Soome rahvusooper pakub kvaliteetseid ooperielamusi

Maailma parimate Butterfly kehastajate hulka kuuluv Hiromi Omura tuleb peagi laulma Eestisse. FOTO SOOME RAHVUSOOPER.

 

Soome rahvusooperist on kujunenud kaubamärk, mis pettumust ei valmista. Juba aastakümneid on põhjanaabrid pakkunud kvaliteetseid ooperielamusi ning Helsingi teatrist on kujunenud üks meie piirkonna parimaid ooperimaju. Eestiga on Soome esiteatril tihe side, töötab ju selles majas hulgaliselt eestlasi.

 

Lisaks püsirepertuaarile toob Soome rahvusooper hooaja vältel lavale neli-viis uuslavastust, nende hulgas kaks-kolm ooperit. Repertuaarist leiab igaüks midagi, oma annuse saavad siit nii klassikalise ooperi austajad kui ka tänapäeva vokaalmuusika kummardajad. Hinnatud on neil lavalaudedel mängitavad nüüdisooperid. Lõppenud hooaja parimateks uuslavastusteks on hinnatud Verdi “Trubaduuri” ja Puccini “Madama Butterflyd”.

 

Igale selles teatris lavale jõudnud ooperile võiks pühendada artikli, kuid üheks enim kõneainet andnud lavastuseks kujunes lõppenud hooajal jaapanlase Yoshi Oïda poolt lavale seatud Giacomo Puccini ooper “Madama Butterfly”, mis esietendus tänavu 26. jaanuaril.

 

Traagiline armastuslugu Ida ja Lääne vahel

 

“Madama Butterfly” sai maailmaesiettekande 17. veebruaril 1904 Milano La Scalas. Kuigi esmalavastus põhjustas skandaali, saadab teost meie kaasajal edu kõikides maailma juhtivates ooperimajades ning “Madama Butterfly” kuulub kindlalt Puccini armastatuimate ooperite hulka.

 

Kõigile tuntud-teatud lugu, millel traagiline lõpp ja kohati eksistentsialistlik tähendus. Lisaks on ooperist räägitud kui Ida ja Lääne kultuuri, filosoofia ning maailmavaate muusikalisest võrdlusest. Selles seisukohas on omajagu tõtt, mille tõigi nüansirohkelt esile Yoshi Oïda lavastus. Lihtne lugu arenes mitmel eri tasandil, igavesest armastusest igavese poliitikani. Palju mängulisust ja palju mõtteruumi, veelgi rohkem emotsioone ja alltekstiga segunenud tundlikkust. Suurepärased, ajastukohased ja tõepoolest Jaapani kultuuri iidsetest traditsioonidest kantud kostüümid (kostüümikunstnik Thibault Vancraenenbroeck Belgiast) ning müstiline valgus (valguskunstnik Fabrice Kebour Prantsusmaalt). Paljud pisidetailid, mis kohati üllatasid, hakkasid ooperi arenedes kontekstis mängima ning konkreetset ideed edasi kandma, mis moodustas omakorda huvitava terviku. Laval arenes otsekui mitu lugu üheaegselt. Butterfly traagiline armastuslugu ning prints Yamadori (Dong-Hoon Han/Jarmo Ojala) iidne needus. Rohkelt värve ja silmailu, kostüümid ja lavakujundus, mis oli tagasihoidlik, kuid seejuures mõjuv. Kõigest sellest kujunes vundament, millele Oïda  rajas oma mitmetahulise ja -mõõtmelise lavastuse.

 

Miks võiks Oïda lavastust eriliseks pidada? Eelkõige võrdluste poolest, mis teadlikult jooksid läbi kogu ooperi ning millest oli eespool ka juttu. Lavastaja ei pannud rõhku ainult muusikale, vaid üritas näidata enamat, eelkõige kahe kultuuri põkkumist ja põrkumist. Kohati tegi ta seda liiga selgejooneliselt, äratades vahel võõristust.

 

Laval oli palju liikumist ja sagimist, igal kooriartistil oli täita konkreetne roll, mis ergutas tähelepanu ning aitas toimuvale kaasa elada. Väga mõjuv oli Butterfly saabumine I vaatuse alguses. Cio-Cio-Sani enesetapu ooperi II vaatuse lõpus oli Oïda lavastanud hingeminevalt, kuid mitte eriti veriselt, nagu see vahel kipub kombeks olema. Butterfly surmaga mattus lava ja teatrisaal pimedusse. Lihtne, kuid mõjuv.

 

Loe edasi Muusikast 7/2018

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload