Mart Saar. Maailmapilguga rabalaulik. Kogutud soololaulud I. Iris Oja, Taavi Tampuu, Kadri-Ann Sumer

Pianist Kadri-Ann Sumera on algatanud suurejoonelise ettevõtmise salvestada kõik Mart Saare soololaulud. Ta teeb koostööd põhiliselt metsosopran Iris Ojaga, aga viieosalisena kavandatud sarja esimesel plaadil lööb kaasa ka bariton Taavi Tampuu. Muusikud on teinud põhjalikku teadus- ja turundustööd, alates arhiivikäsikirjade analüüsimisest kuni Mart Saare tütre kutsumiseni plaadiesitlusele. Algatus on hariv ja teistegi Eesti interpreetide südametunnistusele koputav mitmel põhjusel. Esiteks pole väga paljud Mart Saare laulud trükiski ilmunud, rääkimata salvestamisest. Teiseks võib suur osa noorematest muusikahuvilistest tunda alateadlikku vastumeelsust sõna “arhiivisalvestis” suhtes. Sellisel juhul hakkab aegunud interpretatsiooniesteetika muusikaelamust häirima. Kuid Saare laulud ei kuulu kindlasti kategooriasse “oma ajastu muusika”. On rõõm (Klassikaraadio “Muusikatoa” saates kõlanud Iris Oja mõttekäigule toetudes), et järjest rohkem rahvusvahelisel tasemel eesti keeles laulda suutvaid muusikuid on võtnud oma missiooni osaks salvestada Eesti ainulaadset vokaalmuusikat, mis loodetavasti leiab nõnda oma õigustatud kohta maailma kunstmuusika ajaloos. Plaadil kõlab palju laiemalt tundmata laulude esmasalvestusi ja ka üllatavaid seadeid rohkem esitatud lauludest. Materjali mõttes on suures osas rõhk pianistil – Saare klaveripartiid on uskumatult fantaasiarikkad. Emotsionaalse diapasooni laius sõltub lauljast ning kõik äärmused on siin ära kasutatud. Eredaid elamusi pakub nii Iris Oja autentne setu laulustiil (“Kari koju”) kui ka introvertne, peaaegu vibrato’ta häälekasutus. Pisarateni liigutav on ülim õrnus “Unelaulus” või hoopis paratamatu distantseeritus laulus “Eide õpetuses hauast”. Imeilus on ka miniatuur “Kõrs kahiseb”, mis möödub ühe hingetõmbega nagu Eestimaa suvi. Meie põhjatust pärimusest annavad teisal tunnistust väga erilised rahvalauluseaded “Halb hein” ja “Oh tie valjud vanemad”.