_page-0001.jpg)
Näib, et mõned inimkeha aktiivselt kaasavad kunstivormid – näiteks nüüdistants, füüsiline teater või ka teatavad performatiivsed praktikad – suudavad võrreldes muude loomevaldkondadega artikuleerida ühiskondlikus teadvuses toimuvaid muutusi mõnevõrra teravamalt ja kiiremalt. Asi ju ongi kehas, täpsemalt kehalisuses ja sellest saadavas kogemuses. See tähendab mitte kehas kui mateeriakogumis, mis on tuttav vaimu ja keha lahutavast kartesiaanlikust maailmapildist ja kus viimane on taandatud suuresti instrumentaalseks vaimu teenindavaks kategooriaks, vaid kehas kui iseloomulikus teadmiste vormis.
Klassikaline kunst püüab panna kehalisust unustama ja seda isegi siis, kui selline kunst keha aktiivselt eksponeerib, nagu skulptuur, klassikaline ballett jt. Keha, mida sellisel puhul esitatakse, on ideaalkeha,1 ilu etalon ja sellisena hoolimata kehalisest väljendusest midagi puhtvaimset ehk midagi, mille eesmärk on tekitada esteetilisi elamusi. See on ka distsiplineeritud ja kindlal eesmärgil vormitud keha (klassikaline ballett) ehk keha, mis on end allutanud vaimu diktaadile niivõrd, kuivõrd see on füüsilises maailmas üldse võimalik. Sellises suhtes vaimuga pole kehal tegelikult mingit sõnaõigust, see peab suutma kehastada vaimu nõudmisi või murduma.
Niisugusel kehal ei ole eriti palju pistmist meie enda kehaga ning kunstilise materjalina ei erine see kvalitatiivselt kuigivõrd kõigest muust, mida kunst kasutab mingite ideede väljendamiseks. Tehnikal on klassikalises kunstis väga oluline tähtsus just omaduse tõttu varjata vahendi haprust, haavatavust ja võibolla isegi ebakohasust. Keha kasutav kunstnik klassikalises kunstis ei ole (kehana) kunagi tema ise, vaid alati millegi kehastus. Ja selline keha on tumm ning totaalselt ignoreeritud.2
Tundub, et viimasel ajal usutakse aina vähem seda, mida eelpool mainitud kartesiaanlik vaim keha kohta ütleb. Õigemini hakatakse vist aru saama, et see ei olegi põhimõtteliselt võimeline tunnetama keha kui autonoomset olemisvormi: ükskõik, mida vaimul ka öelda on, näib see ikka viitavat vaid iseendale, mistõttu isegi keha kohta midagi väites määratleb vaim selle parimal juhul nähtusena iseenda maailmapildis. Seetõttu on kehani jõudmiseks hakatud vaimu kui lobisevat ja kategoriseerivat nähtust ignoreerima, sellest mööda hiilima.
Kehaga otsekontakti saavutamine on suuresti seotud teadvusega. Teadvuse asupaigana ei nähta enam ühte kindlat kohta (pea), vaid see laotatakse nüüd laiali kogu kehale:3 eneseteadvus ei hõlma informatsiooni mõttes enam ainult verbaalselt reflekteeritavat osa (st mõtlemisprotsessi), vaid ka erinevaid kehasiseseid ja -väliseid aistingud, emotsioone ning ilmselt ka palju muud, mille kirjeldamiseks on hetkel olemas vaid metafoorid. Mitte et kehalised aistingud oleksid varem inimkogemusest puudunud, kuid valitsev kultuur tõrjus need äärealale: kui neid otseselt ei ignoreeritud, olid need käsitletud pelgalt mingi toormaterjalina vaimule, kes siis teatavate konverteerimistehnikate abil teisendas saadud materjali vormi, millel oli vaimu jaoks mingi väärtus.
Muusika kui Hegeli järgi kunstidest puhtvaimseim on siin omapärases olukorras ja ilmutanud seetõttu keharenessanslike ideoloogiate suhtes suuremat tõrksust. Eelkõige tuleks silmas pidada kehalisuse ja muusika(teose) struktuuri omavahelisi suhteid, sest esituslikus plaanis on kehalisusel olnud muusikas kindel koht ju kogu aeg. Struktuur on aga ikka olnud vaimu sünnitatud ja kui mitte alati, siis vähemalt alates hetkest, mil muusikat hakati kirja panema, mil sellest sai primaarselt tekst. Muusika kui tekst on muidugi alati pidanud arvestama keha piiridega (kõike kirjapandut pole puhtfüüsiliselt lihtsalt võimalik esitada), kuid neid piire on vaimu eneseväljenduse teel ikka mõistetud pigem takistuse kui toena.4
Kuid see hoiak on muutumas ja seda väljendas ka tänavusele festivalile “AFEKT” (29. X – 3. XI) kutsutud heliloojate nimekiri. Kummalisel kombel tuleb kunstmuusika üks esimesi sööste (pilli)keha materiaalsusesse otse kalkuleeriva ja spekuleeriva vaimu südamest. Festivali ühe peakülalise, Helmut Lachenmanni muusika kirjutab vähemalt üldjoontes alla Darmstadtist lähtuvale avangardistlikule esteetikale. Tema musique concrète instrumentale küll jätkab näiliselt vana tuttavat modernistlikku projekti, mis seisneb muusikaliste väljendusvahendite piiride pidevas kompamises, kuid see avab ühtlasi ukse ka pilli kui millegi materiaalse uurimisele. Sealt edasi on vaid lühike samm pillimängijani, tema žestide ja kehalisuseni, mis hakkab nüüd aina rohkem mõjutama seda, kuidas teose muusikalisest struktuurist mõeldakse.
Selle käigus avastatakse kõik, mis oli siiamaani kas mittemuusikalisena või vähemalt muusikaliselt ebaolulisena kõrvale tõrjutud – st mitmesugune müra, mis pillimänguga paratamatult kaasneb, pillimängija žestid, kehaline (eba)mugavustunne millegi sooritamisel jne – ning sellele kõigele antakse nüüd õigus algatada struktuure moodustavaid protsesse. Pill ja keha ei ole enam takistusteks, vaid inspiratsiooniallikateks. Nagu Rebecca Saunders, samuti üks festivali külalistest, oma viiulikontserti “Still” tutvustades ütles, võib teose alusideed mõista teatava põgusa žestina, st mitte konventsionaalse muusikalise motiivina, mis oleks kirjeldatav mingite konkreetsete helikõrguslike ja rütmiliste suhete kaudu, vaid pigem teatava mänguvõtte realiseerimisena, mis oma lühiduses võib jääda vabalt ka märkamatuks. Kuid selle žesti erinevaid komponente ja nende helilisi tulemeid analüütiliselt eritledes võib avastada põnevate muusikaliste suhete maailma.
Žestilisus on tähtis ka festivali kolmanda olulisema helilooja Enno Poppe loomingus. Täpsemalt huvitavad teda muusikaliste žestide piirid ehk alad, kus mingi mänguvõte kaotab oma identiteedi ja hakkab esindama midagi muud. Näitena võib tuua liikumise kahe helikõrguse vahel, mis lühikeste vältuste puhul võiks olla kirjeldatav trilleri või tremolona, aeglasemate vältuste puhul aga meloodilise motiivina. Poppet huvitab eelkõige vaheala, kus nimetatud liikumine poleks üheselt kirjeldatav ei ühe ega teisena: olles küll avaldusvormina konkreetne, tõrgub selline materjal kindlate muusikaliste määratluste vastu ning säilitab sellisena akuutsuse, tähelepanu keskpunktis olemise, ühesõnaga – aktuaalsuse.
See omakorda esitab teatava väljakutse kuulajale, vähemalt sellisele, kes on harjunud muusikateostega suhestuma klassikalise esteetika baasilt. Ainuüksi puhtaid esteetilisi vorme ja nende arengut otsiva kuulaja jaoks ei sisalda selline muusika justkui midagi, sest kogu mäng käib mingis mõttes allpool kogu seda tasandit. Muusika on küll (reeglina) keerukas, kuid “tühi”; see ei ole mitte niivõrd esteetiline, kuivõrd loomulik, võibolla isegi bioloogiline. Mitte et loomulikke elik looduslikke nähtusi ei võiks tajuda esteetiliselt, aga esteetilise taju rakendumisel kehalisusest ja selle tunnistamisest välja kasvanud muusikale luuakse alati mingi distants, mis näib mööda vaatavat kõige olulisemast.
Võibolla tuleks siin võtta hoiak, mis ei katsu sellist muusikat tingimata mõista, st vaimule ära seletada, vaid pigem vaadata, mis see vaimu ja kehaga teeb (tavaline hoiak popmuusikas, mis on aga oma alasti, ajuvabas hedonistlikkuses olnud avangardi poolt pigem põlatud). Kui miski on välja kasvanud kehalisusest ehk millestki, millega kontseptuaalne või verbaliseeritud lähenemine tegelikult päriselt kontakti ei saavuta, siis on ilmselt ka viljatu seda mainitud kategooriates analüüsida. Sellise muusika mõistmine võib olla raske, aga seda hoopis erinevatel põhjustel võrreldes näiteks klassikalise avangardiga. Raskus seisneb suutlikkuses hoiduda vaimsest pingutusest (mingi positsiooni võtmiseks), mis keerukamate muusikaliste struktuuridega kohtumisel kipub toimuma peaaegu automaatselt. Tuleb aru saada, et selle muusika “keerukus” ei seisne mitte väljakutses vaimule, vaid pigem tähelepanule, see ei näi ootavat mitte tingimata esteetilisi hinnanguid, vaid pigem võimet toimuvat märgata ja registreerida. Võib ka öelda, et nõnda toimides tahab selline muusika meid juhtida tagasi meie enda juurde.
1 8. novembril pärast Sõltumatu Tantsu Laval antud etendust “Hingake, ärge hingake” toimus Sirbi peatoimetaja Ott Karulini modereeritud vestlusring inimkeha olevikust ja tulevikust, kus väljendati mõnevõrra sarnaseid mõtteid.
2 Kas midagi sellist ei juhtu kehaga ka pornograafias?
3 Teadvuse laialilaotumine lähendab inimesi taimedele, millel teatavasti samuti puuduvad teadvuse või ümbritsevaga suhestumise mõttes monofunktsionaalsed, spetsialiseerunud ja tervikorganismi seisukohalt kindlas osas paiknevad organid. Sellest on seoses tehisintellektiga kirjutanud näiteks Peeter Laurits oma artiklis “Sünapside ja emaplaadi mükoriisa”, Sirp, nr 42, 19. oktoober 2018, lk 2–4.
4 Seda sobib suurepäraselt illustreerima väidetav Beethoveni repliik pillimängijale, kes olevat tulnud kurtma helitöös sisalduvate tehniliste raskuste üle: “Minuga on kõnelenud püha vaim ise ja teie tulete mulle siin rääkima oma pillist!”