Viis kirja geeniusest ehk Eilne maailm tänapäevas. Pianist Jevgeni Kissin

Elu on täis paradokse. Võiks arvata, et metsikud inimesed teevad metsikuid asju ning korralikes raamides püsimine hingevärinat ei tekita. Et see, mida näed, tekitab sinus ka vastava reaktsiooni. Ma pole kunagi endast välja läinud ei ühelgi pop- ega rockkontserdil, kuid mu süda jättis lööke vahele Berliini filharmoonia suures saalis artisti jalge ees, kui oma kontserdi lõpetas üks traditsioonilisemaid ja tagasihoidlikumaid klassikalise muusikamaailma pianiste. Ma polnud üksi – minuga koos karjusid lava ees braavo-hüüetega hääli kähedaks paljud fännid. Mälestus sellest märtsiõhtust, kui sain osa Jevgeni Kissini soolokontserdist Berliini filharmoonia suures saalis, on minu südames väga erilisel kohal.

Eilne maailm

Kallis ema!

Sinul on väga suur osa selles, et julgen endaks jääda ning usaldada oma südame häält. “Las olla su maja seinad haprad, juhtigu kõik teed pimedusse. Pole olemas kurvemat reetmist maailmas kui iseenda reetmine.” Tõepoolest – kui täpne, kui lohutav, kui tõene! Lugesin seda hiljuti Jevgeni Kissini memuaarideraamatust, need sõnad kõnetasid teda ja kajasid vastu ka minu hinges. Sa tead, et ta on artist, keda olen austanud ja imetlenud juba üle kolmekümne aasta ning minu elu kontekstis on see väga erakordne.

Väga paljud on lugenud Stefan Zweigi teost “Eilne maailm” ning ilmselt veel rohkem on neid, kes igatsevad taga “vanu häid aegu”, kes leiavad, et minevikus olid asjad paremini. Olen ka mina olnud nende hulgas, kes leidnud, et minevikus oli rohi rohelisem. Kuid praeguseks olen jõudnud arusaamisele, et tegelikult on maailmas alati kõike, tuleb see vaid üles leida. Alati leidub neid, kes mõtlevad sinuga sarnaselt ning samuti neid, kes sind ei mõista. Väga tähtis on endaks jääda ja mis muusikamaailma puutub, siis just Kissin on see artist, kes on minus tekitanud usu, et eilne maailm on ka tänases maailmas olemas.

Olen näinud kontsertidel mitmesuguseid asju. Ühes Viini kuulsaimas saalis esines hiljuti pianist, kes noodist mängides ning mõõdukates tempodes kulgedes suutis pianismi kullafondi kuuluvates teostes kuuldavale tuua nii palju vale teksti, et raske oli lugusid ära tunda. Beethoveni “Appassionata” kolmandas osas jäi vahele terve lehekülg muusikat ning minu imetlus lehepööraja kiire reageerimise üle oli piiritu. Kuulsa dirigendi Jevgeni Svetlanovi vaimukas väljend “refreshando” oleks väga leebe viis sellise interpretatsiooni iseloomustamiseks. Teises metropolis esines üks väga populaarne ning tiheda kontserdigraafikuga pianist Schuberti sonaatidega, oli tunda palju rabedust, korduvalt esines mälulünki ning pedaalikasutus rikkus minu jaoks kahjuks palju sellest kaunist muusikast. Mõlemates saalides oli kohal üle tuhande inimese ning kostus braavo-hüüdeid. Ning samas lähevad sellised interpretatsioonid vastuollu kõigega, mida mulle on õpetatud ning mida olen alati tähtsustanud. Kui tihti olen olnud lähedal sellele, et teha lõplik kompromiss, langetada latt piisavalt madalale ja hakata uskuma, et tänapäeval polegi paremini võimalik! Kuid õnneks on mul alati olnud võimalus kuulata Kissini esitusi ning see on hoidnud minu usku.

Armastusest

Hei, armas A.!

Tead, loen just praegu Kissini memuaarideraamatut “Memoires and reflections”! Me oleme ju mõlemad Sinuga kõrgharidusega pianistid ning sündinud Nõukogude Liidus. Nii palju tuttavat tuli mulle sealt ette – õppisime ju meiegi sarnaselt temaga koolis, mis esimesest klassist alates oli suunatud lapsi muusikuks koolitama ning üldainete õpetajate kohatine mõistmatus muusika eelistamisele toob meelde palju mälestusi. Muide, olen südamest rõõmus, et ta pääses Kalašnikovi automaadi aja peale kokkupanemisest ja säästis oma ülihinnalisi käsi! Tema klaveriõpetaja Anna Pavlovna Kantori argument, et Kissin teenis just Jaapanis kontserdiga viis ja pool miljonit jeeni ning seetõttu on ta käed rahvuslik aare, oli samavõrra leidlik kui õige! Kissin kirjutab haaravalt ja vaimukalt, samas olen harva lugenud midagi, kus on nii palju südamlikkust, soojust ja armastust. Jah, eriti just viimast. Ta ei karda tihti kasutada sõnu “armuma”, “armastama” ning rääkida tugevatest tunnetest, mida on temas tekitanud kirjandus ja muusika. Minu jaoks on see väga tähtis. Ja asi pole vaid sõnakasutuses, ma tõesti usun teda.

Ma arvan, et sügaval sisimas kõik inimesed armastavad üksteist, aga see on mattunud valehäbi, käitumisnormide, harjumustavade alla. Kui poleks armastust, siis maailm ei eksisteeriks enam. Ja kas ongi nii väga vaja võidelda millegi vastu või millegi eest, kui tegelikult on kõik meie õnneks vajalik juba meie sees olemas? Kui lihtsalt tunnistada seda oma pärisolemust, mitte karta olla sentimentaalne, väljanaerdud ja teiste meelest liigemotsionaalne? Kissini esitustes on väga palju armastust ja see on see, mis kütkestab mind kõige rohkem. On lausa füüsiliselt tunda, kui väga ta armastab muusikat, kui väga ta armastab klaverit, kui väga ta armastab oma publikut. Just kõike seda vajab praegune maailm minu meelest kõige enam, see muudab maailma paremaks paigaks. Ma tean, et olen parem inimene tänu tema salvestustele ja kontsertidele ning olen veendunud, et minuga sarnaselt mõtlevad paljud.

See meeletu, meeletu maailm …

Kallis K.!

Loodan, et Sa pole väsinud sellest, et Sinu klaveritundides pidevalt oma lemmikpianistist Jevgeni Kissinist räägin! Sa lõpetad varsti kooli ja lähed edasi õppima välismaale – soovin, et Sul jätkuks julgust kuulata muusikat südamega ja lasta sel teha oma valikuid. Ja kui Kissin satub jälle Helsingisse mängima, siis soovitan kindlasti teda kuulama minna!

Läksin hiljuti üsna ärevile, kui juhtusin kuulma ühe noore muusiku intervjuud. Ta rääkis, kui tähtis on olla pidevalt “pildil”, kuidas suur osa ajast läheb tema karjääri jaoks oluliste inimestega suhtlemisele ja meilidele vastamisele, kuidas ta on väga väsinud ja tal pole aega ega võimalust piisavalt harjutada. Ta pidas kõike seda paratamatuseks. Tippinterpreedi elu tundub mulle tänapäeval üsna hullumeelne. Olla tippvormis kindlal päeval ja kindla kavaga, mis juba aastaid varem kokku lepitud ja seda hoolimata pidevast reisimisest, ärajäävatest või hilinevatest lendudest, erinevatest ajavöönditest jne, jne. Ilmselt on palju minusuguseid, kes lendavad tuhandete kilomeetrite kaugusele, et viia täide oma eluunistus ja kuulata oma lemmikartisti. Milline tohutu vastutus interpreedile!