Mis jäi meelde kolmelt “Pärdi päevade” õhtult

"Minus vaidlevad kaks häält, ja mõlemad on võõrad”. Ilmselt selliste vastuoluliste tunnete küüsis lahkusid nii mõnedki kuulajad Niguliste kirikust, kus 9. septembri hilisõhtul mängiti Pärdi päevade raames kava “Creating Gods”. Hoian käes bukletti ja ammutan üha infot tekstide, muusika ning meie muusikute tegevuse kohta. Saan toreda tõdemuse, kui sõnaosavad on noored tegijad muusikast rääkides ja kirjutades. Imetlen etenduse autori ja looja Mingo Rajandi teksti kontserdi ideelistest taotlustest. “Creating Gods” on oma olemuselt luuleõhtu originaalmuusika saatel valgusmängude ja pantomiimidega. Etenduses osalesid autor Mingo Rajandi kontrabassil, kandlel ja elektroonikal; õhtut kandis kõige paremas tähenduses luulet lugev iiri näitleja Paul Curley, klarnetil ja elektroonikal esines teine iirlane Seán Mac Erlaine ning löökpillidel Ahto Abner. Lugu oli üles ehitatud Portugali poeedi Fernando Pessoa (1888–1935) luulele. Pessoa on Eestis Ain Kaalepi ja Tõnu Õnnepalu tõlgete kaudu juba tuntud, nagu ka tema ebatavaline võte kasutada oma mõtete väljaütlejatena  justkui teisi isikuid, heteronüüme. Pessoal olevat neid lausa 80 ringis! Kõlas tekst Pessoa/Alberto Caeiro tsüklist “Karjade kaitsja”, kus naiivse maailmatunnetuse ja Jumala-mõistmisega noor poiss räägib siiralt maailmast, kus kõik, mis on, see lihtsalt on. Oma usulis-müstilise hingusega oli see väga sobiv materjal Pärdi päevade kontekstis. Endaga pisut pahuksis olles tõden, et esitajad olid ju väga head, näitleja luule lugejana klass omaette, õhustik Nigulistes sobiv muusika ja luule nautimiseks. Miks siis jumalad ikkagi ei tulnud? Väga proosalistel põhjustel. Nigulistes valitses hämarus. Ei näinud lugeda täiuslikku kavalehte ega saanud luule tõlget vaadata. Ent teksti mõistmine on selles loos suure tähtsusega. Ka parimad taotlused pantomiimistseenides ja valguse-varjude kütkestavas mängus kippusid ilma selleta jääma mõttetult dekoratiivseks, millest oli äärmiselt kahju! Ideed olid ju kaunid ja esitused püüdlikud. Oli aga veel üks aga. Õhtu ülesehitus kui kompositsioon vajus laiali. Muusikalisi ideid tulvab pähe ja mitme pilli oskus tõukaks justkui veel ja veel midagi ütlema. Paraku eht-eestilikult aeglases tempos ja ka naiivsuse kriitilise piiri lähedal. Mõni kriitilisema kõrvaga kõrvalseisja või läbikuulaja (näiteks Kaljuste ise) oleks võinud väikesi vormitõdesid noortele südamele panna ja etendus oleks täiusele palju lähemale jõudnud.

 

Etendus "Creating Gods". FOTO SIIM VAHER

 

Kõige stiilipuhtama mulje kolmest kontserdist jättis “L’Abbe Agathon” Jaani kirikus 10. septembril. Juhatas Jaan-Eik Tulve, esitajad olid Vox Clamantis, Estonian Cello Ensemble, organist Ene Salumäe ning solistid Liisi Promet, Mikk Dede, Valter Soosalu ja Taniel Kirikal. Kõlanud 14 helitöö kohta oli bukletis Tõnu Kaljuste lühike repliik: Arvo Pärdi vähem mängitud helitööd. Päris nii see muidugi polnud, aga väga värsketena kõlasid nad sel õhtul küll, eriti lood helilooja varasematest loomeaastatest, nagu näiteks “Musica syllabica”. Selle kontserdi mõjuväljas tundus kõik nagu üksainus suur palve ja pühendumus, mille loomisel mängis suurimat rolli dirigendi isiksus ja tarkus. Tema Pärdi-tunnetus oli nii lihtne, pingevaba, iseenesest liikuv, et ma tahes-tahtmata tajusin sõna endastmõistetavat saamist muusikaks. Eriti haaras kaasa esimeste teoste, “Alleluia-Tropuse” ja “Kleine Litanei” klassikaline puhtus ja ilu. Jaan-Eik Tulve kool ja gregoriaani laulu peal “suureks saamine” on andnud talle võtme Pärdi delikaatsete, näiliselt lihtsate muusikateoste esitamiseks. Ta dirigendikäekiri on väliselt napp ja ökonoomne. Olen Tulvele tänulik ka kava targa kokkupaneku eest. Ta ei karda lahutada tsükliliste teoste osi, sobitades neid täiuslikult uute naaberteostega. Hästi haakus vokaaliga tšellode pehme kõla. Kava kulminatsiooniks oli kontserdi nimiteos: väike dramaatiline jutustus Isa Agathoni linnaskäigust, kuhu kaasa võetud haige mees osutub lõpuks ingliks ja kogu teekond kujuneb pühamehe sisemiste väärtuste hindamiseks. Muusikas on see jutustus edasi antud pingelise arenduse ja kauni eht-pärdiliku kulminatsiooniga. Harva on õhtuid, kus kuulajaid ühendab sulnis rahu ja muusikast saadav elurõõm.

 

Ootuspäraselt kulmineerusid “Pärdi päevade” sündmused sünnipäevakontserdiga 11. septembril Jaani kirikus. Helilooja võttis koos abikaasa Noraga juba tükk aega enne kontserdi algust vastu õnnesoove lähematelt ja kaugematelt sõpradelt. Väärikad päevad said lõppakordi suure muusikaga, kus Pärt kõrvutus Bachiga. Teoseid esitasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel ning solistid Maria Valdmaa, Maarja Helstein ja Olari Viikholm. Ei tekkinud küsimust, kas Bach ja Pärt omavahel sobivad, kas nad täiendavad teineteist, kas ehk konkureerivad. Bachi kantaat “Murra oma leiba näljasele” jäi sisseelamist-mängimist vajava nõudliku teosena kooride ja vokalistide osas pisut hapraks ja kuidagi mõningal määral ebakindlust sisendavaks. Pärdi “Berliner Messe”, “Für Lennart in memoriam”, palve “Kanon pokajanenist” ja lisapalana “Vater unser” tundusid palju kindlamalt kätte õpitud. Vapustas “Für Lennart in memoriam” keelpilliorkestrile. See teos pigistab hingetuks, siia oleks kätketud justkui terve põlvkonna hingevalu ja siin on nii palju ilu. Võib tajuda justkui Meri vaimsuse kohalolekut. Just siin, selles loos oli midagi sama igavikulist kui Bachis.



 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload