Erkki-Sven Tüür. Illuminatio. Whistles and Whispers from Uluru. Sümfoonia nr 8. Lawrence Power, Genevieve Lacey, Tapiola Sinfonietta, Olari Elts / Ondine

09/07/2018

 

Soome plaadifirma Ondine märgi all ilmunud helikandja on seal tegelikult juba neljas Tüüri autoriplaat ja kolmas CD, mis valminud ühistöös dirigent Olari Eltsiga. Soome orkestrid on varmad nüüdismuusikat esitama ja sestap on ka Tüür igati heades kätes. Siinses valikus on teosed ajavahemikust 2007–2010, mis ühest küljest vajutab üllitisele stiililiselt veidi ühetaolise raami, aga teisalt võimaldab just põhjalikumat sissevaadet kitsama ajavahemiku loomesse. Vioolakontserdi “Illuminatio” solistipartii alustab oma ilmarändlust tühjalt, laineloksuliselt rannalt, võttes teel ette nii jookse kui pürgimusi, põgenemisi ja imestamisi, vaidlusi kui konstateeringuid. Austraalia kammerorkestri tellimusel valminud “Viled ja sosinad Uluru kaljul”, kus solist siristab, sädistab, säutsub, susistab, sosistab, vuristab ja visistab erinevate plokkflöötidega sopraninost bassini ja kus paletile segab värve juurde ka elekter, on üks eksootilisemaid helikangaid Tüüri loomepagasis. Plaadi viimane teos, 8. sümfoonia, on nii oma koosseisult kui ideestikult kammerlikum kui jazzi-rocki segused neljas ja viies, rahusõnumit kandev seitsmes või universumit hõlmata püüdev üheksas. See-eest üllatab Tüür siin ühe kentsaka valsiepisoodiga, mis tasapisi tuhisedes hoo üles võtab ja enam üldsegi mitte valsilikult kulminatsioonile keerutab. Eesti sümfooniailma praeguse suveräänse liidrina on Tüüri “tööriistakast” uhke ja esinduslik. Võibolla jäävad sealt “kastist” mõned “riistad” vahel liiga ruttu näppu, äkki võiks vahel veidi rohkem sobrada. Aga selles, et need “riistad” ei “töötaks”, muidugi kahtlust ei ole. Näiline kergus, millega ta suurt orkestrit ja suurvormi haldab, paneb jätkuvalt imestama ja imetlema.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload