Maikuu Tartus algas “Mailauluga”

Benjamin Aggerbæk. FOTO Oliver Kuusik

Tartu autorilaulu festivali “Mailaul” avas Siiri Sisask. Jaani kirikus atmosfäär on ühtaegu nii hubane kui ka aukartust äratav, kontsert oli väga intiimne. Sisask esitas omaloomingut Uku Masingu tekstidele, millele lisas omapära Maria Elisaveta Roosalu videokunst. Sisask kadus juba esimese loo alguses muusikasse, kiriku akustika andis tema võimsale häälele jõudu juurde. Esimene pool tundi kontserdist möödus ilma ühegi pausita, meenutades ühte ulatuslikku lugu. Pärast esimest aplausi muutus etteaste rahulikumaks ning Sisask hakkas publikuga suhtlema.

Maikuu esimesel laupäeval esinesid noored muusikud: MIR, PIHLAP•UUD, Kelly’s Puzzle ja Silver Jusilo. Väga meeldiv oli näha, et noored suudavad luua keerulist ja kaunite meloodiatega vürtsitatud muusikat või ka vastupidi – väga lihtsat ja ilusat loomingut. Suurem osa lugudest olid eestikeelsed, mis näitab, et eestikeelseid laulusõnu pole nii keeruline kirjutada nagu paljud väidavad. Kontserti alustas ansambel PIHLAP•UUD, mis sulatas kaunid sõnad ühte rütmilise pärimusmuusikaga. Neile järgnes Silver Jusilo, kelle ainukeseks kaaslaseks oli kitarr. Tema muusika võlu oli selle lihtsus, mis meenutas õhtust kitarrimängu lõkke ääres. Ansambli MIR omapäraks on oskus kombineerida keerulist, jazzilikku helikeelt alternatiivse muusika eripäradega. Ansambli Kelly’s Puzzle instrumentaalse muusika tegi eriliseks harmoonia. Noorte kontsert jäi tervest festivalist kõige paremini meelde. Kõik, kes tol õhtu lavale astusid, jätsid oma vanusele vaatamata väga positiivse mulje. Ilmselt kuuleme neist tulevikus veel palju.

Romet Toomas Tiitsaar

ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudeng

“Mailaulu” esimene päev lõppes hilistel öötundidel ansambliga Miljardid tantsu lüües. Festivali teisel päeval oli laval kolm meest, kes esitasid ENSV suurimas aparaaditehases ja praeguses loomelinnakus asuva Tartu Erinevate Tubade Klubi salongilikus atmosfääris omaloomingut. Kontserdi avas Juozas Martin Leedust, kellel ilmus veebruaris debüütalbum ja kes osales sel aastal ka “Eurovisiooni” Leedu eelvoorus. Juba esimese loo järel oli selge, et tema kirjutatud muusika jõuab inimesteni; publik võttis sümpaatse ja lõbusa olekuga Juozase hästi vastu. Tema järel astus lavale Allan Kasuk, kes on ansambli Kruuv laulja ning Indrek Ventmanni hittide “Hispaania tüdruk” ja “Tempel” autor. Allani muusika on siiras ja kaasahaarav ning tema hea tuju ja rõõmus energia kandusid ka publikule. Õhtu lõpetas Stig Rästa, kes rääkis ka lugude sünniloost ja sellest, miks mingi lugu just ühele või teisele bändile või artistile kirjutatud on. Kontserdi kulgedes tekkis tunne, et kõik Eesti hitid on Stig Rästa sulest ...

Martin Raid

ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudeng

Tartu Erinevate Tubade Klubi on hubane kontserdipaik, kus luksuslikult laiutavad diivanid-tugitoolid loovad ka umbes kolmekümne kuulajaga (nagu oli minu külastatud õhtul) mulje soojast ja sõbralikust ühesolemisest nii saalis kui ka laval. “Mailaulu” singer-songwriter’ite tüüpi esinejate jaoks on Tartu Erinevate Tubade Klubi vaat et ideaalne esinemiskoht.

4. mail toimunud kontserdil jäi kuulamata õhtu viimane esineja, lauljatar Liina Saare ansambel MiaMee. Enne teda esinesid Helin-Mari Arder, taanlane Benjamin Aggerbæk ja Hedvig Hanson koos kitarrist Kalle Pilliga.

Kontserdi eel Tartus kohatud tuttav küsis: kas need kolm Eesti lauljatari pole mitte veidi maneerilikud? Maneerilikud või isikupärased, mõtlesin omapäi edasi… Benjamin Aggerbæk oli kindlasti maneerlik, kindla peale minev, aga tema etteaste oli sellegipoolest toimiv ja ka mõjuv. Taanlane on hea kitarrist ja veel parem laulja, kes võtab ilmselgelt mõõtu suurtelt Ameerika crooner’itelt. Ta on hea meelelahutaja, aga annab oma etenduse kõrgel tasemel.

Helin-Mari Arder esitas seekord oma laule end ise süntesaatoril saates. Tema laulud ja laululaad on romantiliselt õhkavad. Oleks olnud parem, kui Arder oleks saanud keskenduda ainult laulmisele, sest kohustus samaaegselt ka klaveripartiiga hakkama saada mõjus etteastet vaesestavalt. Lõpu- (või lisa)loona esitatud prantsuskeelne bossanoova Benjamin Aggerbæki kitarri saatel mõjus hoopis orgaanilisemalt.

Hedvig Hansonil oli privileeg laulda andeka kitarristi Kalle Pilli saatel, kuid erilist sära ega inspiratsiooni tema esinemises siiski polnud. Samuti romantiline ja õhkav, nappis Hansoni etteastes seekord seda miskit, mis kuulajale lähedale poeb ja korda läheb.

Joosep Sang