_page-0001.jpg)
Avangardistihingega kitarrist Jaak Sooäär on eelmise aasta alul salvestatud trioalbumile valinud seekord pigem hingepaitava üldkontseptsiooni, juhindudes klassiku tsitaadist: “Piisab ilusasti mängitud noodist”. Põhitonaalsuselt ballaadilikku albumit võib kimbutada ühetaolisuse oht, kuid siin võetakse appi mitmekesisus. Kaks J. S. Bachi töötlust mõjuvad jazztrio kontekstis vägagi loomulikult, selle suunaga võiks edasi töötada, otsida uusi tõlgendusvõimalusi. Kaalukas materjal, mis on Sooääre huvide ja tegemiste laias spektris ammu esil, on etno, muusikalise tõe otsimine etno minimalismi kaudu. See võinuks jääda magedavõitu ja liialt letargiliseks, kui puudunuks tarkus kaasata värsket verd, sedakorda Kaukaasiast. Eesti armeenlase Ara Yaralyani kodumaa traditsionaalid, rahvuslike mõjutustega autoripalad ja mitmekülgne kontrabassivirtuositeet (sealhulgas rahvapillitämbrit imiteeriv poognakaar) elavdavad “ilusaid noote” vajaliku erksuse ja intensiivsusega. Kuigi muusika energianivoo on võrdlemisi tagasihoidlik, joonistub tänu mõõdetud energiasüstidele küllaldase amplituudiga arengukaar. Pinge hoidmisele mõjub soodsalt paljude palade üsna ootamatu, justkui katkestav lõpetamine. See võte väldib liigset kordamist ja peegeldab adekvaatselt tänapäevast katkendlikumat muusika kuulamise harjumust ja kiirenenud ajataju. Kogenud soome trummar annab oma isikupäraste rütmivärvide vaheldamisega pinge hoidmisel ja muusika sidumisel olulise panuse.
Oma läbipaistvuses ja kaldumises minimalismi esteetika poole kujutab plaat endast küllalt ECM-ilikku ja kindlasti ka eestilikku kolmveerandtundi. Mitmekesise pagasiga muusikutel on, mida öelda ja kogemust-oskust seda reljeefselt vormistada.