Kuidas “Joonase lähetamisest” sai “Joonas”

Rudolf Tobiase oratoorium “Joonas” esiettekandel 7. juunil Tallinna Jaani kirikus. FOTO KRISTEL ÜKSVÄRAV.

 

Rudolf Tobiase oratoorium “Joonas” 7. juunil Tallinna Jaani kirikus. Esitasid solistid Arete Teemets (sopran), Helen Lepalaan (metsosopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton, Joonas), Raiko Raalik (bass); chorus mysticus koosseisus Maria Listra, Kadri Tegelmann, Endrik Üksvärav ja Tamar Nugis ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Collegium Musicale, Voces Musicales, tütarlastekoor Ellerhein, Tallinna Kammerorkester ja Kadri Toomoja (orel). Koormeister Mai Simson, dirigent Tõnu Kaljuste.

 

Segadus ja spekulatsioonid on olnud prohvet Joonase lahutamatud kaaslased. Rudolf Tobiase oratooriumi esiettekanne oli 1909. aastal Leipzigis, mispeale see kadus pikaks ajaks vaateväljast. Tuli leppida ebamugava teadmisega, et niisugune oopus on kirjutatud, materjalid on säilinud ja midagi tuleks nendega ette võtta, kuid probleemi teadvustamisest kaugemale ei jõutud. Anton Kasemets sedastab oma raamatus “Eesti muusika arenemislugu” 1937. aastal, et oratooriumil “Joonas” on eesti muusikas “ainult teoreetiline tähtsus”, kuivõrd käsikiri on pärijate valduses ja seetõttu kättesaamatu. 1939. aastal soetas partituuri ja klaviiri Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital, keerulised ajad tulid aga vahele ja nii seisis see muusikamuuseumi arhiivi segamatus rahus kuni 1970. aastateni. 1989. aastal õnnestus tuua oratoorium tervikuna ettekandele ja sestpeale on prohvet Joonase piibellikud tegemised vajutatud sügavale muusikalisse kultuuriteadvusse.

 

Aga Tobiase saaga pole sellega kaugeltki lõppenud ja lahtisi otsi on veel küllalt. Mõned neist sõlmiti hiljaaegu kokku Tõnu Kaljuste juhatatud tekstikriitilises ettekandes: “Rudolf Tobias, oratoorium “Joonas”, autori eestikeelse versiooni ja originaalorkestratsiooni esiettekanne Eestis”. See väga kaalutletult, ent samas siiski poleemiliselt sõnastatud kirjeldus osutab korraga mitmele sõlmküsimusele. Arutleda võib juba kas või pealkirja üle. Kontserdi põhjalikus kavavoldikus osutatakse tõsiasjale, et saksakeelse pealkirja “Des Jona Sendung” järgi on harjutud seda nimetama “Joonase lähetamiseks” (kuigi “Joonase läkitamine” oleks ehk suupärasemgi), Tobias ise aga kutsus seda eesti keeles alati lihtsalt “Joonaseks”. Pealkiri pealkirjaks, aga kindlasti närib paljusid kahtlus, kas muus osas võib olla kindel, et “Joonas” on ikka see, kellena teda seni arvasime tundvat?

 

Põhiprobleem on selles, et praktiliselt kõik, mida Tobiase oratooriumi kohta teame, pärineb ühe isiku, Vardo Rumesseni sulest ja kannab tema kui tõlgendaja vältimatult subjektiivset pitserit. Tema kui Tobiase eestkõneleja töö kulmineerus 2008. aastal, kui ilmus oratooriumi partituur märkusega “redigeerinud, korrigeerinud ja täiendanud Vardo Rumessen” ja selle saamislugu avav raamat “Joonase sõnum”. Kui redigeerimise tähendus on üldjoontes teada, siis mõneti raskemini hoomatav märkus korrigeerimise ja täiendamise kohta on tekitanud palju arusaamatust, oletusi ja umbusku. Segadust süvendab see, et Rumessen on küll ülevaatlikult kirjeldanud käsikirjade seisukorda ja toimetamise käigus seljatatud probleeme, ent ei ole oma valikuid tekstikriitiliselt lahti seletanud. 2008. aasta väljaande eessõnas on Rumessen toimetamise põhimõtteid avanud vaid ühes lõigus, tõdedes, et Tobiase orkestratsioonis on “valgeid laike”, materjal on kohati visandlik ja puudulik, mõnest numbrist on mitu varianti jne. Moskva konservatooriumi professori Juri Fortunatovi juhendamisel “osutus vajalikuks teha parandusi ja täiendusi orkestratsioonis, arvestades kolmest orkestrikoosseisu”. Kõiki suletõmbeid loetlevad tekstikriitilised kommentaarid kujunenuks mõistagi väga mahukaks, ent taganuks siiski toimetajatöö parema läbipaistvuse ja leevendanuks skeptikute kahtlusi.

 

Tõnu Kaljuste eesmärk on minna tagasi algallikate juurde, võttes aluseks originaalkäsikirjad ja helilooja tütre Silvia Tobiase 1970. aastal tehtud ümberkirjutuse. Tekstikriitilised valikud on põhimõttelised: ühel pool Rumesseni arusaam, et Tobiase orkestratsioon on lünklik, mistõttu vajas ühtlustamist ja täiendamist, teisal äratundmine, et käsikirjast vastu vaatav variant, ehkki täis beethovenlikke kõhklusi ja ümbertegemist, on mitte ainult mängitav, vaid isegi mõjusam. Ühel pool teadmine, et partituuris on saksakeelne tekst ja selles keeles kanti see ette 1909. aastal, teisal oletus, et teosest on vähemalt sama legitiimne “autori eestikeelne versioon”.

 

Eestikeelne tekst on seekordse ettekande olulisim uudsus. Oratooriumi üksiknumbrid tulid Silvia Tobiase eestikeelse versiooni järgi küll ettekandele juba kaks aastat tagasi muusikaakadeemia jõududega, nüüd kõlas teos aga esmakordselt tervikuna maakeeli. Kirjades luuletaja Karl Eduard Söödile mainis Tobias 1908. aastal, et “oratooriumile võib veel eesti teksti juurde lisada” ja lubas saata eesti teksti talle parandada – tõestuseks selle kohta, et “mu töö mitte Eesti rahvale kaduma ei lähe”. Huvitaval kombel Rumessen oma kirjutistes eestikeelse teksti võimalusele ei osuta, ehkki mainib raamatus “Joonase sõnum” põgusalt Silvia Tobiase püüdeid “teose käsikirja restaureerida” (lk 101).

 

Oratooriumi klaviiris on tõepoolest eestikeelne paralleeltekst hiljem juurde kirjutatud – kas Tobiase enda poolt, on aga omaette küsimus. IV pildi originaalpartituuris on “Kyrie (de profundis clamavi)” eestikeelse paralleeltekstiga: “Põhjatuma häda seest hüüan mina Sinu poole, Jehoowa. Sinu kõrwad pangu tähele mu alandlikku palwehäält.” Silvia Tobiase ümberkirjutuses on tõlge, muide, teistsugune: “Põrmust ma hüüan sinu poole, Issand. Võta kuulda Sa mu härrast palvet!”. Paralleeltekstiga materjalide puhul on siiski palju küsitavusi. Kultuuriloolise faktina on oletatav eestikeelne versioon kõnekas, ent seekordse ettekande põhjal otsustades puuduvad siiski mõjuvad põhjused, miks eelistada seda märksa paremini viimistletud saksakeelsele tekstile. Kõik detailid loevad, näiteks see, millised häälikud on millisel noodil – saksakeelses tekstis paistab see olevat paremini paigas.

 

Eestikeelse teksti kõrval on üks painavamaid mõttekohti Tobiase orkestratsioon. Uurigem näiteks oratooriumi proloogi esimest lehekülge (forte’s sõnadel “Diese böse” või “Teie õelad”): originaalpartituuris mängib orkester selles kohas kahese puhkpillikoosseisuga, kusjuures tromboonide ja tuuba partii on kirjutamata. Mõnikord väidetakse, et Rumesseni toimetatud väljaandes on lisatud pille, mida originaalpartituuris ei kasutata, ja kahene koosseis on tehtud kolmeseks asja eest, teist taga. See ei ole siiski tõsi, sest alates oratooriumi II pildist on originaalpartituuriski kolmene puhkpillikoosseis (s.t koos inglissarve, bassklarneti ja kontrafagotiga). Niisamuti leidub originaalpartituuris ajuti harfi partii. Seega võib Rumesseni redaktsiooni kirjeldada kui püüdlust oratooriumi eri piltide orkestristiili ühtlustada. Dubleeritud partiide ja muude lisanduste vajalikkuse või tarbetuse üle oratooriumi ühes või teises kohas võib loomulikult diskuteerida, ent nende loogika on siiski mõistetav.

 

Rohkem või vähem silmatorkavaid erinevusi on loomulikult veel. Mõnes kohas on muudetud numbrite järjekorda: originaalpartituuris kõlab Joonase aaria (“Sinu tahet, Issand, Sinu tahet meelsasti täidan”) kohe pärast “Püha, püha” (s.t III pildi keskel), Rumesseni versioonis on see asetatud aga III pildi lõppu, kus haakub IV pildi alguse lärmaka numbriga “Laskem meid süüa” (sic!). Küsimusi on tekitanud ka oratooriumi lõpp. Partituuri eessõnas kirjutab Rumessen, et “puudub oratooriumi lõpp (viimased 12 takti), mis on lisatud redigeerija poolt tuginedes eelnevale muusikalisele materjalile”. Lõpukoori kohta on teatri- ja muusikamuuseumis kaks käsikirjalist allikat: V pildi partituuri (M 6:2/98) põhjal tundub lisandus pigem tarbetu (seal on viis lõputakti, mida Rumessen oma redaktsioonis ei kasuta), üksiknumbrite (visandite) kaustas (M 6:2/99) olev variant katkeb aga tõesti Rumesseni viidatud kohas ja vajab lõpetamist. 12 lõputakti lisamiseks oli seega küll ajend, kui mitte tingimata vajadus.

 

Erinevuste loetelu võib tekitada mulje, nagu oleks “Joonas” midagi hoopis muud kui seni teada “Joonase lähetamine”. Nii drastiline olukord siiski ei ole: üldmulje on loomulikult teistsugune, seda aga mitte ainult originaalversiooni ja Rumesseni redaktsiooni erinevuse, vaid ka Kaljuste interpretatsioonivalikute tõttu. Jaani kirik, ehkki võibolla sarnase kõlaruumiga nagu 1909. aasta Leipzigi Andrease kirik, on kontserdipaigana kapriisne. “Joonase” ettekandeks ellu kutsutud projektikoori diktsiooni oli enamus ajast raske hoomata, mistõttu eestikeelne tekst lendas suurel määral tühja. Tõsi, Klassikaraadio järelkuulatavas ülekandes on pilt märksa parem. Rõdule asetatud neljaliikmeline chorus mysticus tõi ettekandesse viimistletud kõlavaheldust. Ehkki redigeeritud väljaandega võrreldes hõredam orkestratsioon võinuks teoreetiliselt tagada mõneti läbipaistvama kõla, tundus Jaani kirikus mängitu kummastaval kombel isegi massiivsem ja rohkem vaskpillide poole kaldu.

 

“Joonase” ettekandes oli tunda soovi lahkneda “Joonase lähetamise” senisest esitustraditsioonist koos sellele omase dünaamilisuse ja dramaatilisusega. Nendest omadustest päris lahti öelda siiski ei ole võimalik loo kulgu pidurdamata. Näiteks I pildi tänukoor “Ja nägid lained siis Sind” oli liigagi hillitsetud, ilma piisava hoo ja vaimustuseta. Solistide viisiku – Arete Teemets, Helen Lepalaan, Mati Turi, Taavi Tampuu ja Raiko Raalik – etteastetes jagus õigel hetkel vajalikku hardust, patukahetsust, hinge- ja häälevärinat, õpetlikkust ja lüürikat, ent oli ka ebakindlust ja orkestri varju jäämist. Selles esituses ei olnud niivõrd oma tõe kuulutamist ja rusikaga lauale löömist, vaid pigem kõhklevat küsimist: “Kes sa õieti oled, prohvet Joonas?”.

 

Prohvet Joonas elab nüüdsest kaksikelu: Rumesseni redaktsioon jääb kindlasti käibele; kui palju hakatakse mängima originaalorkestratsiooniga eestikeelset versiooni, saame näha. Tobiase oratoorium on vaieldamatult tähendusrikas teos ning sellisena ehk liigagi rakendatud kõiksugu tähistamiste ja manifestatsioonide vankri ette. “Joonase” tekstikriitiline ettekanne justkui murendab niisugust liigtseremoniaalset kuvandit, aga kes teab, võibolla just keerab oma eestikeelse tekstiga sellele vindi peale. Unustada ei tasu, et oma järge ootab kolmaski võimalus: originaalorkestratsiooniga saksakeelne versioon. Ainest uurimiseks ja kaalumiseks igatahes jätkub – see ongi “Joonase” kui intrigeeriva ja kõnetamisvõimelise kultuurinähtuse parim tagatis.

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload