles ehitatud?
Kõige enam leiab praeguselt muusikafilmiturult making of tüüpi või protsessi jälgivaid dokumentaale, milles filmitegija endale ülemäära suuri kunstilisi nõudmisi ei esita, vaid liigub sündmustega koos. Tutvustatakse muusikateoste saamislugusid, jälgitakse uute kontserdikavade ja lavastuste sündi. Näiteks Zubin Mehta koos Iisraeli sümfoonikute ja Khatia Buniatishviliga Gruusiat külastamas (“48 hours Georgia”), Simon Rattle koos Berliini filharmoonikutega oma ametist lahkumise kontserdiks valmistumas (“Echoing an Era”), Daniil Trifonov ja Mihhail Pletnjov Chopini kava salvestamas (“New Chopin”), John Adams Berliini filharmoonikute juures residentuuris (“Short Ride with John Adams”) jms.
Teema-dokke, mis käsitlevad mõnd ajastut või muusikastiili, ühiskondlike protsesside ja muusika vahelisi suhteid, toodetakse harvem. Sümpaatseks erandiks oli tänavuse “Kuldse Praha” festivalil saksa film “Music and Power” (Accentus Music, rež Maria Stodtmeier ja Isa Willinger), üks osa Esimese maailmasõja tähtpäevaks valminud triloogiast “Music, War and Revolution”. Selles vaadeldakse muusika ja võimu vahekordi ajaloo eri etappidel ja otsitakse vastust küsimusele, kas muusika suudab muuta maailma ja kas muusik peaks ennast poliitiliselt määratlema või olema neutraalne ja tegelema oma kunstiga väljaspool aegruumi. Filmis kõlab arvamusi mõlemalt poolt, kõnelemas Daniel Barenboim, Valeri Gergijev ja Ungari dirigent Adam Fischer. Film pälvis “Kuldse Praha” festivalil Dagmar ja Václav Haveli fondi eripreemia.
Muusikaproduktsiooni mahukama osa moodustavad kontsertide, ooperi- ja tantsulavastuste salvestused ja originaalkäsikirja põhjal loodud muusikafilmid, mis festivalidel konkureerivad esituskunstide (performing arts) kategoorias. Siin on pilt peadpööritavalt kirju ja üldistusi teha väga keeruline. Silm haarab kuulsaid nimesid ja põnevaid kavasid, mainekate teatrite menulavastusi ja eriprojekte – olgu need siis seotud kuulsate isikute või ajalooliste sündmustega. Kui tegemist on tugeva algmaterjaliga – nimeka lavastajatööga muusikateatris või staarlauljate galakontserdiga – on ülesvõttelgi levipotentsiaali. Samas ei suuda imestamata jätta, kuhu kõik see hulk häid salvestusi pannakse, kas neile ikka vaatajaid-kuulajaid jätkub?
Millised on olnud eredamad filmid, mis on eriti vaimustanud ja huvi pakkunud?
Üks mõjuvamaid töid esituskunstide kategoorias oli möödunud aastal “Kuldsel Prahal” auhinnatud tantsufilm “Young Men” (BalletBoyz Ltd, rež Michael Nunn) – lugu Esimese maailmasõja lahingutes langenud noorte meeste vaprusest, võimust ja allumisest, suhetest elu ja surma piiril, armastusest ja igatsusest. Selle väga jõulise filmi sõnum praeguses konfliktiderohkes maailmas on mõtlemapanev. Teine, samuti traagiline ja hinge kriipiv lugu on tänavuse “Kuldse Praha” üks võidufilme “Betroffenheit” (3minutes West, rež Jeff Tudor), mis noppis auhinna ka “Rose d’Or’ilt”. See on tantsulavastus, autoriteks Kanada koreograaf Crystal Pite ja kirjanik-stsenarist Jonathan Young, mis lahkab traumajärgse stressiga seotud heitlusi, eraldatuse, enesesüüdistuste ja pettekujutelmade küüsis vaevlemise valu ning olukorraga leppimise püüet. Etenduse peategelane Jonathan Young loob omaenese elus juhtunud tragöödiat lavale tuues ääretult mõjuva karakteri, andes oma lähedase kaotanud inimestele ja nende omastele tuge ja lootust. Selles loos on naeru ja pisaraid, erakordselt väljenduslik tantsukeel ja värvikad karakterid.
Hoopis teisest maailmast pärit tantsulavastus “Play” (Bel Air Media, rež Tommy Pascal, lavastaja Alexander Ekman) võlus oma muretu mängulisuse, humoorikate karakterite ja trupist õhkuva energiaga. Ekman ei jäta ka selles lavastuses mängu toomata üht oma kaubamärki – kui Oslos lavastatud “Luikede järves” toodi lavale basseinitäis vett ja Stockholmis “Suveöö unenäos” heinad, siis “Play” üks lõbusamaid kohti on pallimere stseen, kus lavale sajab 40 000 rohelist palli ja tantsijail on neis hullates tükiks ajaks lustimist.
Veel tahaks nimetada festivalil parima dokumentaalfilmi võitnud Kanada režissööri Larry Weinsteini filmi “Dreaming of Jewish Christmas” (Riddle Films), mis räägib Ameerikasse emigreerunud juudi heliloojate jõululaulude saamislugudest. Neisse lauludesse, mida me kõik hästi tunneme, on sisse põimitud võõrsile rännanute lootused, headuse ja rõõmu igatsus – meeleolud, mis filmi südamlikus ja humoorikas tonaalsuses ka vaatajaid liigutavad. Larry Weinstein, tänapäeva tuntumaid lavastuslike muusikafilmide loojaid (“The War Symphonies: Shostakovich Against Stalin”, “September Songs – The Music of Kurt Weill”, “Ravel’s Brain”, “Beethoven’s Hair”, “Mozartballs” jt) on siingi dokumentaalse osa elavdamiseks sisse toonud lavastuslikud episoodid – tegevus toimub hiina restoranis, kus tavalised ameerika pered jõulude aegu käia armastavad ja kus restorani personal kokkadest ettekandjateni endast parima annab, et külalisi lõbustada.
Milliseid tähelepanekuid filmiloomise lähtekohtade mõttes on olnud filme vaadates?
Selle põhjal, mida olen näinud IMZ esitlustel ja Praha festivalil, võib järeldada, et tegijail tuleb vaatajate tähelepanu võitmiseks rohkem pingutada, sest konkurents on järjest tihedam.
Katsetatakse ebaharilikke võttekohti (Rootsi Raadio koori kontsert mahajäetud tuumajaamas) ja salvestustehnika uusi võimalusi. 2015. aastal tekitas elevust popmuusikas levinud ühe-kaamera-võtte meetodil salvestatud “The One Shot Concert – A Flight through The Orchestra” (EuroArts, rež Henning Kasten) kus Brahmsi 2. sümfoonia oli üles võetud 13-meetrise kraanakaameraga ilma ühegi katkestuseta. Laiemat kasutust see meetod klassika puhul siiski leidnud pole. Põnevust pakuvad klassikaliste ooperite ja ballettide uusversioonid – nii võis Prahas näha koguni kaht “Carmeni” tõlgendust, lätlastelt ja prantslastelt, ja Akram Khani “Giselle’i”, mille tegevus oli toodud tänasesse päeva. Tunnistan, et uusversioonid pakuvad mulle rohkem huvi kui ennast kordavad keskpäraseid lavastused – isegi kui originaalist päris kaugele minnakse. Peaasi, et lugu oleks veenev ja kõnetaks publikut!
Milliseid probleeme silma hakkas?
Mõnede väljapaistvate tööde kõrval leiab palju keskpärast – lihtsate vahenditega ja ilma olulise lisaväärtuseta salvestatud kontserte ja etendusi, või dokumentaale, millel ei olegi filmi ambitsiooni. Pigem on need telesaated, mille kandvaks teljeks on intervjuu tuntud muusikuga, veidi proovimaterjali või arhiivi, mõned kiitvad kommentaarid – ja kogu lugu. Muusikaproduktsioon on teadagi kallis, eriti multikaamera salvestused, mis nõuavad kvaliteetset heliülesvõtet, järeltöötlust ja esitajate-autorite tasude maksmist. Kui veel eelmisel aastakümnel olid muusikaprogrammide tellijateks ja põhilisteks rahastajateks telekanalid, siis nüüd on muusika tagandatud teemakanalitesse, mis opereerivad tagasihoidlike eelarvetega, ega suuda tootmisse kuigivõrd panustada. Samas püüab iga endast lugupidav ooperiteater või orkester oma tegevust jäädvustada, fondide toetusel või oma vahenditega, ent mitte alati kvaliteedistandardeid järgides. See trend on Eurooopa telekanalite muusikajuhid juba murelikuks teinud.
Milliseid filme sooviksid tutvustada Eesti vaatajale?
Oleme ETV-s näidanud muusika-ja tantsufilme ligi 20 aasta jooksul – parimad tööd BBC, prantsuse, saksa ja põhjanaabrite tootjailt, olulisema osa Monsaingeoni, Weinsteini, Nupeni filmidest, märgilised lavastused, hulk lühifilme “Tants kaamerale” sarjast – kogu selle žanri paremiku. Neid filme pole huvilisel endal kuigi lihtne kätte saada. Loodan, et see liin jätkub. Mitmed eelpool mainitud filmid ongi ETV-s tulemas – Rostropovitš, “Kuldse Praha” võidufilm Bernsteinist ja “Dreaming of Jewish Christmas”, uhiuus portree Gidon Kremerist ja sloveenlaste dokumentaal “2Cellos, 2Faces” ülimenukast tšelloduost jne. Kui tekiks võimalus ekraanile tuua veel mõned muusikateatri tipplavastused, oleks süda rahul.