• Karolin Vetevoog, G. Otsa nim Tallinna MK õpilane

Ühe teose ja noodimaterjali lavatee. Artur Lemba klaverikontsert nr 1


Artur Lemba 1908. aastal. FOTO TMM

Artur Lemba (1885–1963) on üks säravamaid pianiste eesti muusika ajaloos, samuti helilooja, pedagoog ja muusikakriitik. Tema möödunud sajandi esikümnendil valminud klaverikontsert nr 1 on üks eesti muusika tähtteoseid. Siinse töö eesmärk oli panna kokku Artur Lemba klaverikontserdi võimalikult täpne esituskronoloogia, toetudes muusikamuuseumis olevatele Artur Lemba materjalidele (kavalehed, ajaleheväljalõiked, arvustused) ning ERSO allikatele (sh elektrooniline andmepaas OPAS).

24. septembril aastal 1885 Tallinnas sündinud Artur Lemba sai esimest klaveriõpetust oma vanemalt õelt Ludmillalt ja seejärel vennalt Theodorilt. Rudolf Tobiase järel on Lemba teine muusik, kes on lõpetanud Peterburi konservatooriumis kahel erialal, õppides professor Carl van Arcki, Viktor Tolstoi ning Jossif Borovka klaveriklassis ning Nikolai Solovjovi kompositsiooniklassis. 1908. aastal lõpetas ta konservatooriumi kuldmedaliga klaveri- ning hõbemedaliga kompositsioonierialal ning pälvis ka Anton Rubinsteini preemia – Schröderi firma klaveri. 1910. aastal osales ta Anton Rubinsteini nimelisel pianistide konkursil, jõudes seal üheksa parema hulka ning pälvides aukirja. Tema konkurentideks olid Alfred Hoehn, Artur Rubinstein, Emil Frey ja Aleksandr Borovski. Kuni 1920. aastani jäi Lemba Peterburisse, kus oli hinnatud pianist ja pedagoog. Siis naasis ta Eestisse; 1920–1921 töötas ta pedagoogina Tallinna kõrgemas muusikakoolis ning 1921–1922 professorina Helsingi muusikakoolis, 1922–1963 oli ta Tallinna konservatooriumi õppejõud (1934–1935 ja 1941–1944 klaverikateedri juhataja).

Võib ju eeldada, et suure osa Artur Lemba loomingust moodustab klaverimuusika, kuid helilooja ise on 1937. aasta Muusikalehele antud intervjuus rõhutanud, et teda huvitab ennekõike sümfooniline ja vokaalmuusika. Lemba looming on žanriterikas, sisaldades kokku üle 120 teose: 4 ooperit (sh eesti esimene ooper “Sabina” aastast 1905, teose teine redaktsioon pealkirjaga “Lembitu tütar” valmis aastal 1908), 2 sümfooniat (neist nr 1 on esimene sümfoonia eesti muusikas, 1908), 5 klaverikontserti, 2 pidulikku avamängu, 2 viiulisonaati, 4 klaveritriot, kvartette ja kvintette erinevatele koosseisudele ning koori- ja soololaule. Klaverimuusikas on 3 sonaati, 2 sonatiini ja hulgaliselt väikepalu.

Artur Lemba viiest klaverikontserdist (need on loodud ajavahemikul 1905–1960) on kõige mängitumaks osutunud kontsert nr 1 G-duur. 1905. aasta 1. juunil on Aleksandr Glazunov kirjutanud Nikolai Rimski-Korsakovile: “Muide, haiguse hakul tuli mul läbi vaadata õpilase Lemba terve klaverikontsert, mis jättis mulle oma andekuselt kõige rõõmustavama mulje ja mul jääb vaid siiralt kahetseda, et Lemba on teenelise professori Solovjovi kätes.” (Tsitaat on pärit Lemba 100. sünniaastapäevale pühendatud kontserdi kavalehelt aastast 1985, teksti autor on Avo Hirvesoo, kuid viide allikale puudub.) Glazunovi hinnang oli antud teose esimesele redaktsioonile, mida autor esitas vähemalt kolmel korral.

Noot nagu reisipäevik

Tõuke uurida Artur Lemba 1. klaverikontserdi ettekannete ajalugu andis ERSO kauaaegne viiuldaja ja orkestri inspektor Rein Mälksoo. Tema tähelepanu pälvisid klaverikontserdi orkestripartiid, mille tagaküljele olid orkestrandid hakanud sisse kandma infot ettekannete kohta. Lähemal uurimisel selgus, et selle 1905. aastal loodud ja viis aastat hiljem redigeeritud teose esitustel on sajandi jooksul kasutatud üht ja sama noodimaterjali. Sissekanne ei sisaldanud enamasti kogu infot ettekande kohta (ehk siis nii aega, kohta, dirigendi kui ka solisti nime). Orkestrantide märkmetele toetudes koostas Mälksoo esialgse esituste loetelu.

Kontserdi klaviiri kahele klaverile on välja andnud kolm erinevat kirjastust, neist esimene ilmus juba 1905. aastal Peterburis Johanseni kirjastuselt (selle noodi üks eksemplar asub ka ETMM-is). Klaviiri prantsuskeelsel tiitellehel on pühendus maailmakuulsale pianistile Josef Hofmannile. Teose algversiooni käsikirjalist originaalmaterjali – ei partituuri, orkestirihääli ega soolopartiid – muuseumis ei ole ega teata ka selle olemasolu või asukohta. Küll aga on muuseumis selle versiooni pliiatsiga kirjutatud käsikirjaline poolik mustand, mille viimasele leheküljele on lisatud valmimise kuupäev: 12. juuli, aasta 1905. (ETMM M160:2/33)

Kontserdi teine redaktsioon valmis 20. juulil 1910. aastal Elvas. See noot on nüüdseks trükitud kahel korral. Esimene, Breitkopfi & Härteli väljaanne, ilmus Leipzigis, kuid noodis ei ole aastaarvu. Seda kasutasid solistid kuni aastani 2004, mil ilmus uus väljaanne kirjastuselt ERES. Samal aastal andis ERES välja ka partituuri.

Muuseumi valduses on praegu nii teise versiooni käsikirjaline originaalpartituur kui ka selle käsikirjaline ümberkirjutus. Originaalis on vene keeles iga osa lõppu märgitud valmimise kuupäev: I osa on lõpetatud 12. juulil, II osa 15. juulil ning III osa 20. juulil 1910. aastal. (ETMM M160:2/32) Käsikirjaline koopia oli kuni 2013. aastani ERSO noodikogus, mil see anti üle muusikamuuseumile. (ETMM M160:2/132). Kui orkestripartiidest leiab esituste kohta orkestriantide märkmeid, siis partituuri koopiasse on 1976. aastast hakanud sissekandeid tegema ka dirigendid; nii esimene kui viimane märge on Neeme Järvilt. Käsikirjalised orkestripartiid on endiselt ERSO noodikogus ning on üllataval kombel väga hästi säilinud. Rein Mälksoo on veendunud, et need on pärit aastast 1910. Seega on selle teose noodimaterjal palju väärtuslikum kui lihtsalt noot, sisaldades endas omamoodi muusikalist reisipäevikut.

Peterburi, 1905–1920

Klaverikontserdi esimese redaktsiooni esiettekanne oli autori soleerimisel 1906. aastal soome dirigendi Armas Järnefeldti dirigeerimisel. Seejärel kõlas see 1908. aastal Peterburi konservatooriumi pidulikul lõpuaktusel Lemba õpingukaaslase Nikolai Malko juhatusel. (Hirvesoo 1985: kavaleht) Autor meenutab oma mälestustes järgmist: “Meile, kompositsiooni- ja dirigeerimisklassi õpilastele, oli kohustuslik mängida konservatooriumi sümfooniaorkestris löökpille. Noor Sergei Prokofjev mängis naudinguga, nagu ta ise rääkis, suurt trummi minu klaverikontserdis, mis esitati konservatooriumi lõpuaktusel.” (Veera Lensin, “Artur Lemba. Pianist ja pedagoog”, 1977, lk 40) 2004. aastal ilmunud partituuri trükiversiooni toimetaja Hans-Gunter Lock mainib noodi eessõnas, et partituuris suur trumm puudub. Ei ole teada, kas trummipartii, mida Prokofjev võis mängida, esimese osa algversioonis siiski oli, või tuleb oletada, et Lemba ajas oma meenutuses ekslikult suure trummi timpanitega sassi.

Konservatooriumi lõpetamise aastal esitas Lemba teost ka autorikontserdil Tartu Vanemuises ning 1910. aastal VII üldlaulupeo raames toimunud sümfooniakontserdil, kus soleeris vend Theodor Lemba ja dirigeeris autor. Orkestrihäältest leiab esimese sissekande flöödi partiist, kuhu on märgitud esituskohaks Kaiserliche Russische Hoftheater (Vene keiserlik õukonnateater; praegune Maria teater). Solisti, dirigendi nimi ning esituse kuupäev puuduvad, kuid võib oletada, et ettekanne oli enne aastat 1917 ning samuti võis see olla ka viimane selle teose esitus nõukogude eelsest ajast Venemaal.

Eesti vabariigi aeg

1920. aasta juulis naasis Artur Lemba Eestisse ning koos viiuldajast abikaasaga asuti õpetama vast loodud Tallinna kõrgemas muusikakoolis. Samast aastast on kolm sissekannet kontserdi kohta, kaks neist olid Tartus, kus dirigenti pole nimetatud, ning üks Tallinnas, dirigendiks Artur Kapp. Viimasest kontserdist on ka kaks arvustust, ühes neist kirjutatakse: “Artur Lemba muusika seisab kaugel igasugusest modernismist. [---] Klaverikontsert G-duur on komponeeritud vanaaegsete klassiliste sonaatide kujul. Kõige paremini on korda läinud [---] klaverikontserdis ilma kahtlemata rondo. [---] Ka välistest mõjudest pole need helitööd täitsa vabad. [---] Igatahes on Artur Lemba helitöödel ka omad head küljed. Kõige pealt puutuvad seal silma suurepäraselt puhas ja selge, kõlarikas intrumentatsioon, ilus, kuigi just mitte algupärane meloodika ja loomulikult kokkukõlasus mõlemas töös.” (Kaja, 7. XII 1920)

Kuni 1940. aastani esitati Lemba 1. klaverikontserti ligi 20 korda, dirigentide hulgas olid Juhan Simm, Mihkel Lüdig ja Artur Kapp. Enamasti soleeris autor, kuid korra mängis seda ka tema õpilane Valentiina Riives helilooja dirigeerimisel. Seda teost mängiti ka eriliselt pidulikel sündmustel, nagu vabariigi aastapäeval 1921. ning 1928. aastal. Avardus ka ettekannete geograafia: 1924 ning 1928 esitati teost Budapestis. Esimese puhul on teada, et seda dirigeeris Raimund Kull, teine oli soome-ugri kongressil eesti heliloojatele pühendatud kontserdil.

Nõukogude aeg

Teise maailmasõja aastail oli nii Tartu kui Tallinna muusikaelu väga aktiivne. Tartus juhatas sümfooniakontserte Vanemuise tollane peadirigent Eduard Tubin. Tallinnas andis kontserte Ringhäälingu (Landessender Reval) orkester (praegune ERSO), mille peadirigent oli Olav Roots. Lemba 1. klaverikontserti mängiti neil aastail lausa viiel korral. Solisti kohta märkmetes info puudub, kuid võib arvata, et teost esitas autor. Ajalehe Sirp ja Vasar 3. märtsil 1945 ilmunud artiklis “Raadiokomitee sümfooniakontsert” kirjutab Bruno Lukk järgmist: “Prof. A. Lemba mängis oma esimest klaverikontserti (g-duuris), mis on väga populaarses libedas stiilis ja lihtsas struktuuris kirjutatud ega tekita probleeme. Mängis väga nooruslikult värskelt, ilusa, maheda kõlaga, nüansirikkalt, lihtsalt ja veenvalt. Orkestrisaade oli väga hea, koostöö solistiga harmooniline. Kuigi teos iseenesest ei paku suuri elamusi, jättis selle esitamine tervest kavast kõige ühtlasema ja terviklikuma mulje.” 1948. aastal kanti teost ette kahel korral Riia Raadio orkestriga.

Artur Lemba soleerimisel kõlas teos viimast korda 24. oktoobril 1953. aastal Tartu ülikooli aulas ERSO-ga Sergei Prohhorovi juhatusel. Seda oma viiest kõige populaarsemaks saanud kontserti mängis Artur Lemba 47 aasta vältel peaaegu 40 korda, kuid esitusi võis olla rohkemgi, kui on õnnestunud välja selgitada.

Pärast helilooja surma on teost avalikel kontsertidel esitanud neli interpreeti: Matti Reimann, ameeriklane Samuel Dilworth-Leslie, Lauri Väinmaa ning Mihkel Poll. Neist enim on kontserti mänginud Matti Reimann kolme dirigendi: Neeme Järvi, Peeter Lilje ning Endel Nõgenega. Tema esituses on kontsert muu hulgas kõlanud 1976. aastal Neeme Järviga Pärnus, Petroskois, Rõbinskis ning Jaroslavis, 1977. aastal Voronežis ja Tallinnas, 1978. aastal Irkutskis ja Leningradis, 1977. aastal Vanemuise orkestriga Endel Nõgene juhatusel Tartus ja 1988. aastal sama dirigendi, ent Babelsbergi orkestriga tervelt kolmel kontserdil Potsdamis – kahel korral Sanssouci lossis ning seejärel Potsdami linnateatris. 1979 esitas Reimann kontserti Peeter Liljega Tallinnas; viimasega teos ka salvestati. Kokku mängiti Lemba 1. klaverikontserti ajavahemikul 1976–1979 13 korda. Uuesti esitas Reimann seda kontserti plaadistuseks 1984. aasta detsembris Lilje juhatamisel ning 21. novembril 1985. aastal Artur Lemba 100. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil.

Teispool raudset eesriiet

Nõukogude aega jääb veel kaks huvitavat seika selle kontserdi ettekannete ajaloos. 2. septembril 1982. aastal kõlas see Göteborgis, kus Neeme Järvi juhatusel soleeris Samuel Dilworth-Leslie. Rein Mälksoo kirjeldab: “Tuli Vardo Rumessen ja palus, et tema tahaks nüüd mitteametlikult ja vaikselt laenata ERSO-st Lemba 1. klaverikontserdi noote. Tal oli vaja saata need Göteborgi. Postiga neid saata julgenud, kuna siis võinuksid need kaduma minna. Rumessen oli kokku leppinud, et ta läheb nootidega sadamasse ja üks kalalaeva kapten toimetab need oma kajutis Göteborgi. Nii need läksid kalalaevaga ja tulid kuu aja pärast tagasi. Rumessen ausa mehena tõi noodid tagasi. Kõik oli korras ja esimene klarnetimängija on Göteborgi nooti sisse kirjutanud.”

Samamoodi saatis Rumessen noodi Neeme Järvile USA-sse, kus teos tuli esitusele 3. oktoobril 1983. aastal. Mälksoo meenutab: “Veel teinegi kord nõukogude ajal tuli Rumessen minu juurde ja ütles: “Nii, nüüd on selline lugu, et ma saadan need noodid Neemele Ameerikasse ja mängib üks mustanahaline.” Ka sealt tulid noodid tervena tagasi.” New Jersey on kõige kaugem esituskoht, kus Lemba klaverikontserti on mängitud. Sealgi soleeris Samuel Dilworth-Leslie.

Vabas Eestis

Alates 1992. aastast esitas klaverikontserti mitmel korral Lauri Väinmaa: 15. septembril ERSO-ga Arvo Volmeri dirigeerimisel Rakvere teatris, 22. oktoobril samas koosseisus Stockholmi kontserdimajas ning 13. novembril tehti Estonia kontserdisaalis Eesti Raadiole salvestus. 15. mail 1997. aastal plaadistas Lauri Väinmaa Estonia kontserdisaalis selle taas ERSO-ga Volmeri juhatusel.

Lauri Väinmaa rääkis, et jõudis Lembani, kui otsis häid eesti heliloojate kontserte: “Artur Lemba klaverikontserdi juures köitis mind kõigepealt muusikalise materjali värskus. See on väga kulunud sõna ja kui püüda defineerida, mis see värske on, siis jääbki hätta, kuid teatud värskust seal on. Ta kasutab romantilise muusika võtteid, intonatsioone ja harmooniad, ometigi on seal niisugune armas, isiklik ja väga andekas helikeel, sest see on kirjutatud niivõrd noorelt. Teose pianistlikust küljest rääkides – see on klaverile kirjutatud väga meisterlikult. Lemba oskab panna klaveri kõlama ja teab, kuidas bassi, saadet ja meloodiaid paigutada klaveril kõige paremal moel. See teos on üles ehitatud parimate romantiliste, Chopini rajatud traditsioonide vaimus. Lemba klaverikäsitlus on hea, see istub käte all hästi ja mõjub efektselt, kuid ei saa ka öelda, et see teos on kerge. Kusjuures selle kontserdi puhul on huvitav, et ta kõlab tehniliselt raskemalt ja virtuoossemalt kui ta tegelikult on (on teoseid, kus asi on vastupidi). Kui rääkida mõjudest, siis vene romantilist muusikat on seal taga väga palju, nt Anton Arenskit. On tunda, et nad on ühes keskkonnas kasvanud ja elanud. Ka kuuleb seal kokkupuuteid Glazunoviga, kes oli sellal Peterburis väga mõjukas mitte ainult muusikategelase, vaid ka heliloojana, see avaldas kindlasti mõju. Ilmselt on eeskuju võetud ka Griegilt.” (Siin ja edaspidi autori vestlus või kirjavahetus interpreetidega.) Dirgent Arvo Volmer: “Lemba 1. klaverikontsert on väga ladusalt ja voolavalt kirjutatud teos, helilooja järgib klassikalise kontserdi žanri tunnuseid ega pürgi otseselt uuendustele. Pianistile on see lugu väga käeparane, ka virtuoossed lõigud on pianistlikult üpris mugavalt kirjutatud. Orkestratsioon on traditsiooniline, erilisi üllatusi ei paku.”

Aastail 1998–2008 teost ette ei kantud. 20. juunil 2009 tegid salvestuse Mihkel Poll ning EMTA orkester Paul Mägi juhatusel. Viimased ettekanded olid aastal 2012, kui Mihkel Poll esitas kontserti 22. novembril Estonia kontserdisaalis ning 24. novembril Peterburi filharmoonias Neeme Järvi dirigeerimisel (ajakirja trükki mineku eel lisandusveel kaks Mihkel Polli esitust Neeme Järvi ja ERSO-ga - Jerevanis ja Thbili-sis - Toim.). Mihkel Poll iseloomustab teost: “Artur Lemba klaverikontsert on ere ning säravalt virtuoosne teos, mida on alati hea tunne esitada ning kuulajate senisele vastukajale toetudes ka tore ja inspireeriv kuulata. Olen sarnast hinnangut kuulnud nii professionaalidelt kui ka tavakuulajatelt. Lemba klaverikontsert on tehniliselt küllaltki nõudlik ja mitte ülemäära mugav, eeldades kõrgel tasemel klaveri valdamist. Pianisti partiis on kõik selgelt kuulda, esineb palju kolmkõladel põhinevaid passaaže ning akorde, võiks öelda ka “ausat pianismi”. Artur Lemba kui pianisti klassikalisel koolil põhinev aristokraatne mängumaneer paistab ka tema kontserdist, välise efekti ja bravuuri taotlemine ei tule ettekandele kasuks. Kuigi kohati on märgata tsitaate teiste heliloojate loomingust, on kontsert siiski isikupärane, särav ja omanäoline teos, millega on täielikult ära teeninud koha Eesti klaverikontsertide esireas.”

*

Artur Lemba 1. klaverikontserti on praegustel andmetel esitatud 64 korda, enamasti autori soleerimisel. Võib oletada, et ettekandeid on olnud veelgi enam. EMIK-i andmebaasi järgi on praeguseks Eesti muusikas 93 kontsertlikku teost klaverile ja orkestrile, neist 52 on klaverikontserdid. Autorite hulgas on ligi 30 nime, kellest viljakamad on Artur Lemba ja Jaan Rääts, mõlemad viie kontserdiga. Kolm kontserti on Harri Otsal ning Raimo Kangrol, kaks Eugen Kapil, Erich Jalajasel, Jaan Kohal, Anti Margustel, Rein Rannapil ja Urmas Sisaskil. Ühe kontserdiga tõusevad teiste hulgas esile Ester Mägi, Els Aarne, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüür. On raske lähemalt uurimata hinnata, kui palju neid teoseid on esitatud ja kes autoritest on eelistatumad, sest esitusloendid ja kronoloogia puuduvad. Kõige täpsemad andmed leiab Tubina kontsertiino kohta Vardo Rumesseni koostatud Tubina helitööde kataloogist; neil andmeil on seda esitatud 33 korda, neist kümmekond on salvestused.

Otsides Lemba 1. klaverikontserdi menu põhjusi, jäävad kõlama mõtted, et tegemist on särava, romantilises vaimus kirjutatud teosega. Kontsert on tehniliselt nõudlik, kuid kuna Artur Lemba pianistina valdab klaverit, on see siiski käepärane. Seda rõhutab ka Lauri Väinmaa: “Kui hakata teost analüüsima, siis koosneb see ju väga lihtsatest asjadest, aga kuidas see on kokku pandud! See ongi helilooja andekuse tunnus, mismoodi ta traditsioonilisi vahendeid kasutades loob midagi väga omanäolist.”

Uurimuse on artikliks vormistanud Virge Joamets