Suure-Jaani muusikafestival – pühendatud heliloojatele Kappidele

 

Esinejad ja kontserdid.

 

Minu parimad festivalihetked olid Suure-Kõpu mõisa saalis toimunud kammerkontserdil J. S. Bachi jt muusikaga, ERSO-ga Suure-Jaani kooli suures saalis, EMTA ooperistuudio noorte ja Pergolesiga. Päris kõikjale ise ei jõudnudki, pereasjad ja töö nõudsid oma. Svjata Vatra mõjus hoo ja jõulisusega, samas tundus, justkui vajaks sissetöötatud formaat juba värskendust.

 

Värvikad olid lõunatunnid Arturi Juures, mitut masti külalised seal. Kuulajaskond vahel isegi küsib ja kommenteerib kuuldut. Ladus ja hoogne oli kohtumine Aare Tammesaluga, publik elas kaasa Katrin Karismale. Festivali kava oli harjumuspäraselt tihe ja põhimõttelisele kõigekülastajale peaaegu üle jõu käiv – kolm-neli ettevõtmist päevas, vahelduvad paigad. Eeldas passiomanikult täiesti töövaba nädalat, liikumisvõimalust (autot, vähemalt jalgratast) ja hasarti. Siinkohal kiitus kultuurimajale, suurejaanilasest muusikahuviline sai sõidusoovi korral väikebussi kohta kasutada.

 

 

Kas oodata festivalilt uudsusi ja uuendusi või eelistada traditsioonilist ülesehitust?

 

Väljakujunenud formaat on enesestmõistetavalt turvaline. Püsikuulaja saab just seda, mida teab oodata (nt vanavene muusika meeskoorilt, õigeusu kiriku keskkond, öö ja küünlad …), iseasi, kas see jääb sama võimsalt kõnetama ka kümnendal korral. Uuenduste osas mõtlen kui tavaline eestlane: kuni pole kindel, et need asja paremaks teevad, seni on olevgi hea.

 

Tänavune festival läks korda tänu ilmale, väljakujunenud ja oma rollis asjatundlikele kaastööliste meeskondadele. 21. korral on rööpad ees sügavad ja tegijatelgi keerukas neist kõrvale kalduda. Kuulajaid oli kõikjal üsna parasjagu, real kontsertidel läks vaja lisatoole, vast kolmel-neljal suure ruumi kontserdil oleks mahtunud rohkem.

 

 

Et kõlab Kappide pere muusika, on reegel. Seekord mängiti Artur Kappi avakontserdil (“Gavott”), pühapäevasel jumalateenistusel kõlas tema “Viimne piht”, sama muusikat tantsiti ka rahvusooper Estonia balletiõhtul (Toomas Eduri koreograafia). ERSO esitas A. Kapi tšelloprelüüdi ja 1. sümfoonia f-moll. Kõpu mõisas kõlas kammerorkestriga Villem Kapi “Eleegia” keelpillidele.

 

Festivali probleemid, mida võiks teha teisiti?

 

Mina vaatlejana tundsin kavas pinget klassika ja levimuusika mahu vahel.

 

Tehnilist probleemi nimetati kahel juhul: “Jimi Hendrix 75” ja Svjata Vatra kontserdid olid üle võimendatud, üks rohkem, teine vähem. Esimese puhul kommenteeriti, et sai laval näha koori ja orkestrit, kostis aga üksnes kitarr.

 

Sündsusetu on noridagi paikkonna esindussündmuse sisu kallal. Pean endamisi puudujäägiks kohalike hoidmist peamiselt teenindavas ja imetlevas rollis. Kaasategemine sisulises mõttes on aastaid olnud pisteline (tänavu nt Olustvere kooli poiss Mattias Randaru trompetil, varem on kaasatud Olustvere koori, Suure-Jaani muusikastuudio noori jt). Muidugi toimus rahvalik valla laulu- ja tantsupidu selleks eraldatud päeval ja ajal. Muidugi said kodukohvikupidajad ise kutsuda oma aeda muusikuid laulma-mängima. Siiski jääb ettevõtmistesse sisse programmeeritud võõrandumine, kui päris muusikat teevad vaid pärismuusikud ehk kõrgprofessionaalid kaugelt. Ma pole kindel, kas sellist veelahet põhjustavad ka kohalikud kaasarääkijad või üksi tallinlasest kunstiline juht Andres Uibo. Isiklik tähelepanek on selline, et muusika passiivsed vastuvõtjad jäävadki passiivseiks: vaevu kaks nädalat pärast festivali kogus maailmanimi Ines Maidre kultuurijanuses Suure-Jaanis vaid alla kümne kuulaja. Kas sellest saab teha järeldust, et pakutav muusika ise ei mõjuta sügavuti ega muutu vajaduseks? Kuidas s e d a  muuta? Mine tea …

 

Organistina kahetsen ka, et Suure-Jaani kiriku võrratu akustika ja tore orel on aastaid olnud peaaegu kõrvale jäetud, alakasutatud.

 

Festivali miljööst.

 

Kaubamärk on öö Hüpassaare rabasaarel, päikesetõusukontsert, laudtee ja magamatusest oimetu Võidupüha hommik seejärel. Kõige vapramad kordavad seda aastast aastasse, ei takista ei vihm ega külm. Ignorandid jäävad ka endale kindlaks, et sadade-tuhandetena vaiksesse ja üksildasse rappa minna on sündsusetu. Tundub, et palju on endiselt ükskõikseid, kes poevad oma voodisse ehk ettekäänete taha nagu pole varustust, tervis ei luba, juba korra käisin …

 

Ja iseloomulik on festivalinädala inimkooslus, kes järjekordsel objektil kohtudes pole kindel, kas tervitada taas üksteist – kui mitmes kord juba samal päeval? Ja omamoodi vandeseltslus: näe, visa hingega oleme, jälle julgesti kohal!

 

Seni kuni Jumal aitab mõistliku temperatuuri, talutava sääsepilve ja toimetuldava sademehulga osas – kohtumisteni järgmistel kolmanda aastakümne festivalidel! Kindlasti oleks elu festivalita siinkandis kurvem ja tühjem.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload