top of page

Jazzisündmus koduses Kumus

Wolfgang Muthspieli kvinteti kontsert 30. oktoobril Kumus

Hea indikaator kontserdi kvaliteedi ja esinejate taseme kohta on reeglina see, kui palju on publiku hulgas muusikainimesi. Tean seda juba kümne aasta tagusest ajast, mil tegin festivalil “Jazzkaar” publikuküsitlusi. Wolfgang Muthspieli kvintetti olid Kumusse vaatama-kuulama tulnud muusikud, keda olen haruharva kontserdil näinud. Kahtlemata pidi olema midagi sündimas. Või vähemasti olid kuulajate ootused kõrged. Oli ka põhjust, sest sellist tippkoosseisu pole Kumusse vist veel sattunud, vähemalt viimasel ajal, kui Kumu auditoorium on “Jazzkaare” kestva hooaja kavas olnud kasutusel peaaegu aastaringselt.

Jazzitipp Wolfgang Muthspiel alustas maailmatuuri Kumu lavalaudadel. FOTO MARKO KIVIMÄE

Jazzitipp Wolfgang Muthspiel alustas maailmatuuri Kumu lavalaudadel.FOTO MARKO KIVIMÄE

Austria kitarrist Wolfgang Muthspiel on jazzi asjatundjate silmis üks lemmikuid ja hinnatumaid. Näiteks olen kuulnud, et meie kitarrist Ain Agan peab tema duoplaati trummar Brian Blade’iga üheks parimaks, mida ta on kuulnud. Klassikalise taustaga Muthspiel on pärit Austria väikelinnast, aga veetnud hulga aastaid USA-s (ta õppis Berklee kolledžis samal ajal fkui Tõnu Naissoo end seal täiendas). Sellest hoolimata võib Muthspieli pidada ikkagi erakordselt laia silmaringiga Euroopa jazzmuusikuks, kes on alati valmis üllatama ennast ja teisi. Meenub, et aastal 2012 andis ta välja hoopis eriskummalise albumi “Vienna Naked”, kus ta on laulja-laulukirjutaja rollis.

Omamoodi huvitav on jälgida, kuidas bändi koostöö klapib siis, kui kontserdituuril osaleb hoopis teine koosseis kui plaadil. Täpselt selline oli lugu Muthspieli kontserdil – tema värskeima plaadi “Where the River Goes” muusikutest olid vahetunud kõik peale bassist Larry Grenadieri. Muthspiel ise on võrrelnud seda olukorda teatriga. On olemas tekst, lavastus ja etendus, näitlejad võivad aga igas etenduses vahelduda. Loomulikult avaldab see mõju muusikale, eriti jazzile. On selge, et pianist Colin Vallon ei saa kõlada nagu Brad Mehldau, kelle sound’i tunneb ilmeksimatult ära, ükskõik millist repertuaari ta parasjagu ka ei esita. Sama saab öelda plaadil mängiva trompetisti, viimase “Jazzkaare” ühe peaesineja Ambrose Akinmusire’i ja kontserdil osalenud Matthieu Micheli võrdluses.

Muthspieli plaadi tugevaim osa on paljude arvates nimilugu “Where the River Goes“, mis lõpetas Kumu kontserdi. Kontsert algas aga sellega, et kitarrist tuli üksi lavale ja mängis kaanoni aegadest, mil ta musitseeris koos oma venna Christianiga. Seejärel mängis trio Muthspiel–Vallon–Michel obskuurse pala “Everything Happens to that Dog” 90-ndatest ja alles siis tulid lavale bassist Larry Grenadier ja trummar Jeff Ballard. Huvitavaima osa kontserdist moodustasidki lood, mis pärinevad varasemast ajast ja millele olid tehtud uued seaded, mitte uue plaadi materjal. Väga värskendavalt mõjus see, kui palas “Looking for Elba” võttis Muthspiel kätte akustilise kitarri ja Larry Grenadier poogna ning kogu helipilt muutus täielikult.

Tuleb märkida, et selle koosseisu jaoks oli Kumu kontsert debüüt maailma jazzilavadel. Mingit rabedust polnud tunda ja niivõrd professionaalsete muusikute puhul oleks patt üleüldse sellest rääkida. Ansambel oli eelnevalt ka klubis Philly Joe’s hoolega proovi teinud. Siinkohal meenub trio Chick Corea–Christian McBride–Brian Blade, mis samuti alustas oma turneed Tallinnas, ja siis oli meeste omavahelist laval diskuteerimist ootamatult palju.

Kontserdil mängis olulist rolli ka Mihkel Mälgandi kontrabass. Kevadel laenas ta seda Reid Andersonile ansamblist The Bad Plus ja nüüd Larry Grenadierile. Tõeline meister jääb meistriks ka siis, kui tuleb laenatud pillil mängida.

24 views
bottom of page