• Sandra Kalmann, muusikateadlane

Turvaline õhtu kuldses läänes

Giacomo Puccini ooper “Tütarlaps kuldsest läänest”. Guelfo Civinini ja Carlo Zangarini libreto David Belasco samanimelise näidendi ainetel. Dirigendid José Cura (Argentiina), Jüri Alperten, Vello Pähn, lavastaja, dekoratsiooni- ja valguskunstnik José Cura, kaasdekoratsioonikunstnik Silvia Collazuol (Itaalia), kostüümikunstnik Silvia Collazuol. Esietendus Rahvusooperis Estonia 21. septembril 2018.

Keskel Minnie – Olga Mykytenko, Trin – Mart Madiste, Sonora – Jassi Zahharov, RO Estonia koor. FOTO HARRI ROSPU / RO ESTONIA

Ooperi lavale toomise protsess on keeruline mitme muutujaga võrrand, kus mõtted ja ideed on vaja paigutada ühtsesse muusikalisse lahendisse. Lavastaja on võtmeisik, kelle hoolde peamiselt jääbki keeruka matemaatilise tehte raskusastmega ülesanne, kuid lavastajaid on väga erinevaid. On selliseid, kelle ideed tunduvad novaatorlikud ja põhjendamata, on lavastajaid, kelle ideed on samuti uudsed, kuid argumenteeritud ja toimivad muusikas. Aga on ka lavastajaid, kes pigem kõnnivad mööda turvalist sissetallatud rada ja see tundub pealtäha kõige ohutum viis toimida. RO Estonia oli Giacomo Puccini ooperit “Tütarlaps kuldsest läänest” lavastama ja dirigeerima kutsunud suurepärase laulja José Cura. Ta on ennast erinevates Eesti meediale antud intervjuudes nimetanud mässajaks, kes naudib tööd nii laulja, dirigendi kui ka lavastajana. Kriitikat ei pea Cura kuigi oluliseks, sest andvat endast maksimumi, et süda rahule jääks. Veel on Cura maininud, et Puccini nimetatud ooper on olnud tema absoluutne lemmik. Ilmselgelt on tegemist kogenud muusikuga, kes teab, mis ooperimaastikul toimub. Seepärast oli ka teatav ootusärevus lavastuse ja muusikalise poole lahenduse osas.

… ja etendus algas

Kuna eesriie oli avatud, siis saali astudes sai publik kohe hakata uudistama lavakujundust ja mõtted reisisid Lääne-Ameerika kauboide kodukõrtsi. Etendus algas nagu vana tummfilm, kui vaikides ilmusid lavale kõrtsmik ning esimesed kliendid. Esmapilgul tundus see põneva lahendusena, aga etteruttavalt võib öelda, et see jäi kahjuks ainukeseks üllatusmomendiks kogu lavastuses. Ja siis algas etendus – puccini (omas ajas uudne) voogav meloodia, mida ilmestas ebaharilik harmooniasaade. Kullakaevuritest kamp saabub Polka kõrtsi ja hakkab päeva parimat hetke, Minni saabumist ootama. Cura on öelnud, et ooperi üks olulisemaid liine ongi kaevurite elu kujutamine, mille alltekstiks on üksindus ja koduigatsus. Kiidusõnu jagub meeskoorile ja paljudele solistidele nende seast, kes etendasid Californiasse kullatud unistuste poole püüdlema läinud mehi. Nende karakterid olid dramaatiliselt kujundatud ja hästi välja mängitud. Puccini laseb publikul pikalt jälgida meeste hingelisi heitlusi. Kogu meestekamp ja vahest ka publik ootas juba päästeingel Minni saabumist, sest esietendusel olid tempod aeglased ja hämar lavavalgustus uinutav.

… ja saabuvad peategelased

Minni rollis oli Olga Mykytenko Ukrainast. Kuigi ooperis on Minni üksinduse ja armastuse ootuse lugu kandvamaid liine, siis esimeses vaatuses see nii hästi välja ei tulnud. Siiski oli näha, et Mykytenko esitus oli läbimõeldud ja juhuslikkust selles ei olnud. Oli meeldiv näha, kuidas laulja mängis mehi eiravat, nii armunud kui ka pettunud naist. Eriti mõjusalt tuli Mykytenko näitlejameisterlikkus esile teise vaatuse lõpus kaardimängu stseenis, kus ta võidab pettuse teel Rance’i pokkerimängus, et end ja oma armastatut päästa.

Mõlema meespeategelase roll on põnev, kuna nad läbivad hingelise teekonna, kus peavad oma tõekspidamistele vastu astuma. Šerif Jack Rance’i osas oli Rauno Elp. Rance, kes ooperi esimeses vaatuses oli laval juba kaevuritega pikalt olnud, jäi natuke märkamatuks ja ka rollilahendus oli kuidagi nõrk. Pettumus oli seda suurem, et on ju Rance ooperi üks kandvamaid tegelasi ja Elp palju häid rolle teinud. Vene tenori Sergei Poljakovi kehastatud bandiit Dick Johnson (pärisnimega Ramirez) mõjus usutavamalt. Johnson on kui Ameerika Robin Hood, kes soovis röövida kaevurite kulda. Tema teele aga satub Minni oma siirusega. Johnsoni meelemuutust oli Poljakovi näitlemisest tunda ja näha, kuigi rollisügavuseni esimese etendustega veel kuigivõrd ei jõutud.

Trin – Mart Madiste, Rance – Rauno Elp, Dick Johnson/Ramirez – Sergey Polyakov, Nick – Reigo Tamm, Rahvusooper Estonia koor. FOTO HARRI ROSPU / RO ESTONIA

… ja orkester mängis

Tore üllatus tuli orkestrilt. RO Estonia orkester mängis hästi ja nüansirohkelt. Cura on tagasihoidlike žestidega dirigent, kuid tundus, et tema tõlgendus oli proovidega niivõrd hästi selgeks tehtud, et nüüd oli vaid küsimus selle vormistamises.

… ja lõpetuseks

Kui nüüd minna tagasi artikli algusosa juurde, siis Cura oli lavastamises valinud just selle kõige turvalisema ja kahjuks ka igavaima tee. Jah, tõesti, lavastused ei pea pidevalt olema kaasajastatud, ajastutruu lavastus on tihti õigustatud, kuid ei saa alahinnata publikut, kes paljuski ootab mõnd põnevat lavastuslikku elementi, mille üle mõelda. Seekord olid kogu ooperi kandvaks teljeks lauljad ja rollilahenduste jälgimine oligi ooperi vaatamise võti. Aga selline lahendus ei pruugi alati olla parim, sest lavastus peab siiski publikut ka kõnetama.