Abielus klaveriga. Intervjuu Erna Saarega

Tuppa paistab päike. Igalt seinalt vaatavad vastu Johannes Võerahansu maalid. Oleme Saaremaa, Lõuna-Eesti maastike ja tuntud inimeste portreede keskel. Üle selle voogavad Liszti “Armuunelmate” ja Schumann-Liszti “Pühenduse” helid. Need kõlavad küll õrnalt, küll kirglikult ning kõik keerukamadki kohad tulevad suurepäraselt välja! Küsimusele, kas klaveri taga saab viimasel ajal sageli musitseerida, tuleb pisut viibiv vastus: “Väsin ruttu, klaverimängimine ei paku alati enam seda rõõmu ja rahuldust, mis varem. Vaid mõni päev on parem”. Aga siiski – sealt kostis praegu ühe muusikalise isiksuse andunud mäng. Laual aurab värske kohv ja pannkoogid. “Need juustuga on eriti head, proovi neid. Aga need õhukesed, neid tuleb mustsõstramoosiga süüa,” soovitab Erna.

 

Ta näeb ikka veel sama hea välja nagu meie õpingupäevil: ilusad tumedad lokkis juuksed, erk vaade, kaunis jume ja elav huumorimeel. Tõepoolest, nagu polekski tervelt 70 aastat möödas ajast, mil esinesime õpilasõhtutel konservatooriumi “suures” saalis. Mäletame kahest läbikäidavast toast kokku pandud esinemispaika – ühes toas klaverid, teises kuulajad. Rahvast oli see küll alati päris täis, jätkus ukse taha ja trepikottagi. Erna oli seal sage esineja, sest alati oli ta valmis midagi uut ette kandma. Kuulasin kadedusega, kuidas tal kõik kindlakäeliselt ja hiilgavalt õnnestus, oli siis tegu Liszti või Raveliga.

 

Räägi palun veidi oma esinemistest õpingupäevilt ja sealt edasi.


Tartu Muusikakooli astumiseks valmistas mind ette Aleksandra Semm (Veske). Temalt said alguse minu arusaamine muusikast, algteadmised klaverimänguks, aga ka muud elutarkused. Temast kujunes minu lapsepõlves nagu teine ema ja edaspidiseks eluaegne sõber. 1934. aastal astusin Adele Brosse klaveriklassi. Üsna pea hakkasin õpilasõhtutel esinema. Edasi õppisin Irmgard Kaudre juures. Esinesin siis tollal päris suurte teostega. Kavad olen alles hoidnud, saan sulle neid näidata. Mängisin väga raskeid asju, nagu Liszti Ungari rapsoodiad nr 6 ja nr 8, Schumanni “Sümfoonilised etüüdid”, Brahmsi Händeli variatsioonid ja Chopini g-moll ballaad, kuigi ega vist tempod ei olnud vajalikul määral lõpuni viimistletud. Tallinnas mängisin õpilasõhtutel palju Beethovenit ja Liszti. Tšaikovski b-moll klaverikontserdi esimese osaga esinesin Jaan Kääramehe juhatusel puhkpilliorkestriga! Väga huvitav oli mängida sellises koosseisus. Moskvas aspirantuuri eksamil mängisin seda kontserti koos Lev Oboriniga. Oli õnnis tunne.

 

Kas olid stabiilne esineja? On sul mõned esinemised, mida pead eriti õnnestunuks?

 

Ma ei ole kunagi olnud väga suur harjutaja, pealegi mul polnud Tallinnas eriti harjutamisvõimalustki. Vähene töö enesega põhjustas ka ebastabiilseid tulemusi. Päris hästi mängisin (koos Bruno Lukiga teisel klaveril) Beethoveni G-duur klaverikontserti, mis Tallinnas oli üldse üheks minu õnnestunumaks esinemiseks, aga teistes linnades ei olnud see enam nii hea. Pean heaks nüüd oma paari aasta tagust esinemist Tõnismäe ateljees seoses Võerahansu maalide näitusega. Mängisin seal lühivorme, nagu Oja “Vaikivad meeleolud” ja Schuberti-Liszti laulud. Rahvas käis maale vaatamas ja jäi mind kuulama. Arvamused olid: “Milline aura, kuidas küll mängitud!” 2014. aasta mais esinesin Saaremaal, kus mängisin ära suure osa oma repertuaarist! Seal oli järjekordne Võerahansu näitus, tema elutöö oli ju Saaremaal. Rääkisin seal ka Võerahansust ja ma olevat väga hästi mänginud. Tagasiside oli suurepärane. Niisugused esinemised tõstavad meeleolu. See oli väga ilus käik ja ma jäin enesega väga rahule.

 

Kuidas sa oled lähenenud teosele selle omandamise protsessis? Kas rohkem emotsionaalses või ratsionaalses võtmes, kas intuitsioon on olnud segajaks teadlikkusele või vastupidi?

 

Nooremas eas oli mul rohkem niisugust seesmist emotsionaalsust, ju olin siis vähem teadlik. Mida edasi, seda rohkem oskasin süveneda. Olin juba palju muusikat kuulanud, olid tekkinud ettekujutused, sain seda muusikat mõttes kuulata. Ma armastan väga Beethoveni sonaate, eriti tema d-moll sonaati. Sellega olen palju esinenud ja seda ka salvestanud. Sellega seoses tekivad mõtted, kuidas tõlgendada, kuidas käsitada fermaate, hingamisi, staccato’sid jm. Seda olen väga põhjalikult läbi mõelnud, iga nüanss on nii tähtis. Aga kui ettekandes tekib mingi uus hea idee, ega seda ei saa siis üle parda visata.

 

Kas hoiad nooditekstist rangelt kinni, oled ausalt tekstitruu, ei luba enesele vabadusi? Need on vist kaks ise asja – loominguline vabadus või omavoli?

 

Kõik oleneb ju muusikast. Võiks ikka vahel lubada vabamaid asju, eriti romantikute puhul, nagu näiteks Liszt, siin on vabadusteks rohkem võimalusi. Eriti võiks vabamalt käsitada pedaali. Mida üldse üks kui teine mängija enesele tohib lubada? Kui Chopini muusikat mängin rohkem sisetunde järgi, siis Beethoveni juures nii ei saa, või Bachi puhul. Aga omalt poolt noote lisada küll ei tohi.

 

Sa oled esinenud ka Soomes ja Rootsis. Mida sa seal mängisid?

 

Soomes esinesin Tuglase Ühingus, Rootsis Eesti Majas ning mõlemas mängisin Elleri “Kellasid” ja Oja “Vaikivaid meeleolusid”.

 

Aga mida sa salvestanud oled?

 

Päris palju, ei mäletagi kõike. Schubertit op. 90, Chopini ballaade ja masurkasid, Liszti “Unustatud valssi” ja päris palju ka eesti muusikat.

 

Kas oled enesekriitiline ja kuidas suhtud kriitikasse väljastpoolt? Kas solvud ka vahel?

 

Olen väga enesekriitiline, tean ja analüüsin oma puudusi või vigu. Väljastpoolt kriitikat eriti ei kannata, aga kui kriitika on õiglane, siis pole põhjust pahandada või solvuda. Tegelikult olen sagedamini ise teadlik oma probleemidest. Muidugi on tore, kui kiidetakse. Sellest saab olla ainult väga hea meel. Nagu juba rääkisin, olen oma elu jooksul väga vähe harjutanud. Kui vaid mõelda, kui palju noored pianistid praegu tööd teevad – harjutavad 6–8 tundi päevas! Millised tulemused siis saavad küll olla!

 

Kas oled endale püstitanud mingi ideaali elus või klaverimängus?

 

Ei, seda küll mitte. Peamine minu jaoks on olnud ikka lihtsalt muusika sees elada, uusi teoseid õppida, harjutada, klaveri taga istuda, teoste üle mõtiskleda, katsetada ja otsida... Kui mulle taheti anda suunamine Leipzigis õppimiseks, tahtsin loomulikult minna, aga vaatamata sellele, et sõita polnud võimalik, jäi ikkagi ju alles suur soov mängida ja esineda.

 

Elu oleks võinud ju hoopis teistsuguse pöörde võtta, kui oleksid saanud tollal maailma näha ja uut laadi õpetust kogeda.

 

Mõnel on elu eesmärgiks suureks pianistiks saada. See saab siis elu jooksul ainsaks oluliseks sihiks. Minul seda ei ole olnud. Selleks, et midagi niisugust saavutada, peab olema väga suur töö ja tahtejõud. Nagu näiteks Lang Lang, tema elu ja kujunemine. Talle on muidugi looduse poolt palju antud, eriline andekus. Pühendumus, aga ka töö. Ainult siis on tulemust.

 

Olen aru saanud, et sa armastad väga Chopini ja Liszti mängida. Kas see muusika on saanud sinu lemmikuks? Kas aja jooksul on sinu muusikaeelistused muutunud ja kui, siis millises suunas?

