_page-0001.jpg)
Tallinna kitarrifestivali tänavune kava tekitas esmapilgul rohkesti põnevust, kuna lisaks traditsioonilistele õhtukontsertidele pealinna kontserdisaalides lasi eelreklaam aimata mitmeid uudseid momente: esmakordne suur rahvusvaheline kitarrikonkurss, mille finaal oli üks õhtukontsertidest; EV juubelile pühendatud vaba lava üritus “100 kitarri”, kus astus üles üle saja kitarriõpilase; samal kontserdil kavas René Eespere originaalteos “Meie hällilaulud” European Young Stars Guitar Orchestra esituses, ning märkimisväärne hulk kontserte väljaspool Tallinna.
Ootused festivalile.
Traditsioonilistest õhtukontsertidest äratas minus klassikalise kitarri korüfeede-legendide kõrval enim ootusi varem kuulmata Poola koosseis Jacaras festivali lõppkontserdil ja nagu selgus, õigustatult. Reklaam lubas lõunamaist, pisut flamenkolikku instrumentaariumi vokaalsolisti ja ohtra löökpillikoguga, lisaks klassikalisi kitarre – traditsioonilisi ning kõrgemaid ja madalamaid sugulaspille. Hispaania polüfoonilise vokaalbaroki seadeid esitanud ansambel andis kaasakiskuva ülevaate flamenkokultuuri teket oluliselt mõjutanud muusikast.
Brasiilia duo Sérgio ja Odar Assad. FOTO TIIT PETERSON
Festival täna ja eile.
Õigupoolest ei ole Tallinna kitarrifestival kunagi püsinud väga ühesugune. Ega seda vist ühelt kitarrifestivalilt oodata saagi – on ju kitarri ja selle sugulaste ajalooline areng võimaldanud selle esindatust kõigis muusikastiilides ja kõige erinevamates pillikooslustes. Seega võibki suurürituselt ühisnimetajaga “kitarr” oodata praktiliselt kõike ning juba ette saab kindel olla vaid ühes – pidu tuleb muutumatult uudne.
Paari aastast aastasse korduvat elementi võib siiski nimetada. Esiteks on peaaegu kõigil festivalidel olnud kohal üks rahvusvaheline hinnatud klassikalise kitarri maestro, legendide legend. Tänavu oli klassikalegende koguni kolm – solist Carlo Marchione Itaaliast ning Brasiilia duo Sérgio ja Odar Assad – ning seda rivi täiendas fingerstyle-esitaja Don Aldes Kanadast. Teiseks on igal festivalil olnud teiste seas laval ka erinevaid muusikastiile esindavad Eesti kitarristid. Kui mainida ka lisaks põhikontsertidele toimuvat, siis ei ole Tallinna kitarrifestivalilt iial puudunud heliloojate ja/või interpreetide meistriklassid. Samas võiks nende kolme asjaoluga kirjeldada ilmselt enamikke muusikafestivale.
Võrreldes viimaste aastate festivalidega kuulsime sel korral kindlasti märksa rohkem klassikalise kitarri repertuaari ja nailonkeelse kitarri mängu. Kui palju täpselt, kuulub juba statistika valdkonda ja protsent jääb siinkohal täpsed välja arvutamata. Stiililistest ja instrumentaalsetest erisustest on lihtsam välja tuua “mitteklassikalised” ülesastumised: festivali avanud elektroonilise varjundiga Weekend Guitar Trio 25. tegutsemisaasta juubelikontsert ja fingerstyle-stiili esindaja Don Alderi kontsert-show. Nende kõrval esindasid klassikapoolt juba nimetatud kitarrikonkursi finaal ja maestrod ning hispaania baroki ansambel ja Cobario, kahest kitarristist ja viiuldajast koosnev lustlik kammerkoosseis Austriast.
Selleaastase festivali suurims üllatus oli klassikalise kitarri konkurss, kus osales 18 muusikut 12 riigist. Võistlemas oli ka kaks tublit Eesti kitarristi, kes küll finaali ei pääsenud. Konkursil osutusid võidukaks Tomasz Radziszewski Poolast (I koht), Carlo Curatolo Itaaliast (II koht ja publikupreemia) ning Bogdan Michailescu Rumeeniast (III koht).
Festivalimõte.
Tallinna kitarrifestivali, aga ka kitarrifestivalide probleemiks laiemalt (õigupoolest nimetaksin seda pigem iseloomulikuks asjaoluks või paratamatuks faktoriks) on kitarrile omane pillitüüpide ja muusikastiilide paljusus ning sellest tulenevalt kuulajate-sihtgruppide mitmekesisus. Juba ainuüksi klassikalise kitarri repertuaari kuldvara – barokk, ladina-ameerika muusika, XIX sajandi klassikud jne – võib olla suunatud väga erinevale auditooriumile. Kui lisanduvad metallkeeled ja/või elektroonika ning pop ja džäss, laieneb üldpilt mõõtmatuks.
Kunstiline juht Tiit Peterson oli sel aastal teinud artiste Tallinna kitarrifestivalile kutsudes suurepärase valiku ja näib, et publik leidis enamasti oma ja õige kitarrikontserdi üles. Vaid ühel korral – istudes festivali lummaval lõppkontserdil ja võideldes kahjutundega, mis tabab suurepärast etteastet osalise täituvusega saalis nautides – tekkis mõte, et ehk oleks mõnikord mõistlik reklaamida kontserte festivalikavast eraldi mitte niivõrd kitarrisõpradele, kuivõrd konkreetse muusikastiili austajatele.
“EuroStrings” ja festival.
Nagu öeldud, oli festival sel aastal klassikalisem ja nailonkeelsem kui viimastel aastatel üldiselt tavaks olnud. Selle asjaolu taga on Zagrebi kitarrifestivali asutatud klassikalise kitarrimuusika rahvusvaheline platvorm “EuroStrings”. Mullu novembris tegevust alustanud ühendust rahastab Euroopa Liidu fond Loov Euroopa. “EuroStrings”, mis ühendab 14 klassikalise kitarri festivali, mille seas on ka Tallinna kitarrifestival, oli ka siin esmakordselt läbi viidud rahvusvahelise konkursi kaaskorraldaja.
Selle tulemusena kõlas festivalinädalal rohkesti meisterlikult esitatud klassikalist kitarrimuusikat, ringi liikus endisi ja praegusi konkursante, said teoks René Eespere teose Eesti esiettekanne ja festivali Tallinna-väline osa “Euroopa kitarritähed üle Eesti”, mis laiendas kitarrifestivali kõlapinda ka Pärnu, Tartu, Rakvere, Jõhvi ja Keila-Joa kontserdisaalidesse. Nimelt seal esinesid “EuroStrings”-festivalidel pärjatud laureaadid.
Tänavune Tallinna kitarrifestival on läbi. Mis ootab meid aga järgmisel aastal? Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis on kindlasti taas kohal nii suured maestrod kui ka Eesti kitarristid ning korraldatakse veelgi enam õpetajate-õpilaste kogukonnale suunatud töötube-meistriklasse. Ja muidugi konkurss!