Saaremaa muusikaime


FOTO MARI-LIIS NELLIS

Kui 2017. aastal tulid esimesed teated Saaremaal kanda kinnitanud Läänesaarte kammerorkestrist itaalia dirigendi Edoardo Narbonaga eesotsas, oli see omajagu uskumatu. Saaremaa on küll kaunis ja eksootiline, aga sealjuures, nagu saared ikka, isoleeritud (eriti talvel) ning aktiivne muusikaelu kihab seal ainult suvel. Dirigent Edoardo Narbona koos abikaasa Annikki Aruväliga, kes on elukutselt tšellist, on siia aga tulnud selleks, et jääda.

Kuidas itaalia dirigent ja eesti tšellist saarele jõudsid?

Edoardo Narbona: Ma tulin siia tööle! Mu abikaasa on eestlane, tööd on siin palju ja tema on mind õpetanud ka mõistma saarlasi. Te ju teate, et saarlased on eestlased, aga ennekõike on nad saarlased! (Naerab.)

Annikki Aruväli: Elasime varem Torinos, kust Edoardo on pärit ja kus tal oli aktiivne tegevus. Tal oli seal oma kammerorkester, samuti korraldasime Põhjamaade kultuure tutvustavat festivali “Terre del Nord Torino”. Festivali orkestris osales eesti muusikuid, Saaremaalt Kristi ja Karlis Saar ning Kerstin Tomson. Nemad meid saarele kutsusidki. Meil oli elumuutuse plaan juba õhus olnud ning kutsed olemas ka Islandile, Inglismaale ja Soome, aga valisime Saaremaa, koha, kus on kõige suurem puudus elukutselistest muusikutest ja ilmselgelt palju teha ja arendada.

Kuidas Saaremaa elukeskkond tundub?

Edoardo: Kui siia tulime, oli elu väga vaikne, polnud nii palju energiat. Aga kui mõelda, et Saaremaa on suuruselt teine Läänemere saar, siis ma arvasin, et muusikaelu vääriks siin rohkemat, kui sel ajal oli.

Annikki: Vahel on Edoardo eestlaste jaoks isegi liiga energiline, aga inimesed on samas õnnelikud, et ta tuli ja pani asjad oma tõepoolest meeletu energiaga käima. Edoardo dirigeeris Itaalias olles igal pool Euroopas ja ka praegu peab ta ringi sõitma, seda korraldab tema Saksamaa agent. Aga me arvame mõlemad, et reisidest sõltumata on eriti oluline panustada kohta, kus seda tõesti vaja on. Suurlinnades professionaalseid muusikuid ja dirigente jagub, aga kes ehitab väikelinnade kultuuri? Saaremaa on Läänemere saarte hulgas suuruselt teine saar ja tal on potentsiaal kujuneda siinsete saarte ja rannikualade kultuurikeskuseks.

Millised on need teised saared?

Annikki: Suurim on Gotland ja siis Saaremaa järel Ahvenamaa. Selle järgi panime ka orkestrile nime: Läänesaarte Kammerorkester. Sellel on kaks mõtet: üks on Lääne-Eesti saarte orkester ja teine on Läänemere saarte orkester ja kui esialgu me tegeleme ennekõike Lääne-Eesti mõõtmega (meil mängib ka hiidlasi, nagu näiteks Arvo Haasma ja käisime orkestriga sel suvel Hiiumaal ja plaanis on minna tulevikus ka Vormsile, Kihnu ja Ruhnu), siis juba on kasvamas ka koostöö suuremate Läänemere saartega ja rannikulinnadega, millest mitmed on Kuressaare sõpruslinnad.

Edoardo: Varsti tuleb üks projekt Soomes, Marienhamnis!

Annikki: Kunagi olid Läänemere saared ühendatud B7 projekti alla, mis oli Läänemere saarte võrgustik, mille raames toimusid koostööprojektid. Nüüd see on küll hääbumas, aga koostöö peaks tekkima mingil muul alusel. Kultuur ja muusika on väga hea võimalus selliseks tegevuseks.

Milline on teie orkestri koosseis? Kui palju seal on koha peal elavaid saarlasi?

Annikki: Alustuseks elab Kuressaares dirigent! Aga kohapealseid muusikuid on meil parasjagu. Mina olen Kuressaare muusikakoolis tšelloõpetaja, Kristi Saar on viiuliõpetaja ja Tarmo Berens on Kuressaare muusikakooli direktor. Riina Juul on Orissaare muusikakooli viiuliõpetaja ja Marje Altrov töötab küll Kuressaares teisel erialal, kuid mängib ka viiulit. Anneli Oidekivi on Muhus viiuliõpetaja, tema on praegu lapsehoolduspuhkusel. Meil on ka mängijaid, kes on Saaremaa päritolu, aga töötavad mandril, nagu näiteks Estonia teatri orkestris ja Otsa koolis töötav aldimängija Kerstin Tomson ning Otsa kooli keelpilliosakonna juhataja Eva Punder, kelle saarlastest vanemad läksid mandrile. Viiuldaja Laura Klesmenti ja aldimängija Ott Vilsoni emad on Saaremaalt pärit ning ka EMTA tudengil Eva Aarnisel on põhjust kodusaarele musitseerima naasta.

Alati osaleb ka sõpru ja külalisi, kes orkestri tegevust toetavad. Näiteks teise viiuli kontsertmeister Tiina Pangsep ja tšellist Villu Vihermäe. Aga mängijaid on muidugi veel! Ja loodame, et orkestri tegevus innustab ka juurdekasvu!

Kindlasti tasub mainida, et esimesel kahel aastal on ka mitmed orkestri solistid olnud Saaremaa juurtega muusikud, nagu näiteks Johannes Põlda, Auli Lonks, Liis Lulla-Knape, Karlis Saar jt. Teie septembrikuine kava oli väga huvitav: Pärt Uusbergi “Meeleolud lapsepõlvest”, John Cage’i “In a Landscape” ja eriti Ameerika-Kreeka päritolu helilooja Victor Kioulaphidese kammerooper “Ocean Dream”. Kust te leidsite selle ooperi? Edoardo: Meie projekt on ka osaliselt seotud “EV 100-ga” ja tahtsime sel puhul just midagi Saaremaale omast. Kõige olulisem asi Saaremaal on meri. Siis hakkasime otsima ooperit, mis oleks seotud merega.

Annikki: See ooper Saaremaal on omamoodi ajalooline sündmus. Siin on küll pikk ooperipäevade traditsioon, aga “Ocean Dream” oli esimene koha peal ja oma inimestega tehtud ooperiprojekt. Solistid Helen Lokuta ja Pirjo Jonas olid küll külalised, sest nii tugevaid lauljaid Saaremaal võtta ei olnud, aga kogu korraldusmeeskond: lavastaja, valguskunstnik, saalitehnika, grimeerija jne olid kohalikud (ja muidugi ka orkester!) ning olin hämmingus, milliste fantastiliste annetega ja kui professionaalseid inimesi Saaremaal elab.

Kohale tuli ka kammerooperi helilooja New Yorgist.

Annikki: See oli väga oluline, et helilooja ise kohale tuli. Ta oli etenduse ja muusikalise kvaliteediga väga rahul. Muidugi oli Saaremaa tema jaoks eksootiline ja ta ütles, et siin on tunne nagu oleks maailma lõppu jõudnud. Kuigi tal oli vähe aega kohal olla, üüris ta ratta ja läks varahommikul kell kuus väikesele tuurile: sõitis 30 kilomeetrit mööda meie väga häid rattateid Salmele ja tagasi. Talle väga sobis siinne õhkkond ja ta pakkus võimalusi, kuidas koostööd jätkata.

Kuidas sobis projektiks kultuurikeskuse saal?