Fenomen nimega Currentzis ehk Tagasi lapsepõlve

 “Noh ütle, kes sa oled siis?” “Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.” Need read on tuttavad kõigile, kes on lugenud Goethe “Fausti”. Või kes on lugenud “Meister ja Margaritat”, sest just selle tsitaadiga alustab Bulgakov oma surematut meistriteost. Heaks või halvaks sildistamine on libe tee. Kas inimene, kes pole ise maailma loonud, üldse saab ja võib seda teha? Ning kas pole tõetera ka selles paradoksis, mis kirja pandud eesti geniaalse luuletaja poolt, et “võibolla pahad on hoopis head”? Kui mõtlen Teodor Currentzisele, siis on duaalsuse karisid raske vältida, sest radikaalse käitumise ja teravate väljaütlemistega dirigent ise lausa provotseerib seda. Keeruline on kogu teda ümbritseva meediamüra taga näha Currentzist kui kunstnikku ning lisaks eelpool mainitud kirjandusteostele tekivad assotsiatsioonid Dorian Gray ja Peeter Paaniga. Parim kriitik nimega “aeg” annab kunagi vastuse, missugune on tema tegevuse tähtsus väljaspool oma ajastut. Alljärgnevalt jagan muljeid, mis on kogunenud viimase pooleteise aasta jooksul, kui olen kuulanud-vaadanud tema kontserte ja salvestusi.

 

Kõige tähtsam on silmale nähtamatu

 

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et olen eluaeg olnud võlutud sümfooniaorkestrist ja dirigentidest. Juba 13-14-aastasena istusin kontserdisaalides, jälgides orkestriproove, dirigendi tööd oma muusikutega. Kuidas sünnib hea sümfooniakontsert, milline on dirigendi osa selles – need küsimused on mind alati paelunud. Seetõttu pole midagi erakordset selles, et umbes poolteist aastat tagasi vaimustusin Kreekas sündinud, kuid juba veerand sajandit Venemaal elanud ja tegutsenud Teodor Currentzisest. Kummaline on aga, et selline inimene paigutus mu seniste lemmikute Carlos Kleiberi, Claudio Abbado ja Leonard Bernsteini kõrvale. Kes on näinud kõiki neid muusikuid dirigeerimas, mõistab mu hämmeldust.

 

Kunagi juurdlesin pikalt, kuidas sünnivad Abbado maagilised kontserdid. Proovides rääkis ta vähe, need olid pigem tavalised kui erilised ning dirigent ise kõike muud kui ennast eksponeeriv. Pigem isegi häbelik. Daniel Harding, kes oli 20-aastasena(!) Abbado assistent Berliini filharmoonikute juures, on rääkinud, et Abbodo eksperimenteeris sellega, kui kaugele võib minna “kontrolli kaotamises”. Sekkudes nii vähe kui võimalik orkestri musitseerimisse, oli ta ilmselt üks “demokraatlikumaid” dirigente muusikaajaloos. Mind on see asjaolu lummanud ja kütkestanud. Currentzis seevastu püüab kontrollida peaaegu kõike, seda on näha tema kontsertidel ja seda räägivad ka tema muusikud. Aga kuhu jääb siis usaldus?

                                                                                                                                                                                                              Carlos Kleiberit peavad paljud parimaks dirigendiks, kes kunagi tegutsenud, tema dirigeerimistehnikat jälgida on nauding omaette. Kui kõnekad ja täpsed on tema liigutused, kui ilmekas ta nägu ja eriti silmad, kui aristokraatlik tema olek! Olla täielikult muusikas ja oma muusikutega kontaktis ning samas ometi teatud distantsilt toimuvat vaadelda ja koordineerida – Kleiber on ja jääb mulle selles etaloniks. Kuidas haakub sellega Currentzise metsik vehkimine orkestri ees, mille puhul ei suuda mõista, kas tegemist on show’ga või on maestro transis? Olen näinud, kuidas ta kontsertidel viiulipulte ümber ajab ning kuidas tema rusikas möödub imelähedalt kontsertmeistri näost. Dirigeerimisstiilis, milles on elemente, mille kohta meie kadunud maestro Matsov kasutas märksõna “tuuleveskid”, on üpris raske legendaarse dirigeerimisprofessori Ilja Mussini õpilast ära tunda.

 

Kui te nüüd arvate, et minu vaimustuse põhjustas dirigendi välimus, siis pean täpsustama, et lummus tekkis puhtalt tema CD-salvestuse kuulamise põhjal. Julgen väita, et ma ei arvaks Currentzisest teistmoodi, kui ta oleks umbes 80-aastane kõige inetum vanahärra, kellega mul on olnud võimalust kohtuda. Samuti ei saa ma kaasa rääkida väidetavalt temast kiirguva magnetismi ja hüpnotiseerivate silmade teemal. Minul säärased kogemused puuduvad – pigem meenutab ta mulle miraaži või hologrammi kui lihast ja verest, tugeva energiaväljaga inimest.

 

Nooruslik rockdirigent

 

Mul on üks muusikust sõber, kelle läbinägelikkust olen alati imetlenud. Palusin, et ta kuulaks mõnda Currentzise audiosalvestust ja ütleks oma arvamuse. Tema otsus oli lühike ja halastamatu: “Selline esitus paneb vere keema. Peamine, millele ta panustab, on seksuaalsus. Seda saavutab ta eelkõige täpse rütmi, kiirete tempode ja range meetrumiga.”. Naisesüdamele, kes meelsasti kõiksugustele nähtustele kuldse kuu selga mõtleks, oli see alguses raske seedida, kuid loomulikult on selles palju tõtt, et mitte öelda rohkem. Currentzise kirge pulsi ja meetrumi vastu näeb tema taktilöömisest, jalgade trampimisest, ka suurtes orkestriproovides on tal kaasatud metronoom. Kirg, puhangud ning energia, energia ja veelkord energia. Ka toores, kontrollimatu. Aga kuhu jääb siis armastus?

 

Currentzise maailm on väga-väga nooruslik, koos kõige sellega kaasnevaga. Seal on energiat, julgust, jõudu, kompromissitust, idealismi, kirge, aga ka ebaküpsust, must-valget suhtumist, iseteadvust, kärsitust, kiirustamist. Ta ise näeb oma vanusest oluliselt noorem välja ning seda rõhutab ka tema riietumisstiil, näiteks kontserdil võib teda reeglina näha liibuvate teksaste, disainersärgi ning punaste paeltega matkasaabastega. Noor on ka tema orkester, Permis tegutsev MusicAeterna, mille ta asutas 2004. aastal ning kus mängivad enamasti noored või vähemalt nooruslikud muusikud. Viimast eeldab ka fakt, et MusicAeterna mängib alati püsti seistes, ka Mahleri tunniajaseid sümfooniaid. See nähtus toob kohe silme ette barokkorkestrid ning Currentzist arvustades peakski pilgu pöörama pigem vanamuusikameistrite poole, sest MusicAeterna on ajastu pillidel mängiv orkester, ehkki tema repertuaar laieneb kaasaega välja. Õigupoolest ei paku Currentzise stiil ju midagi enneolematut: kõik, kes on tuttavad näiteks Gardineri, Harnoncourti või Norringtoni suurepäraste interpretatsioonidega, ei ehmu ilmselt kiirete tempode ja teravate aktsentide peale, “hakitud” fraasides ja keelpillide vibrato puudumises pole midagi revolutsioonilist. Ka eelpool mainitud maestrod on laiendanud oma repertuaari kõrgromantiliste teosteni ja ma usun, et pole ainus, kes on vaimustuses näiteks Gardineri, Anne Sophie von Otteri ja Põhja-Saksa Raadio sümfooniaorkestri koostöös valminud Mahleri “Rückerti laulude” salvestusest.

 

Olen käinud kuulamas nelja Currentzise kontserti ning need kõik on olnud vähemal või rohkemal määral pettumused. Palun mind mitte valesti mõista – kontserdid on olnud väga kõrgel tasemel, MusicAeterna on suurepärane orkester ning need õhtud Viinis, Berliinis ja Riias on olnud ühed elamuslikumad minu elus. Lihtsalt müra, furoor ja reklaam Currentzise ümber on nii suur, et paneb lootma veel palju enamat. See võib nüüd kõlada imelikult, kuid minu jaoks on Currentzise kontsertidel liiga vähe metsikust. Tundes ennast fossiilina (ja olles selle üle uhke!) olen veendumusel, et muusika on eelkõige helikunst, st et ma kuulan kontserdil kõrvade ja südamega, selmet silmade ja ajuga. Mul pole midagi show vastu, kui see võimendab muusikat, kuid žestid ja näoilmed minu jaoks helisid ei asenda. Mida agressiivsem on Currentzis orkestri ees, seda passiivsemad tunduvad muusikud. Energia jäävuse seadus? Bernstein ja Kleiber pööravad mu hinge palju rohkem pahupidi, sest nende kirg jõuab  k õ l a s s e, helides sisalduv karakter ja emotsioon on see, mis tõeliselt hinge läheb ja jääb. Nii Kleiberi kui Abbado kontsertidel näeb, kuidas dirigent sageli minimaalse füüsilise aktiivsusega paneb orkestri kõlama kogu selle lõputus rikkuses, värvikirevuses ja tunnete skaalas. Või mõelge näiteks Mravinski peale.

 

Peegel peeglis

 

Nüüd peavad paljud mind kindlasti silmakirjalikuks. Kui mul on nii palju kriitilist öelda ühe interpreedi kohta, siis miks olen ma sõitnud teda välismaale kuulama? Miks olen ostnud kõik tema plaadid ja neid korduvalt kuulanud? Miks vaatan kõiki tema kontsertide internetiülekandeid? Miks kirjutan juba teist pikka artiklit temast? See pole loogiline. Midagi justkui ei klapi?

Esiteks pole Currentzis kindlasti alati ühesugune, pigem vastupidi. Kogu eelnev kirjeldus vastab tõele, kuid olen näinud teda ka sootuks teistsugusena. Aprillis olin Viini kontserdimajas kuulamas, kuidas ta MusicAeterna ja pianist Alexander Melnikoviga esitas Beethoveni ja Mozarti teoseid. See oli maagiline õhtu, dirigent tundus justkui inspireeritud kellestki või millestki – igatahes pole ma teda ei varem ega hiljem, ei internetis ega päriselus sellisena näinud. Sellel kontserdil oli palju tundlikkust, õrnust ja soojust. Jah, ka armastust. Sellist kõlamaailma olen kuulnud tema varasematel salvestustel, Purcelli “Dido ja Aeneases”, Mozarti “Reekviemis”, “Figaros” ja “Cosí’s”. Seda on kuulda siis, kui ta on teinud koostööd Simone Kermese ja Nicolas Bartholomée’ga. Tol kontserdil oli palju rohkem kohapeal loomist, “siin ja praegu” musitseerimist kui Currentzisel tavaliselt kombeks. See kätkeb muu hulgas ka orkestrantidele piisava varuga muusika “ette näitamist”, mitte juba kõlava muusika illustreerimist. See tähendab palju ökonoomsemat, selgemat ja kõige paremas mõttes rahulikumat dirigeerimisstiili. See hõlmab ka tugevamat vormiloogikat, selgemaid ja üksteisest eristuvaid karaktereid, rikkamat ja nüansirohkemat kõlamaailma. Ma eeldasin, et “Figaro pulma” avamäng on üks lõputu energiline tormlemine ei-tea-kuhu ei-tea-miks, kuid dirigendi valitud tempo oli pigem tavapärasest mõõdukam, fraasilõpud ära kuulatud ja mõtted omavahel loogiliselt ühendatud. See oli väga energiline ja elav esitus, kuid siiski koos parukate ja reveranssidega. Ma arvasin, et Beethoveni 7. sümfoonia finaalist tuleb üks ehtcurrentzislik stiihiline tants, kuid ka see oli tavapärasest rahulikum ja ärakuulatum – stiilne ja kvaliteetne, ent siiski värske ja särav. Mulle tuttavatest esitustest meenutas see oma ülesehituselt ning tempovalikute poolest kõige rohkem minu lemmikversiooni, mille on teinud Carlos Kleiber koos kuningliku Concertgebouw’ orkestriga. Ka Abbodo kõik versioonid nii Berliini kui ka Viini filharmoonikutega on kärsitumad.

Seda rõõmu polnud küll kauaks. Juuli lõpus kuulasin otseülekannet Londonist Royal Albert Hallist, kui Currentzis tegi koos MusicAeternaga oma “Promsi” debüüti, esitades Beethoveni 2. ja 5. sümfooniat. Teoste tempod polnud enam ülikiired, vaid juba “üle võlli”. Suurem osa orkestri energiast läks sellele, et suures tuhinas ikka “sadulas püsida” ning ikkagi kannatas päris tugevasti nii koosmänguline täpsus kui ka intonatsiooniline puhtus. Tõele au andes peab mainima, et mängutehnilist meisterlikkust olen MusicAeterna juures alati imetlenud ning ei hakka ühe kontserdi põhjal mingeid kaugeleulatuvamaid järeldusi tegema. Kindlasti vajutas nii sellele kui ka juunis Viinis kuuldud Mahleri kavale (4. sümfoonia ning valik laule “Poisi võlusarvest”) oma pitseri asjaolu, et osaleda ei saanud orkestri kontsertmeister Afanasy Chupin (kui õigesti aru sain, siis käetrauma tõttu). Chupin on palju rohkem kui lihtsalt kontsertmeister, teda võiks nimetada nii Currentzise käepikenduseks kui ka lausa teiseks dirigendiks, ta on MusicAeternas mänginud orkestri loomisest saadik. (Kardetavasti ei osalenud Chupin siis ka Sony Classicalile tehtud Beethoveni 2., 5. ja 7. sümfoonia salvestusel, mis leidis aset Viinis Londoni kontserdile järgnenud nädalal.) Hindan seda muusikut kõrgelt, tema proovides orkestrantidele tehtud märkused on väga täpsed, asjakohased ja professionaalsed.

 

 

Londoni kontsert oli niisiis külm dušš pärast Viini maagiat, põgenesin hirmunult oma nukumajja tagasi ning leidsin tõhusat lohutust maestrote Gardineri ja Norringtoni seltsis. Ning siis, kui heitunult oma haavu lakkusin, hakkas mulle viimaks ometi kohale jõudma, mis toimub.  

 

Kiirtee iseendani

 

Nii mõnestki asjast võiks veel pikemalt rääkida. Mida ma arvan Currentzise viimastest salvestustest, mis on kõige rohkem tähelepanu ja tunnustust pälvinud. Kuidas nägi välja Currentzise dirigeerimise meistriklass Viini muusikakõrgkoolis, kus ta töötas Mahleri 4. sümfooniaga. Miks ma vaimustusin sellest, kuidas kõlasid MusicAeterna, Florian Boeschi ja Anna Lucia Richteri esituses Mahleri laulud “Poisi võlusarvest” Currentzise dirigeerimisel Viini kontserdimajas. Kuidas kõlas Currentzise esituses Bruckneri 9. sümfoonia, kui ta dirigeeris jaanuaris Edela-Saksa Raadio sümfooniaorkestrit, mille peadirigendina ta järgmisest hooajast tööle asub. Mulle tundub kummatigi, et seesugusel kajastusel pole antud juhul väga suurt tähtsust, sest Currentzise puhul tundub olevat tegemist “muusikaülese muusikuga”. Paljud lugupeetud inimesed, sh tema kolleegid, räägivad tõsimeeli, et tegu on meediumi ja/või prohvetiga. Vähemalt samapalju on neid, kes tembeldavad teda šarlataniks. Fakt on see, et tema kontserdid on alati ja enamasti üsna kiiresti välja müüdud ning neid on palju, keda ta ei jäta ükskõikseks. Ta annab palju intervjuusid ning räägib meelsasti inglitest ja armastusest. On ta siiras?

 

 

Pärast seda, kui avastasin sellise artisti nagu Teodor Currentzis, on tunduvalt harvemaks jäänud minu uitamised Valede alleel. Ei saa liikuda edasi, kui ei tea, kes oled ja mida tahad. Eks kõik inimesed ole vähemal või rohkemal määral üksteisele peeglid, kuid Currentzis peegeldab eriti selgelt, jõuliselt ja valusalt. Pole oluline, kes ta ise on või milline on tema tähtsus muusikuna – Currentzis ja ta muusika näitab sulle sind ennast nii halastamatult, et on ainult kaks võimalust, kas põgeneda ummisjalu õndsasse teadmatusse tagasi või asuda enesetundmise ja -aktsepteerimise põnevale ja valusale teekonnale. Ma ei tea, kui paljudele Currentzise kontsertidele ma veel lähen, kuid kahele järgmisel hooajal toimuvale on piletid juba ostetud. Üks neist on tema esimene kava Edela-Saksa Raadio sümfooniaorkestri peadirigendina Mahleri 3. sümfooniaga. Selle imekaunile viimasele osale pani Mahler algselt alapealkirja “Millest kõneleb mulle armastus”. Mida ma kuulen? Kas inglid laulavad? Ma pole kindel, kas usun sõnumitoojat, kuid sõnumit ma usun.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload