Tallinna orelifestivali argipäev

28. juulist 12. augustini toimus järjekordne Tallinna rahvusvaheline orelifestival, mis sel aastal kandis väärikat järjekorranumbrit 32. Olles üks vanemaid ja järjepidevamaid Eesti muusikafestivale üldse, on see leidnud püsiva koha siinses muusikaelus, tuues kokku nii orelikorüfeesid kui andes võimaluse noortele tõusvatele talentidele. Igal festivalil on oma temaatiline fookus. Sel korral oli fookuse leidmise mure lihtsalt lahendatav – Eesti vabariigi juubeliaastal oli tähelepanu Eesti oreliklassikal, lisaks olid külakosti tulnud tooma organistid saja-aastasest Leedust ja Lätist.

 

Festivali algus- ja lõppakord olid selgi aastal tavapäraselt pidulikud. Festivali eelkontsert “In memoriam Johann Sebastian Bach” tõi Niguliste kirikusse kammerkoori Collegium Musicale, kammerorkestri Concerto bachFest ja solistid, kelle töö sidus ühishingamiseks festivali kunstiline juht Andres Uibo. Sellele järgnes – veidi ebaloogiliselt – orelifestivali avakontsert ühe Eesti värvikama orelikunstniku Aare-Paul Lattiku ja Peterburi kloostri meeskoori Optina Pustõn koostöös. Festival sai väärika lõppakordi Saksa orelikorüfee Gerhard Weinbergeri, Piret Aidulo ja Eesti Rahvusmeeskoori kontserdiga.

 

Nende vahele jäi nädala jagu kontserte Tallinnas Nigulistes, Tartus Pauluse kirikus ja veel teistes väiksemates jumalakodades, lisaks peoga orelipooltunde. Seda festivali alguse ja lõpu vahele jäävat nädalat võiks tinglikult nimetada orelifestivali argipäevaks. Sest iga päev ei jaksa ometi pidu pidada. Samas on argipäeval oma võlud, need tuleb ilma suuremate emotsioonideta kulgemises lihtsalt üles leida ja neid tuleb osata märgata. Orelifestivali argipäevas oli märkamis- ja märkimisväärset paljugi. Üks märkamist vääriv asi oli kahtlemata erinevate organistide emotsionaalsuse ja muusika tunnetamise skaala, mis ulatus Hollandi meistri Erwin Wiersinga kogemuslikust küpsusest noore Leedu orelilootuse Mona Rozdestvenskyte ülevoolava ja pulbitseva energiani. Neile lisasid värvingurikkust Läti organist Vita Kalnciema oma stoilise rahu ja Ines Maidre erakordse tundlikkuse ja artikulatsiooniselgusega. Kas on see tingitud alateadlikust poolehoiust oma sookaaslaste vastu või on põhjuseks organistide valitud kavad või hoopis midagi kolmandat, aga tahaksin esile tuua just naisorganiste, kes sel orelifestivalil täispika soolokontserdiga publiku ette astusid.

 

Ines Maidre. FOTO INESMAIDRE.COM

 

Nii Mona Rozdestvenskyte, Vita Kalnciema kui ka Ines Maidre andsid imelised kontserdid, mis kinnitasid muidu üsna tagasihoidliku Läänemere-äärse maakillu tugevat ja vitaalset orelitraditsiooni. Kleenuke 25-aastane Rozdestvenskyte tuletas kõigile muusikasõpradele meelde, et noorus ei pea tingimata tähendama pealiskaudsust või järeleandmisi tehnilises keerukuses, vaid nooruse trumbiks võib olla hingestatus ja ekspressiivsus, mis annab muusikale lisaväärtuse ja mis publikule kohe esimesest teosest alates hinge poeb. Rozdestvenskyte oli justkui ekspressiivsuse kehastus. Tollest õhtust jäid eriliselt meelde Thierry Escaich’ “Poeemid”, mis oma rahutu ja emotsionaalse olemusega olid noorele organistile justkui loodud. Lisaks tõusis esile ka Mozarti “Adagio ja fuuga” c-moll, mis oma võimsuse ja helgusega ning erakordselt keeruka pedaalipartiiga tükiks ajaks meelde jäi. Loodan, et Leedu organist leiab järgmistel aastatel veel tee Eesti orelite juurde!  

 

Risti vastupidist karakterit esindas Vita Kalnciema, kes tegutseb praegu Läti muusikaakadeemia oreliosakonna professori ja juhatajana. Tema rahulik üleolek muusikalisest materjalist ja väärikus vajutas kogu kontserdile pitseri, mis jäi kuulajat Niguliste võlvide alt lahkudes veel kauaks saatma. Sellest kontserdist tõusid esile Ottorino Respighi põnev prelüüd B-duur Bachi koraalile “In dich hab’ ich gehoffet, Herr”, mis lasi kuulajal nautida tõelist registrite tulevärki, ja Läti helilooja Tālivaldis Ķeniņši “Sissejuhatus, pastoraal ja tokaata” meilegi tuntud jõululaulust “Schönster Herr Jesu”.

 

Siinsele kontserdipublikule koduselt tuttav organist Ines Maidre, kes veab alates 2014. aastast Pärnu orelifestivali, lisas kahele eelmisele daamile Eesti heliloomingut ja rikastas festivali oma virtuoossusega. Sellel kontserdil tõusid esile kõige ammusem ja kõige hiljutisem heliteos: Bachi kustumatult populaarne “Tokaata ja fuuga” d-moll ja Jüri Reinvere uudisteos “Wie ein Vogel zu? fliegen”, mis Tallinnas esmakordselt ette kanti ja mida oli kuulama tulnud ka helilooja ise. See elava loomuga avangardistlik teos on heaks lisanduseks siinse orelimuusika varamusse, arvestades seda, kui harva omamaiseid uudisteoseid sünnib. Nagu ühisele peole kohane, olid kõik kolm organisti “pidulauale” ka koduseid hõrgutisi toonud. Ines Maidre esituses kõlanud Tobiase “Fuuga” d-moll ja Süda “Pastoraal” Eesti orelimuusika kullafondist sobitusid oma vastandlike karakteritega ideaalselt üksteise kõrvale. Lisaks tasub äramärkimist Maidre esituses kõlanud Karindi orelisonaat nr 4, seda ka selleaastase vabariigi juubeli ettevõtmise raames, kus ette kantakse kõik Eesti orelisonaadid. Samavõrra tänuväärne oli Rozdestvenskyte ja Kalnciema külakost: Leedu organist tõi publiku ette Mikalojus Konstantinas Čiurlionise ning Faustas Latėnase teosed; Läti orelimuusikast, millest me siinmail ülemäära palju ei tea, oli võimalik kuulda XX sajandi teisel poolel loodud teoseid Pauls Dambise, Maija Einfelde, Imants Zemzarise ja Aivars Kalējsi sulest.

 

Eraldi tahaksin esile tõsta soolokontsertide vahel toimunud Bachi galat. Poolteise tunni jooksul sai ära kuulatud 46 Bachi koraaliprelüüdi ehk kogu “Oreliraamatuke”. Need kõlasid vaheldumisi Niguliste pea- ja kooriorelil kuue organisti – Andres Uibo, Vita Kalnciema, Mona Rozdenstvenskyte, Ines Maidre, Aare-Paul Lattiku ja Gerhard Weinbergeri – esituses. See oli veel üks kontsert, mis sobitus suurepäraselt festivali argipäeva. Lühikesed koraaliprelüüdid ei paku eriti palju ainest ega põhjust suurteks raputavateks tundepuhanguteks. Pigem on tegemist teostega, mis pakuvad kuulajale võimaluse peatuda ja viiesaja aasta tagust maali või epitaafi vaadates eksistentsiaalseid mõtteid mõlgutada. Mina suutsin 46 prelüüdi hulgast ära tunda vaid ühe käe sõrmedel üles loetud viisid, hoolimata sellest, et olen terve oma elu kirikus ja kirikumuusika keskel veetnud. Nii lasingi kahel orelil oma rahulikku dialoogi pidada ja mõtisklesin pikalt kaduvuse üle ning sellest, kui juhuslik ja kontrollimatu on protsess, mis laseb ühel teosel ajaloos ellu jääda ja teise unustuse varju heidab. Hea argipäevane mõttehetk.  

 

Niguliste kirik on kontserdipaigana üsna keerulise iseloomuga. Ühest küljest pakub see suurepärast võimalust nautida vaheldumisi pea- ja koorioreli kõlavärve. Teisest küljest peavad kõik organistid igal hetkel tegelema täppisteadusega, arvestades pidevalt kolme muutujaga, mis on võrrandis ühtviisi olulised – tempo, artikulatsiooni ja akustikaga. Kui tempo saab kübeke liialt kiire või jätab artikulatsioon veidigi soovida, jooksutab see kuulaja kõrva jaoks kiiremad passaažid Niguliste tummise akustikaga saalis lootusetult kokku. Pea kõigil kontsertidel oli palu, mille esitus tundus selle õhkõrna tasakaalu piire kompivat. Mõnel üksikul juhul juhtus ka seda, et tasakaal läkski lootusetult paigast ja kõrv ei suutnud enam heliderägastikus orienteeruda. Nii läks Buxtehude loomingule ja ajale pühendatud õhtul, kui lisaks Andres Uibole astus üles väike kammerlik ansambel. Kontserdi viimase loo, Buxtehude kantaadi “Was frag’ ich nach dem Welt” ajal tekkis kummastavalt skisofreeniline olukord – silm ütles, et lauljad Arete Teemets, Ka Bo Chan ja Andreas Väljamäe koos instrumentalistidega tegid head tööd, kõrv aga seda tabada ei suutnud, ka kõige parema tahtmise juures mitte. Samas oli sellel kontserdil ka suurepäraseid õnnestumisi. Buxtehude kaasaegse, varalahkunud Nicolaus Bruhnsi vaimulik kontsert “Mein Herz ist bereit” bassile, viiulile ja basso continuo’le oli särav ning meeldejääv, üks neist teostest, mille uuesti esitamist tulevikus loodan nii salamisi kui ka avalikult.

Kui juba lootmiseks läks, siis üht suurepärast teost tahaksin tulevikus veel ja veel kuulda – Bert Matteri koraalifantaasia “Von Gott will ich nicht lassen” oli tõepoolest justkui fantaasiamaailmas kirja pandud. Sellest võiks saada tore lisandus meiegi organistide repertuaari!

 

Orelifestivali tegemistest tagasi omaenda argipäeva astudes oli süda rahul ja rõõmus. Orelimuusika elab kenasti: publik, kui ka mitte alati väga rohkearvuline, on lojaalne ja tänulik, suveleitsakus soojaks köetud Niguliste pakub oma orelitega festivalikülastajatele jätkuvaid elamusi. Järgmise suveni!

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload