Kolm korda Petrof ehk Kas eelistada tšehhimaist?

Ilmselt ütleb enamikule inimestele kooslus “tšehhi õlu” palju rohkem kui “tšehhi klaver”. Kuid interpreedi suhe oma pilliga on samuti väga intiimne – nii nagu toit ja jook saavad meie organismi osaks, nii “sulandub” muusik oma instrumendiga üheks, seda nii igapäevases harjutusprotsessis kui ka kontserdil publiku ees. Hea pill on muusiku jaoks väga oluline, sellest võib saada suurepärane partner ja inspiratsiooniallikas või siis väsitav vastasmängija. Viimase nelja aasta jooksul on Eestisse jõudnud kümme uut Petrofi kontsertklaverit: uued pillid on saanud Keila, Nõmme, Saku, Saue, Viljandi, Tartu ja Märjamaa muusikakoolid ning Tallinna muusikakeskkool. Väiksemates muusikakoolides täidavad need pillid esindusklaveri funktsiooni, asudes saalis, kus toimuvad kõige tähtsamad üritused, kontserdid ja eksamid. Ei hakka igaks juhuks spekuleerima, mis on tinginud nende muusikakoolide valikud, sest kirgi lõkkele puhuda on meie väikeses Eestis liigagi lihtne. Vastanduses Petrof versus Estonia on kõige rohkem mainitud paremat hinna-kvaliteedi suhet. Kas see on ainus põhjus ja kas olukord oleks teine, kui Estonia klaverid oleksid soodsama hinnaga?

Petrofi klaverivabriku muuseum. FOTO RAIVO SERSANT

Petrof Märjamaa muusikakooli

“Teil Eestis ju oma klaverivabrik. Miks tulite Tšehhi klaverit ostma?” naersid “PetrofFestil” osalenud pianistid ühes vestlusringis, kui rääkisime, et tulime Eesti muusikakoolile uut pilli valima. Küsimus oli retooriline. Meie uued tuttavad, kes resideeruvad Mehhikos, USA-s ja Venemaal, kiitsid kõik Petrofi stabiilsust, selle ühtlast taset. “Ma proovisin ükskord järjest kümmet Petrofi klaverit ning nad kõik olid ühtlase kvaliteediga,” kiitis meie uus Ameerika sõber. “Jah, Estonia klaverite kohta ma seda veel kahjuks öelda ei saa,” mainis Novosibirskis tegutsev pianist, “ehkki nende tase on viimasel ajal tõusnud.”

Koos pianist Ralf Taaliga oli meil suur rõõm valida uus klaver Märjamaa muusika- ja kunstikoolile. IS Music Team eesotsas Raivo Sersantiga annab uue klaveri ostu korral kahele pianistile võimaluse sõita Tšehhimaale Hradec Králové linna Petrofi tehasesse. Tasutakse nii sõit, öömaja kui söök ning korraldatakse ekskursioon vabrikus ja Petrofi muuseumis.

Meile anti valida kolme pilli vahel ning need kõik olid väga head. Eelistasime klaverit, mille kõla meid kohe inspireeris ning mis loodetavasti ärgitab tulevikus lapsi suurele loomingulisele eneseväljendusele. Meie soovi kohaselt muudeti ülemist registrit säravamaks, selleks kutsuti kohale spetsialist ametinimetusega voicer, kelle ülesandeks on peentöö vahetult enne klaveri üleandmist. Pärast poolteist tundi kestnud viimistlust kõlasid Lepo Sumera kõrgetesse registritesse sööstvad passaažid tema “Palas aastast 1981” erakordselt haaravalt.

Petrofi klaverivabriku salong. FOTO RAIVO SERSANT

Selle aastatuhande algul loodud uued tiibklaveri mudelid on kõik “tuulest viidud” – nende nimed on suuruse järjekorras pikimast alustades “Mistral”, “Monsoon”, “Pasat”, “Storm”, “Breeze” ja “Bora”. Kui on tiib (ja kontsertklaveril see kahtlemata on!), siis on ka tuul omal kohal! “Mistrali” võite leida Keila muusikakoolist, “Monsooni” ja “Pasati” vasavalt Nõmme ja Saku muusikakoolist ning ülejäänud koolid on valinud endale “Stormi” mudeli. Loomulikult valmistab Petrof ka pianiinosid, tegelikult moodustabki see nende tegevuse põhiosa, kuid see oleks juba omaette jutt ja leiab aset võibolla kunagi hiljem. Kuid just Petrofi pianiinod tekitavad ilmselt inimestes äratundmishetki, paljud klaverimänguhuvilised on lapsepõlves kindlasti nendel mänginud.

Petrofi vabrik ja muuseum

Ekskursioon Petrofi vabrikus näitas klaveri valmistamist päris algusest kuni lõppviimistluseni. Saime teada, et kui pianiino valmib umbes kuue kuuga, siis kontsertklaveri jaoks kulub ligi aasta – see on pikk ja põhjalik protsess, millest enamus tehakse käsitsi. Nägin sära ja entusiasmi tehase töötajates ning vaimustust ja pühendumust meile ekskursiooni teinud noormehe silmades, need märgid kõnelevad rohkem kui mistahes kaunis ja oskuslikult kirja pandud kiidulaul toote reklaamtekstis.

Petrofi vabrik on perefirma – selle asutas 1864. aastal Antonín Petrof ning praegu juhib tehast juba selle suguvõsa viies generatsioon Zuzana Petrofová isikus. Perekondlikud sidemed on tähtsad ka vabriku töötajate hulgas, paljud on pärit ühest perekonnast või suguvõsast. Petrof on suurim klaverivabrik Euroopas ning nende peamine turg on Aasia. Vaid Hiinast tellitud klaveritele on filiaal Aasias, muidu valmistatakse kõik klaverid Hradec Královés, Prahast 100 km kaugusel olevas linnas, mis oli ka Antonín Petrofi sünni- ja elukoht.

Minu jaoks on klaveri puhul kõige olulisemad tema kõlaomadused ning selles suhtes oli lähem kokkupuude Petrofi klaveritega meeldiv üllatus. Nii kolm “Stormi” mudelit, mis olid pandud valikuks Märjamaa koolile, kontserdisaalis olev “Mistral” kui ka muuseumis olevad uuemad ja vanemad instrumendid, mida proovida sain, olid tundliku, “ümara” ja kauni tooniga, mis sobib hästi just romantilise muusika esitamiseks.

Petrofi muuseum on tegutsenud napilt viis aastat ning annab haarava ülevaate Tšehhi klaveri ajaloost. Jällegi ei saa alahinnata meile ekskursiooni teinud noormehe positiivsust ja entusiasmi – muu hulgas rääkis ta, et vaimustus oma töö vastu suunas teda klaveriõpingute juurde, mida ta oli just alustanud, kuigi vanust oli tal juba üle 20 eluaasta.

“PetrofFest”

Selle aasta augustis toimus Hradec Královés I rahvusvaheline kammermuusikafestival “PetrofFest”. Üritus toimus väga uues, eelmise aasta novembris valminud kontserdisaalis nimega Petrof Gallery. Sündmuse algatajad ja eestvedajad on pianistidest abielupaar Vlada Vassilieva ja Antatoly Zatin, kes moodustavad muusikalise koosluse Duo Petrof ning on klaveriansamblis koos mänginud juba üle kümne aasta. Festival kestis kaks nädalat, selle raames toimusid ka meistriklassid erinevate instrumentide mängijatele ning samuti rahvusvaheline kammermuusikakonkurss. Duo Petrof tutvustab ja propageerib aktiivselt Petrofi klavereid, muu hulgas toimus selle aasta märtsis Méxicos Petrofi-nimeline rahvusvaheline klaverikonkurss, mida plaanitakse hakata korraldama igal teisel aastal. Selle klaverikonkursi võitja astus soolokavaga üles ka suvefestivalil. Ralf Taalil oli võimalus anda festivalil kontsert külalisesinejana ning ta esitas Chopini, Sumera ja Liszti muusikat. Juhuslikult või saatuse tahtel leidis see aset Antonín Petrofi sünniaastapäeval 15. augustil.

Petrof Gallery’s on mängimiseks klaverivabriku suurim mudel “Mistral”. Sama mudel on ka Keila muusikakoolis. 2017. aasta mais demonstreeris Keila pilli võimalusi vast loodud Eesti pianistide liidu galaõhtul 13 eesti klaverikunstnikku. Tollal ei pälvinud see klaver just palju kiidusõnu, kuid ei saa unustada, et tegu polnud enam verivärske pilliga, klaveriesitlusest oli juba aega möödunud ning instrumendil omajagu mängitud. Klaveri tehniliste kvaliteetide ja mänguomaduste juures on väga tähtis osa hooldusel ning kes ja kui palju seda Eestis oskab, on omaette küsimus. Samas on ka väga tähtis klaveri sobivus ruumi – Petrofi suurim mudel ei kanna ilmaasjata nime “Mistral”. Mistraal ehk tugev ja külm loodetuul annab otsese vihje, mida pillilt oodata võib, oma sügavate bassinootide ja suure kõlajõuga sobib ta eelkõige kontsertklaveriks suurde ruumi, kus helide kandvus ja kuuldavus vähemalt sama tähtsad kui kõla rikkus. Väiksematesse ruumidesse ja detailikesksemaks salvestustööks on sobivamad väiksemad mudelid, seetõttu on ilmselt õnnestunuim ost siiamaani Nõmme muusikakooli valitud “Monsoon”.

*

See, et Eesti muusikakoolides ja kontserdipaikades võidutsevad välismaised klaverid, pole midagi haruldast. Sarnane lugu on ka Tšehhis – meile ekskursiooni teinud vabriku töötaja nentis, et riigi eelistus määrab kõik ning vähemal või rohkemal määral on tihti asi rahas. Kui Petrofid leiavad koha enamasti Aasias, siis Estonia klaverid lähevad peamiselt Ameerika mandrile. Ja ometi oleks midagi väga ilusat ning kahtlemata ka patriootilist selles, kui klaverit mängides saaksid pianistid lugeda klaverikaanelt oma kodumaa nime. Kui palju on klaverifirmasid, millel on nende päritolumaaga sama nimi? Aga elul on omad seadused.

Ma usun armastusega tehtud asjadesse ning seda nägin ma Hradec Královés väga palju. Kui inimestes on vaimustust, pühendumist ja positiivsust, saab see ka eduga kroonitud. Ja kui suur tähtsus on veel tänapäeva globaliseerunud maailmas erinevatel riikidel ja rahvustel? Niisiis, kas eelistada tšehhimaist?