Kui avakontsert oleks soovikontsert

ERSO Neeme Järvi juhatusel. 5. septembril kavas Sibeliuse “Romanss” C-duur, “Stseen kurgedega” muusikast draamale “Surm”, Haydni tšellokontsert nr 2 D-duur (solist Theodor Sink) ja Sibeliuse sümfoonia nr 4. 12. septembril kavas Mihkel Lüdigi “Avamäng-fantaasia” nr 1, Beethoveni sümfoonia nr 8, Rahmaninovi klaverikontsert nr 4 (solist Age Juurikas) ja Gija Kantšeli “Väike daneliaad”.

Sergei Prokofjev olevat tunnistanud, et Sergei Rahmaninovi muusika pole talle kuigivõrd meele järele. Selles pole iseenesest midagi imestamisväärset, sest pea kaks aastakümmet, mis kahe Sergei sünnidaatumeid eraldab, on esteetiliste erimeelsuste tekkeks piisavalt pikk aeg. Ometi tundub, et selle antipaatia lahkamisel jõudis tõele kõige lähemale pianist Svjatoslav Richter, kes tundis mõlema loomingut kõigist paremini: Prokofjevile valmistanud Rahmaninovi muusika tuska seetõttu, et oma klaveriteostes oli ta Rahmaninovist mõjutatud rohkem kui oleks soovinud tunnistada. Rahmaninovi 4. klaverikontserdis on momente, mida on kiusatus kirjeldada kui “prokofjevlikke”, ehkki Richteri tõdemust arvesse võttes oleks ehk tõesemgi läheneda probleemile teisest küljest ja pidada hoopiski Prokofjevi klaveristiili rahmaninovlikuks.

Olgu vaatepunkt milline tahes – kõige tähtsam on see, et Rahmaninovi 4. klaverikontserti on mõningatel, küll väga harvadel puhkudel võimalus Estonia kontserdisaalis kuulda, viimati Age Juurika soleerimisel 12. septembril. Kui 2. või 3. klaverikontserti on Tallinnas mõnel aastal esitatud isegi kolm korda, siis 4. klaverikontserdi puhul ülemängimise ohtu ilmselgelt ei ole. Seda teost tundev kontserdikülastaja võib end pidada isegi väikest viisi Rahmaninovi spetsialistiks. Age Juurika pianistlik ampluaa on lai ja avastusterohke: sageli on ta üles astunud kõige uuema muusika ettekannetel, tema hiljutine sooloalbum “The Soul of Fire” kinnitab hingesugulust hispaanialiku tulisusega, niisamuti meenub paari aasta tagune soleerimine Anton Rubinsteini 4. klaverikontserdis, mis Rahmaninovi neljandaga võrreldes on loomulikult veel palju varjulisem repertuaar. Tema mängus on nii analüütilist täpsust, passaažikergust kui ka palangut, mis kombineerituna töötavad Rahmaninovi muusikas ootuspäraselt hästi.

Kui mõelda tagasi ERSO ja Neeme Järvi hooaja kahele esimesele kontserdile, siis kangastuvad pigem üksiknumbrid kui tervikpilt. Kuigi möödunud hooaegade temaatiliste kavadega on kaasnenud omad küsitavused, võib pidada püüdlust mõtteühtsuse poole – isegi kui see kokkuvõttes nurjub – pigem eeliseks kui puuduseks. Midagi eriskummalist ei ole kas või selles, kui koostada kava ainult ühe helilooja loomingust: näiteks Rahmaninovi puhul poleks see sugugi mõeldamatu, sest teatavasti pärineb temalt ka lühemaid orkestriteoseid, millega saaks kava esimese poole hõlpsasti sisustada. Beethoveni 8. sümfoonia, olgugi ladusalt ette kantud, on ERSO mängustiili juures siiski pigem sidepartii kui pea- või kõrvalteema. Viimase paari aastakümne jooksul on Beethoveni muusika interpretatsioonis aset leidnud olulised arengud, millest annavad tunnistust näiteks David Zinmani ja Paavo Järvi juhatamisel salvestatud plaadid. Nende arengute läbiseedimine seisab ERSO-l veel paljuski ees.

5. septembril mängitud hooaja avakontserdil olid mõneti eripärases paarisrakendis Sibelius ja Haydn. Sibeliuse 4. sümfoonia ettekanne on seda oodatum, et mõni aasta tagasi, kui kontserdihooaeg möödus “Sibelius 150” tähe all, mängiti Tallinnas mitme orkestri peale kokku kõik ülejäänud Sibeliuse sümfooniad, ent neljas jäi unarusse. Ometi on Sibelius Neeme Järvi üks spetsialiteete. Orkestri tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink kindlasti ei kuulu nende hulka, kes eelistavad Haydni muusika kuivikuks kurnata: tema mängus pulbitseb julgelt ja rikkalikult XIX sajandi sentiment, mis saalis valla pääsenud reaktsiooni järgi otsustades puudutas paljude lüürikalembeseid hingekeeli. Kui saanuks valida, siis oleksin eelistanud Haydni D-duur kontserdi asemel siiski midagi muud, näiteks Dvořáki tšellokontserti: selles muusikas resoneerib Singi tundelaad ehk veelgi paremini ja üleminek teises pooles kõlanud Sibeliuse 4. sümfooniale, kogu sümfoonilise literatuuri ühele tumedatoonilisemale teosele, olnuks laugemalt sillutatud. Õnneks on see kõik vaid tagantjärele tarkus ja oletus – just nimelt õnneks, sest kui hakata igaühe suva järgi soovikontserte korraldama, siis kuhu küll lõpuks välja jõuaksime ...