 

Armastan tõesti Chopini ja Liszti muusikat, aga üle kõige on ikka ja alati olnud Schubert, jah, Schubert! Ma armastan väga ka Beethovenit, eriti sümfooniaid. Mozartist ma armastan rohkem kontserte, eriti viimast – see on naer läbi pisarate. Sonaadid meeldivad vähem. Schumanni armastan rohkem kui Brahmsi. Aga Tartus õpetas mind Kaudre Brahmsi mängima. Ta oli huvitav õpetaja, läks vaimustusest särama kui õpetamisega tegeles. Minul on Schubert olnud alati esikohal alates B-duur skertsost. Milline keskmine osa! Ületamatu muusika kuulata ja mängida. Chopini ballaadidest armastan kõige rohkem neljandat ballaadi As-duur. Üldse, ballaadide aeglased osad mõjuvad mulle eriliselt. Liszti teostesse suhtutakse sageli nagu virtuooslikku muusikasse, aga seal on ju tegelikult nii palju sisu! Sellesse peaks palju hoolikamalt süvenema, kaasa arvatud Ungari rapsoodiatesse. Nüüd olen viimasel ajal kaldunud aeglasemate tempode poole, et anda aega kõike välja kuulata, rohkem hingata. Aga kaasaegse muuusikaga ei ole ma nii heas vahekorras...

 

Oleme siiani puudutanud sinu lemmikmuusikat, aga räägiks nüüd huvitavamatest muusikutest. Oled ju kuulnud selliseid pianiste ja suuri kuulsusi, kes tänasele generatsioonile on suures osas kauge minevik, nii et neid võib nüüd kuulata vaid raadiost, plaatidelt, Mezzost või Youtube’ist. Keda oled kuulnud otse ja näinud oma silmaga?

 

Tartu päevilt meenuvad esmalt Olav Roots ja Evald Turgan, kes esinesid sageli koos. Siis mina keerasin neile lehte. Olav Roots oli ka minu solfedžo õpetaja. Aga ta esines sageli soolopianistina. Ma ei unusta tema esituses Francki Sümfoonilisi variatsioone. Ta oli väga elegantne ja peenetundeline pianist. Samamoodi mõjus ta peene ja intelligentse muusikuna ka orkestri ees. Kui Arrau käis Columbias Olav Rootsiga esinemas, olevat ta Rootsi kohta öelnud: “Hoidke teda, ta on saadetud kõrgemalt poolt!” Tartus oli muusikaõpetaja Leonard Vladimir Milk, kelle naine oli laulja. Milk oli väga hea klaverimängija ja saatja. Ta seadis orelile Mussorgski “Pildid näituselt” ja mängis seda väga mõjuvalt. Tartus käis väljastpoolt esinemas kuulsaid külalisi, näiteks Claudio Arrau Beethoveni sonaatidega, aga ma ei mäleta muud, kui et rahvas oli väga vaimustatud. Inimesed tekitasid inimkoridori välisukse juurde, et Arraud tervitada ja tänada pärast kontserti. Ka Magda Tagliaferro käis, ja Nikolai Orloff. Aga mida nad mängisid ja kuidas oli? Sellest arusaamiseks olin vist liiga noor veel. Aga ma mäletan, et Semm-Sarv viis mind Eduard Erdmanni kontserdile ja seal vapustas mind Liszti “Funérailles”. Sellest sai mulle erakordne elamus. Leningradis, vist oli see 1964. aastal, esines Arthur Rubinstein ja ta mängis hiilgava kavatäie Chopini. Lisapala valsi ajal ma mõtlesin, et ma tõusen õhku! Helsingis mängis Alfred Brendel Schubertit. Minu jaoks oli see pisut reserveeritud laadis esitatud. Kui hiljem tema plaatidelt Liszti kuulasin, oli see palju vabam ja väga vaimustav. Leningradis mängis Arturo Benedetti Michelangeli Beethoveni Es-duur klaverikontserti. See oli võimas! Moskvas õnnestus kuulata ka Annie Fischerit Schumanni klaverikontserdiga. Hästi meeldis seal Richteri Schuberti-õhtu. Aga Aldo Ciccoliniga oli järgmine lugu. Kunagi ammu kuulsin teda klaveriõhtul Tallinnas. Möödunud suvel aga õnnestus näha teda Mezzost Liszti transkriptsioonidega. Ta oli juba üsna eakas ja mängis väga suure kiindumusega ning huvitavalt. Kujutage nüüd ette – selle mõjul otsustasin talle Pariisi kirja kirjutada! Ma ei tea, kas ta selle ka kätte sai, sest varsti pärast seda sain teada, et ta oli siit ilmast hiljuti lahkunud...

 

Tallinnas on esinenud paljud pianistid Venemaalt, kes pole nüüd enam elavate kirjas. Maria Judina näiteks, kes mängis suure hasardiga muu hulgas Hindemithi ja Stravinskit. Ta oli väga sugestiivne pianist, vahetevahel pisut iseäralik. Stravinski sonaadi oma esinemisel lõpetanud, pöördus ta publiku poole, et teadustada soovist see lisapalana veel kord esitada, kuna talle tundus, et see publikule väga meeldis! Juba vanemas eas mängis ta kontserdil hästi Mussorgski “Pildid näituselt”, aga jättis välja raskemad osad! Maria Grinberg esitas eriti meeldejäävalt Schuberti-Liszti laulud ja Schuberti f-moll Fantaasia sooloversiooni. Grigori Ginsburg, Lazar Berman, siis muidugi Emil Gilels ja Svjatoslav Richter. Me harjusime nende kõrgeklassilise professionaalsusega. Mulle on eriliselt meelde jäänud Griegi palad ja Mozarti viimane klaverikontsert Gilelsi esituses.

 

 

Ukse maailma avasid meile Tšaikovski-nimelised rahvusvahelised konkursid alates 1958. aastast. Mina käisin Moskvas neljal-viiel järjestikusel konkursil. Kõige mõjuvama mulje jättis mulle esimene konkurss, kus sai kuulda eriti paljude maade noori pianiste. Van Cliburn, Varella-Cid, Gedda-Nova, Liu Shikun, keda seal kõik kuulata sai... Edasi John Lill Beethoveni sonaadiga op. 101, Misha Dichter Schuberti suure A-duur sonaadiga... Palju häid esitusi on nendelt konkurssidelt hinge jäänud. Vene mängijad hakkasid väsitama, panid seal haigutama. Kõik olid võitjaks välja treenitud nagu sportlased ja mõjusid väga ühetaoliselt, kuigi nende kavad olid ju väga põhjalikult läbi töötatud.

 

See oli tookord meiesugusele kuulajale nagu plahvatus, teatud šokk, sest me polnud noorepoolsetelt pianistidelt sellist mitmekülgsust, tõlgendusrikkust ja koolilist erinevust varem kuulnud. Ammutasime sealt arutledes ja vastastikku mängustiilide ja tõlgenduste üle vaieldes muljeid ja teadmisi. See oli väga mõtlemapanev ja õpetlik. Mõelda vaid, kui ammu see kõik oli! Paljud meie tänased tegevpianistid polnud siis veel sündinudki! Aga hüppame korraks Eestimaale. Nüüd on meil olnud võimalus kuulata festivalil “Klaver” eliitpianiste, meil on väärikas rühm häid oma pianiste. Aga keda sa meie noorematest pianistidest oled kuulnud ja keda hindad?

 

Tead, sööme nüüd hoopis vahepeal natuke šokolaadi! Lauri Väinmaale olen väga tänulik festivali “Klaver” järjekindla korraldamise ja silmapaistvate esinejate kutsumise eest! Jah, olen meie pianiste pidevalt jälginud, aga viimasel ajal siiski vähem. Mulle on Mati Mikalai hea mulje jätnud. Väga pean lugu Ralf Taali tasemest ja töökusest. Meeldis tema mängitud Schubert. Varasemast ajast mäletan Tanel Joametsa head kõlameelt. Kunagi meeldis mulle Jaan Kapp. Kuhu ta on nüüd jäänud? Mihkel Polli olen rohkem kuulnud. Ta on mulle vahel ette mängimas käinud ja olen talle mõnikord head nõu andnud. Tahaks kuulda Peeter Laulu, kes tegutseb ju Peterburis, aga käib meil esinemas. Nüüd olevat tal plaanis esitada kõik Beethoveni sonaadid Tartus. Miks mitte ka Tallinnas? Miks aga meie noored pianistid kontserdil ei käi? See on ju nende elu ja perspektiiv. Kas nad tõesti arvavad, et nad on juba küllalt head, et pole enam kelleltki midagi õppida? Või nad ei armasta muusikat? See on natuke imelik ju.

 

Loe edasi Muusikast 7/2015

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload