Indrek Laul: muusikal põhinev haridus on kui arvuti kõvaketta loomine, millele erinevaid tarkvarasid peale panna

 

 

Tänane maailm on moodsa sõnaga öeldes interdistsiplinaarne. Valdkondadevaheline, valdkondi ja erialasid kokkusulatav, segav, liitev. Luksust ehitada oma elevandiluutorn ja veeta kogu elu seal oma asja ajades paljudel enam ei ole. Muusikud (heliloojad, dirigendid, pianistid) peavad olema nii mänedžerid, kirjastajad kui ka kontserdikorraldajad. Näitlejad ei saa ainult oodata rolle, vaid peavad turul omale ise nišše looma ja end müüma. Kunstnikud ... Ajakirjanikud … Siia ritta võiks lisada praktiliselt kõigi loovalade inimesed. Ja teised ka – enam ei ole keegi vaid ühe eriala esindaja, vaid teha tuleb palju erinevaid asju. Sest turg nõuab. See tõdemus kõlab kohati lausa hirmutavalt – väikesed inimesed rabelemas elu eest kõikvõimsal turul. Ent selles olukorras paraku suur osa meist praegu on. Kuidas selleks valmistuda?

 

Indrek Laul, keda tunnen juba üheksakümnendate algusest, mil me mõlemad olime New Yorgis uue elupeatüki alguses, näitab oma looga, kuidas erinevad valdkonnad sulavad ühel hetkel ühte. Ent tugeva algbaasita on raske midagi suurt teha. Ma ei taha võrrelda muusikuid arvutitega, nagu vestluse pealkirjast võib mulje jääda, kuid sarnasused on olemas. Üha tehnologiseeruvas elus on oluline ka säilitada inimlikkus. Siis, kui endal läheb hästi, peab märkama teisi, kel ehk nii hästi ei lähe. Seda suhtumist söödetakse noortele ameeriklastele ja Ameerikas alustajatele (nagu meie kunagi) juba varakult sisse. Kahe poja isa, ettevõtja, ühiskondlikult aktiivne Indrek püüabki oma elus erinevaid kilde tervikuks kokku panna. Viimastel aastatel on ta otsustanud, et on aeg ka heategevusega tegeleda. Kuid kõik algas muusikast ja klaverist.

 

 

Alustuseks küsin, kellena sa ennast ise näed – kas pianistist ettevõtjana või ettevõtjast muusikuna? Või hoopis kellegi muuna?

 

Olen ettevõtja ja ühiskonnategelane.

 

Aga muusika?

 

Muusika on niivõrd integreeritud osa kõiges selles, elus ja tegemistes, et ta on lahutamatu.

 

Kuid kõik algas ikkagi muusikast.

 

Jah, muusikast ja klaveri õppimisest. See haridustee viis välja Juilliardi muusikakooli doktorikraadini. Olen sellele väga palju tagasi mõelnud – et see tee on nagu arvuti kõvaketta loomine, millele võib peale panna erinevaid tarkvarasid.

 

Kuidas sa oma lapsepõlvele ja klaveri õppimisele tagasi vaatad – kas lapsepõlv oli suuresti pandud kasti nimega “klaver”?

 

Muusika ei ole kastis. Muusika kohta ütles tabavalt Platon (Tsiteerib peast.): “Music is the moral law – it gives soul to the universe, wings to the mind, flight to the imagination and charm and gaiety to life and to everything.” (Muusika on moraalne õigus – ta annab universumile hinge, vaimule tiivad, kujutlusele lennu ja sarmi ning rõõmu elule ja kõigele.)

 

See on minu jaoks fundamentaalne mõte. Juurde tooksin aga ka selle, mida Arvo Pärt on rõhutanud, et üks olulisemaid instrumente on inimese hing ja üks keerulisemaid instrumente on inimese hääl. Hoolitsege oma hinge eest, et see helisema hakkaks. Selleks, et muusika heliseks, läheks lendu, peab selles olema teatud määral kõike, sealhulgas Platoni “moraalset õigust.”

 

Ikkagi tuleb su juttu kuulates silme ette pilt noores Indrekust, kes õpib klaverit ja plaanib konservatooriumis jätkata. Poisist, kes veedab loendamatuid tunde klaveri taga, ka siis kui teistel sama vanadel on vaba aega teha ükskõik mida muud.

 

Muidugi ma harjutasin, aga mitte liiga palju. Mind huvitasid ka mitmed teised valdkonnad.

 

Matemaatikaõpetaja Kalju Kallaste soovitas, et läheksin edasi õppima just matemaatikat.

 

Tennisetreener oleks väga tahtnud näha, et jätkan, reket käes, spordivaldkonnas. Aga muusika jäi ikkagi peale.

 

Indrek ja Triin-Maret Laul Keila-Joa lossis, kus Indrek pärjati Batclay de Tolly sõprade klubi ordeniga "Eestimaa au ja uhkus", mille andis üle Arvo Pärt.

 

Miks?

 

Arvan, et tuge andis ka see, kui ma kolmeteistaastaselt võitsin Ústí nad Labemis, toonases Tšehhoslovakkias, rahvusvahelise konkursi. Sain ka Rahmaninovi-nimelise eripreemia. Selle konkursiga avardus minu jaoks ka maailm. Paneme selle tolleaegsesse konteksti – kellel oli üldse võimalik välismaale minna? Tšehhoslovakkia oli minu jaoks välismaa. Mul tekkis tõsine huvi võõrkeelte vastu, kuna sain seal Eestis õpitud saksa keelt praktiseerida. Pidin rääkima, et end arusaadavaks teha. Pärast seda võtsin saksa keeles eratunde juurde. See oliinspireeriv, et oskasin Tšehhis natuke juba selles keeles rääkida.

 

Mõtlesid tollal, et klaver viib sind maailma?

 

Klaver avas mulle mitmeid uksi. Kui ülikooli peale mõtlen, siis tänu klaverile sain New Yorgis Juilliardi muusikakoolis õppides täisstipendiumi ja tasuta elamise Manhattanil, Upper East Side’il. Sain plaadistuslepinguid … Jaa, ma harjutasin noorena, aga mitte väga palju.

 

Kust läheb piir “palju” ja “väga palju” vahel?

 

Kui ma Tallinna muusikakeskkooli lõpetasin, mängisin juba Chopini kõiki 24 etüüdi. Kui tagasi mõtlen, siis kaks tundi päevas tundus piisav. Pikemad klaveri taga olemised tulid hiljem, ülikoolipäevil.

 

Muusikakeskkoolis oli kindlasti neid, kes rohkem harjutasid.

 

No muidugi, eks teinekord olid pikad kavad ja ka mul tuli rohkem õppida. Aga nagu ütlesin, tundsin huvi ka matemaatika vastu. Mäletan, et kui mul oli koolivaheaeg, siis tegelesin terve selle aja vabatahtlikult hommikust õhtuni matemaatikaga. Mulle meeldis matemaatikaülesandeid lahendada, tegin seda mõnuga.

 

Kes su erialaõpetajad olid?

 

Minu õpetajateks olid Ell Saviauk ning hiljem Kalle Randalu. Järgnesid õpingud Arbo Valdma juhendamisel Jugoslaavias. Tallinnas olin konservatooriumis ainult kaks kursust, siis läksin juba Arbo juurde. Aga tuleb meelde, et kõrgkooli esimesel kursusel sain Artur Lemba nimelise stipendiumi ja siis konservatooriumi kõrgeima stipendiumi, nii et …

 

… nii et oli tunnustust, mis aitas ka enesehinnangule kaasa.

 

Eks see kindlustas valikuid. Aga teiselt poolt, muusika oligi huvitav, põnev, haarav, intellektuaalselt ja hingeliselt. See oli omaette maailm.

 

Vaadates su liikumist muusikakeskkoolist Tallinna konservatooriumisse, siis tundub, et see on traditsiooniline Eesti muusikute perekonnast pärit poisi elutee. Su isa oli ju tuntud koorijuht, ema pianist-kontsertmeister. Ilmselt paljud su ringkonnast olid ka muusikalistest perekondadest ja valisid muusika. Nagu näitlejate perekondades valisid ja valivad lapsed näitlemise.

 

Jah, nii võib ka öelda.

 

Kaks aastat Tallinna konservatooriumis. Edasi Belgrad ja Arbo Valdma. Ja sealt läksid edasi kohe Ameerikasse, Juilliardi, mille lävepakk on väga kõrge. Miks üldse Juilliard, New York, Ameerika?

 

Arbo Valdma ütles, et peaksin minema Ameerikasse ja just Juilliardi. Võitsin Jugoslaavias õppides tollase Serbia liiduvabariigi pianistide konkursil esimese koha ja siis kõigi sealsete liiduvabariikide vahelisel võistlusel esimese koha. Lõpetasin õpingud viitega ja kolme eripreemiaga. Seda kõike silmas pidades Arbo ütleski, et peaksin minema Juilliardi.

 

Kuidas sisseastumine käis?

 

See oli keeruline. Läksin New Yorki eksamile ja mul lasti mängida ainult viisteist minutit. Pidevalt katkestati plaksudega. Vahepeal paluti, et mängige seda või teist. Mu kava oli palju suurem kui see, mida nõuti sisseastumiseksamil. Öeldi: “Kõik, aitäh!”. Ma küsisin: “Kas tahate veel?” Aga nad vastasid: “Ei, see on kõik.” Tuleb meelde, et oli kummaline, kuidagi

kõhe tunne. Olin ju lennanud Ameerikasse. Kõik see ettevalmistus – ja lõpuks ainult viisteist minutit žürii ees.

 

Millal sulle öeldi, et see viisteist minutit tagas sulle sissepääsu?

 

See tuli umbes poolteist kuud hiljem. Vahepeal oli päris pikk närvitsemine. Aga neil aastatel ei olnud sissesaamine alati peamine eesmärk. Vaja oli saada sisse koos täisstipendiumiga. Kui täisstipendiumit ei saanud, ei olnud lihtsalt võimalik Ameerikasse õppima minna. Raha ju ei olnud, aasta oli 1990. Nii et kui helistasin Juilliardi ja öeldi, et sain sisse, oli mul küll väga hea meel, aga see ei olnud mu viimane küsimus. Helistasin kohe ka finantsosakonda ja küsisin, kas ma õpperaha ka saan. Nad ütlesid, et saan täisstipendiumi. Siis ma teadsin, et lähen tõesti New Yorki.

 

Indrek Laul isa Venno ja poegade Eduardi ja Bruno Oskariga. FOTO TOOMAS VOLKMANN

 

Vaadates neid enamasti viielisi sooritusi muusikakeskkoolis ja Belgradis, on üsna selge, et sa ei andnud endale armu.

 

Ju siis. Aga, ma ei tea, kas viied oli peamine eesmärk. Eks ma püüdsin iseendaga töötada, kõike võimalikult hästi teha.

 

Mida see töö iseendaga kujutas? Oli see soov näidata vanematele, et oled parim? Ja Belgradis õppides soov, et Eestis nähtaks, et suudad?

 

Ei, vanemad olid kaugel ja tol ajal ei saanud ju vabalt Jugoslaaviasse pojale külla sõita.

 

Aga helistada ju sai …

 

Ka helistamine oli keeruline. Kõik käis läbi keskjaamade, see on meil juba meelest läinud. Oli kirjavahetus, aga suhtlus oli ikka suhteliselt napp.

 

Nii et ennekõike tahtsid sa ikkagi endale tõestada, et suudad saavutada eesmärke, mis olid endale seadnud?

 

See kõik oli üks suur protsess. Ma teadsin, et tuleb tööd teha, edasi liikuda, areneda.

 

Juilliard jäi su ellu pikaks ajaks. Doktorikraadi said sa üheksa aastat pärast New Yorki kolimist. Kas oli konkreetne õppejõud, kelle juurde sa tahtsid pääseda?

 

Oli. Kirjutasin taotlusesse, nagu Valdma soovitas, et tahan professor Peter Serkini juurde. Mulle öeldi, et helistaksin talle. Tema ise kooli ei tule, ta annab ainult kodus tunde. Helistasin, ja Serkin ütles, et ei ole huvitatud. Ta ei võta õpilasi. Ta küsis: “Miks te mulle üldse helistate?” Ütlesin ausalt, et ma ei tea.

 

Kas ta Valdmad teadis?

 

Jah, teadis küll. Aga et kumbki meist selle esimese jutu ajal toru ära ei pannud, siis ütles ta lõpuks: “Ma helistan kooli ja uurin. Helistage mulle hiljem tagasi.” Eks ta siis helistas kooli, rääkis kellegagi ja kui ma tagasi helistasin, kutsus ta mind ette mängima. Läksin tema juurde ja ta küsis, mida ma mängin. Vastasin, et mul on Liszti sonaate, Liszti etüüde … Ta ütles: “Liszti ma ei õpeta.”

 

Mis tal Liszti vastu oli? Liszti peeti ju üheks oma sajandi suurimaks nimeks.

 

Ei tea. Hiljem sain aru, et Serkin armastas Viini klassikuid – Mozartit, Beethovenit. Chopini mängisime palju. Tema puhul oli eriline see, et õpid ära Beethoveni viimase sonaadi, mis on suur asi, ja pead siis seda peast mängima. Edasi – Chopini 24 prelüüdi, peast! Brahmsi 2. klaverikontsert, peast! Rahmaninovi 3. klaverikontsert, jälle peast! Ja iga tund on uus kava.

 

Tund oli kord nädalas?

 

Ei-ei, seda oleks olnud palju. Me saime kokku kahe-kolme nädalase harjutamise järel. Aga ta ootas palju. Tema juures õppimine oli päris suur väljakutse.

 

Serkin oli mu õpetaja magistristantuuris. Kui läksin doktorantuuri, õppisin professor Martin Canini juures. Tollel ajal oli Canin ka klaveriosakonna juhataja.

 

Kui palju Juilliardis magistri- ja doktoriõppesse vastu võetakse?

 

Doktoriõpe läks üha kitsamaks. Seal oli kõikide erialade peale üldse kokku viisteist õpilast.

 

Magistriõpe oli laiem. Sellel, kellega sa seal kokku saad ja keda sa näed, on omaette võlu. Oli väga värvikaid tegelasi, näiteks toredaid viiuldajaid, kes nüüd maailmas kontserte annavad. Seda on rõõmustav näha. Pianiste oli ka, ja muidugi õppejõud, kes on sisuliselt muusikamaailma “who is who”.

 

Ameerikas on ka teisi kuulsaid koole. Mis on Juilliardi eelis peale selle, et ta asub otse New Yorgi Lincolni keskuses?

 

Kui sa võtad ette maailma parimate ülikoolide pingerea, World Top Universities, siis Juilliard on omas vallas maailmas esikohal.

 

Seestpoolt vaadates, mis annab talle selle esikoha?

 

Arvan, et kõik kokku – õppejõud, väga tihe valikusõel, New York. Olin Juilliardis kokku üheksa aastat – kolm aastat magistri- ja kuus aastat doktoriõppes. Viimased neli aastat ei pea enam koolis käima ja kohal olema, tuleb anda oma kontserte. Aga ma jäin New Yorki ja tegelesin sel ajal juba järgmiste ettevõtmistega.

 

Millal sa said aru, et tahaksid muude asjadega rohkem tegelda kui klaveriga? Millest see otsus?

 

Sellest, et mind huvitavad veel mitmed asjad peale klaveri, sain aru juba paar aastat pärast New Yorki minekut. Siis hakkasin ka klaverivabrikuga tegelema. Nii tuligi ettevõtlus. Uute mudelite arendamine, R&D ehk research and development oli suuresti minu peal. Brändi ülesehitamine. Ja eksport.

 

Ma tahan ikkagi ühe asja selgeks teha. Kas sul tekkis tunne, et klaveri taga sa suurt kuulsust ja läbimurret ei saavuta ning läksid seetõttu ettevõtlusesse? Või sa tundsid, et tahaks oma ellu midagi muud?

 

Mulle meeldis ettevõtlus. Ja klaver meeldis ka. Aga meile kõigile pakub ju huvi rohkem kui üks valdkond.

 

Loe edasi Muusikast 8-9/2018

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload