_page-0001.jpg)
Lotovõiduks on tarvis, et suures kausis möllavast pallimerest hüppaksid õigel hetkel välja õige numbriga pallikesed. Ehk teisisõnu, lotovõit on õige numbrikombinatsiooni juhuslik kokkulangemine. Muusikaelus on see metafoor muidugi üsna kitsas. Juhuslikkuse asemel on siin palju sihipärast planeerimist. Stiihia asemel on kord. Aga ometi võib ka kontserdielus mõnel õnnelikul hetkel saada kokku terve hulk rohkem või vähem ette ennustatavaid tegureid ja võidukombinatsiooni väljatõmbamises on tunda nii hea õnne kui ka tõsise töö elemente.
Tallinna Filharmoonia näikse lõpututest võimalikest kombinatsioonidest olevat just peavõidu välja võlunud. Hooaeg algas igatahes võidumaiguliselt: esiteks 3. oktoobril noore Itaalia pianisti – mitte enam tõusva, vaid kahtlemata juba tõusnud tähe Alberto Ferro sooloõhtuga ja seejärel 4. oktoobril Tallinna Kammerorkestri avakontserdiga, kus solistidena astusid üles tšellist Leho Karin ning taas kord Alberto Ferro.
Sooloõhtu “Beethoven. Ferro. Steinway” tõi kokku Beethoveni ja pianisti, mis on seda paljutähenduslikum, et veidi rohkem kui aastapäevad tagasi sai Ferro Bonni rahvusvahelisel Beethoveni konkursil nii esikoha kui ka publikupreemia. Selle konkursi kaja oli kuulda ka Mustpeade majas, kui Ferro esitas Beethoveni sonaadi nr 17 d-moll “Torm”, demonstreerides, miks ta sel konkursil nii publiku kui ka žürii südame võitis. Akna taga krabistav sügisvihm – veel üks juhuslik pallike lotomängus – lisas Beethoveni muusikale omajagu dramaatikat ja süvendas veelgi tugeva seesmise veendumuse ja rahuga esitatud sonaadi mõju. Teiseks tõusis sellest sooloõhtust esile Prokofjevi klaverisonaat nr 6 A-duur, mille jõuline esitus jättis väga sügava mulje. Pidin kontserdi jooksul mitu korda kavast Ferro sünniaastat kontrollima, sest interpreedi küpsus ja muusika esitamise tundlikkus oleks lasknud tema vanuseks pakkuda palju rohkem kui vaid 22 eluaastat. Loodetavasti on tal ees pikk ja väärikas karjäär, mis teda uuesti Eestissegi toob. Ainsaks nõrgaks küljeks sellel kontserdil oli Mustpeade maja valge saali akustika, mis ei ole klaveri soolokontserdi jaoks kõige parem. Endiselt on selles saalis nii tugev kaja, et raskendab hetkiti kuulamist ning teeb sellega pianistile tõsise karuteene. Näib, et päris täiuslikku numbrikombinatsiooni kontserdimaailmas siiski ei ole.
Järgmisel õhtul samas saalis üles astunud Tallinna Kammerorkester jätkas võidulainel, seda enam, et orkestri vastu on see saal tunduvalt armulikum kui sooloklaveri vastu. TKO jättis mulle oma eelmisel, juubelihõngulisel hooajal erakordselt sügava mulje. Ikka ja jälle leidsin end imetlemast nende peent tundlikkust ja seda tabamata imet, mis mitte küll alati, ent siiski aeg-ajalt dirigendi ning orkestrantide vahel väga erilise ja intiimse sünergia tekitas. Mainimata ei saa jätta ka nende suurepärast solistide valikut, mis on jällegi üks oluline pall peavõidu vormistamisel. Koos Ferroga ning Risto Joosti taktikepi all tuli esitusele Mendelssohni klaverikontsert nr 1 g-moll, mille tempo pani mind ärevusest hinge kinni hoidma – kas pianist mängib välja või ei? Mängis. Ja mitte ainult. Mängis säravalt ja üleolekuga, mis asetas ta minu jaoks samale pulgale palju kogenumate kontsertpianistidega.
Lisaks Beethoveni sümfooniale nr 1 C-duur ja Mendelssohni keelpillisümfooniale kõlas kontserdil ka Helena Tulve uus teos “Tundmatuis vetes” tšellole ja kammerorkestrile. Vaid paar päeva enne esiettekannet hinnati nii helilooja kui ka solist Leho Karin, kellele teos oli pühendatud, 2018. aasta kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali muusikapreemiate vääriliseks. Nii oli sellel kontserdil tunda tähistamise hõngu ja siirast rõõmu saavutatust, nii asjaosaliste endi kui ka publiku poolt. “Tundmatuis vetes” tõi vaimusilma ette rahutu mere, kaugete kajakate kisa ja vaikse vihmasabina. Muusikas oli rahutust ja sisemist pingestatust, keerulisi emotsioone ja otsinguid, kuid teose lõpplahendus kinnitas ometi – ka kõige keerulisemate otsingute ja näilise rahutuse keskel on rahu leidmine siiski võimalik. Leho Karini veenev esitus pani kuulajagi rahu otsima ja tõsiselt enda sisse vaatama. Millised on selle teose loomise impulsid ja emotsioonid, teab loomulikult vaid helilooja ise, kuid kuulajana näis, et “Tundmatuis vetes” on sündinud eksistentsiaalsete otsingute tõukel. Selliseid teoseid, mis mõtted ja pilgu sissepoole suunavad, on meile kõigile tarvis.
Milliseks kujuneb TKO edasine tee ja edasised võidud, kui orkestri juurest kuuldavasti lahkub senine kunstiline juht ja peadirigent Risto Joost, näitab tulevik. Loodetavasti hüppavad ka keerulisematel ja mõnevõrra ebastabiilsematel aegadel kausist jätkuvalt õiged pallid välja. Sest TKO võidulainelt oleks väga nukker lahkuda.