Vastuvoolu. Tanel Joamets 50

Kui mõelda Eesti pianistidele (kelle suurepärast galeriid saime kuulda veebruarikuisel “Virmaliste” festivalil), siis lõviosa neist pretendeerib siiski esimeses järjekorras akadeemilisele perfektsusele ja eristujaid à la Lucas Debargue on ehk käputäis. Usun, et keegi ei vaidle, kui liigitan Tanel Joametsa sinna teise kategooriasse. Mäletan teda artistliku ja riskijulgena juba õpinguaegadest ja olemuslikult on seda temas ka nüüd. Ka Joamets ise tunnistab ühes intervjuus: “Vanemaks saamine on veider asi, ega tuum inimese sees ei muutu. Suudan ikka veel olla poisike ega pea seda miinuseks. Võibolla tekib aastatega selgem arusaam, milline on just minu olemus. Olen õppinud leppima asjadega, mida ei saa muuta, ja leidnud, et mul on nende kõrval piisavalt ka omadusi, millele toetuda. Sellest ei maksa välja lugeda enesekriitika puudumist või laiskust. Loomulikult tuleb puuduste varjamiseks teha kena hulk tonnkilomeetreid tööd, lihtsamalt öeldes   lood tuleb ikka ära õppida. Suures plaanis pole üllatavaid avastusi olnud, küll aga just isiklikul, tunnetustasandil. Kaugemal käies jõuad ringiga ikka ja jälle tagasi nooruspäevade intuitiivsete lemmikute juurde. See on tegelikult mingis mõttes üllatav, võiks ju mõelda, et inimene muutub ja areneb ja avastab aina uut. Minu lapsepõlv kujunes konkursivabaks, konservatooriumiõpingute kõige sügavam mõjutaja oli improvisatsioon Anto Petti juures. See on andnud mulle põhja ja energia näha oma teed teatud mõttes “vastuvoolu”.” (Teater. Muusika. Kino, 4/2016). Veel enne kooli lõpetamist pedagoogina alustades oligi Joametsa õpetajatöö põhirõhk Petti improvisatsioonisüsteemi põhimõtete jagamisel, praeguseks on temast saanud ka hinnatud klaveriõpetaja, kes on selgelt väljendanud, et üldiselt valitsev “konkursiusk” on midagi, millest tema palju ei hooli. Ta ütleb, et armastab õpetamist ja selle variatiivsust, mis läbi inimloomuse sügavuti tundma õppimise mõjutab ka muud loomingulist tegevust.    

 

16. septembri kontsert “Lossimuusika” sarjas Kadrioru lossis. FOTO LOSSIMUUSIKA

 

Interpreedina on Tanel Joamets heas mõttes “vana kooli mees”. Kui ette võtab, siis ikka suurelt, nagu Glenn Gould (et kui Bach, siis juba kogu Bach) või Daniel Barenboim (et kui Beethoven, siis ikka kogu Beethoven). Ja ringreisid – mitte ainult Eesti, vaid ka Venemaa ja sealt edasi veel Siber, suur ja lai. Kui juubelikontserdid, siis juba kogu Brahmsi kammermuusika, ei vähem ega rohkem. Just selle võttis ta ette, tähistamaks oma 50. sünnipäeva. Erinevaid sarju on Joamets teinud varemgi, näiteks 2010–2011 aastatel kontserdid “Kaheksa portreed” – soolokavad Mozarti, Chopini, Rahmaninovi, Griegi, Debussy, Schuberti, Brahmsi, Skrjabini loomingust, rida kontserte Griegi “Lüürilistest paladest” 2015. aastal, samuti läbi mitme hooaja “Põhjamaa piltide” sari (sh valik Eduard Tubina teoseid, nt “Virmaliste sonaat” ja “Ballaad Mart Saare teemale”) ning möödunud hooajal kõik 10 Skrjabini sonaati.


Selle hooaja kammerkontsertidega teostas ta oma ammuse unistuse esitada kõik Brahmsi klaveriga kammerteosed – neid on 16 – endale oluliste ja lähedaste muusikutega nii Eestist kui ka välismaalt. Tänuväärne ettevõtmine, sest kuigi Brahmsi mängitakse, siis mitte just kõiki tema kammerteoseid ja mitte just üleliia sageli.

 

Kuuest erinevast kavast koosneva sarja esimeste kontsertide rõhuasetus oli klarnetisonaatidel. Seda instrumenti on Brahms oma kammerteostes palju kasutanud, kuna nautis väga oma kaasaegse Richard von Mühlfeldi mänguoskusi, kellele ta mitmed tänaseks juba klarnetirepertuaari kullafondi kuuluvad teosed ka pühendas. Avakontsertidel aprillis ja mais esitati sonaadid Es-duur klarnetile ja klaverile, F-duur tšellole ja klaverile ning a-moll trio klarnetile, tšellole ja klaverile (klarnetil Tõnu Kalm, tšellol Theodor Sink). Sama kava tuli ettekandele ka nüüd oktoobris, aga uue tšellistiga, Theodor Singi asemel Indrek Leivategija, nii et sarja kõik kontserdid tulid esitusele nii Tallinnas ja Tartus kui veel mõnes paigas. 19. mail kuulsime Maarjamäe lossis ja Tartus ülikooli aulas avateosena klarnetisonaati f-moll op. 120, klarnetil Margus Vahemets, teost, mida peetakse selle žanri üheks tipuks, sest siin on täiuslikult esile toodud klarneti kui pilli võimalused, diapasoon ja muusikalised sügavused. Kui esimese hooga lossi saali akustika ja klaveri ajaloohõnguline kõla pisut ehmatas, siis harjudes andis see kuulatavale pigem ühe huvitava lisanüansi. Eriti nauditavad olid II osa Andante pianissimo’d. Alati on meeldiv laval näha muusikuid, kellele esitatav sügavalt korda läheb, Joametsa puhul on igast tema hingetõmbest näha suurt sisemist vajadust musitseerida; Vahemets sekundeeris talle imeilusa tooniga klarnetipartiiga. Ettekandele tulid veel d-moll sonaat viiulile ja klaverile op. 108 nr 3 (viiulisolist Linda-Anette Verte) ja klaveritro c-moll op. 101 (viiulil Linda-Anette Verte ja tšellol Greta Ernesaks). Kuigi Brahmsi muusika puhul rõhutatakse  sageli, et tegu on puhta (n-ö absoluutse) muusikaga ja et olenemata ajalisest kuuluvusest romantismiperioodi tuleks seda ikkagi esitada vajalikku reeglipära arvestades, võib Joametsa mängus siiski alati selgelt kuulda ülimat tundelisust ja äärmusteni viidud romantikat, kõik kulminatsioonid on suured, tormilised ja mõjuvad. Tema mängus on haaret ja visiooni ning hoolimata sellest, et see ehk iga kord kaanonitega kooskõlas pole, paelub see alati.

 

Sarja kolmandal kontserdil Tartu ülikooli aulas olid Joametsa partneriteks kogenud muusikud Lasse Joamets (viiul), Toomas Nestor (vioola), Jouni Suuronen (metsasarv) ning nende kõrval taas noor tšelloneiu Greta Ernesaks. Mitmekesisesse kavva kuulusid viiulisonaat op. 100 A-duur, metsasarvetrio Es-duur ja kvartett g-moll op. 25, mustlasmuusika mõjutustega grandioosne ja virtuoosne teos. Tanel ise nimetab oma venda Lasset Eesti parimaks Brahmsi mängijaks ja sellega võib nõus olla. Soe ja pehme viiuli kõla, mida aula ümar akustika veelgi võimendas, andis seekordsele kavale oma fluidumi. Metsasarv on meie kammerlavadel imeline ja haruldane nähtus. Jouni Suuronen meisterliku interpreedina pakkus suurepärast toonikvaliteeti. Kogu trio oli haarav, eriti sütitas II osa repriis, tuline kulminatsioon viis mõtted sellesse paljuräägitud Brahmsi puhta muusika paralleelmaailma. Kontserdi kava oli vist parima ülesehitusega neist, mida mul õnnestus kuulda, sest triole järgnenud kvartett andis eelnevale veel mingi edasipürgimise lisanüansi ja kogumulje oli väga terviklik.

 

Neljandat kontserti kuulasin Püha Vaimu kirikus 2. augustil. Esitusele tulid klaveritrio H-duur op. 8 ja klaverikvartett A-duur op. 26. Joametsa partneriteks olid Linda-Anette Verte (viiul), Aike Randmann (tšello) ja Karen Kriit (vioola). Kuna kiriku klaveri tehniline seisukord mängis seekord esituses üsna olulist (ja mitte positiivset) rolli, siis natuke kahetsen, et ei olnud seda kontserti kuulamas hoopis Tartus.   

 

Juubelisarja kulminatsioon oli 16. septembril Tallinnas Kadrioru lossis, kus tulid esitusele klaverikvartett nr 3 c-moll op. 60 ja klaverikvintett f-moll op. 34. Joametsa partneriteks olid seekord Lasse Joamets ja Liis Marini (viiulid), Toomas Nestor (vioola) ja Leho Karin (tšello). Sügisõhtu sume päikesepeegeldus läbi lossi kaunite akende lisas niigi pidulikule atmosfäärile veel oma romantilise nüansi. Saali akustiline keerukus on üldteada, seega oligi kontserdi alguses aimata pianisti balansiotsinguid, aga kvarteti kolmandaks osaks oli see paika loksunud ja imeline Andante, mille Brahms olevat kirjutanud armastusavaldusena Clara Schumannile, viis kuulajad juba mingitesse kõrgematesse dimensioonidesse. See oli minu lemmikosa kogu sarja peale kokku (huvilised võivad kontserti Klassikaraadiost järele kuulata). Võrreldes eelnenutega jättis see kontsert kõige mastaapsema mulje, teosed olid esitatud suure sümfoonilise joonega ja Joametsa raugematu pulbitsev energia ei lasknud ka klaverist märksa õrnematel pillidel (nagu keelpillid seda ju on) ühtegi kirenüanssi varuks jätta. Tulemuseks oli plahvatuslik emotsionaalne elamus, mida publik hinge kinni hoides viimaste akordideni nautis.

 

Kogu sarjale mõttes tagasi vaadates süvenes minus kindel veendumus, et selline ettevõtmine pole kindlasti jõukohane igaühele. Vaja on teatavat küpsust, elukogemust ja argisest märksa laiemat vaadet. Pisut ehk ka hull(julg)ust. See ühe mehe pikka aega settinud unistus andis mitmetele noortele interpreetidele võimaluse mängida Brahmsi, heliloojat, kelle ees paljud (sealhulgas ka mina) elu lõpuni jäävad aukartust tundma; saime kuulata meie kogenud meistrite ja mitmete väljapaistvate välismaa solistide, nagu leedu viiuldaja Rasa Vosyliute, läti tšellist Kristina Blaumane ja soome metsasarvemängija Jouni Suuronen suurepäraseid esitusi. Ja muidugi fakt iseenesest, et ühel hooajal esitati meil siin Eestis kogu Brahmsi klaverit kaasav instrumentaalne kammerlooming. Olles (enda sõnutsi) loominguliselt ahne, ei ole selle kontserdisarja teostumine mitte Joametsa viimane muusikaline unistus. Mõtteis mõlgub veel Schubert oma mitmete suurte sonaatidega, mis on talle tasapisi järjest olulisemaks muutunud ja ootavad seda õiget tulemise hetke. Olen kindel, et inimene, kes armastab muusikat sellise pühendumusega nagu Tanel, elab oma unistused teoks ka siis kui peab vastuvoolu ujuma ja me saame edaspidigi nautida tema omanäolisi kirglikke esitusi.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload